Ettevõtlus on uute ettevõtete või organisatsioonide loomine eesmärgiga oma äriidee ellu viia, täites seejuures ka seotud osapoolte huvid.
Tänapäevane ettevõtluse mõiste tugineb suures osas majandusteadlase Joseph Schumpeteri ja Austria koolkonna töödel. Shumpeteri (1950) järgi on ettevõtja isik, kes on võimeline muutma uue idee või leiutise edukaks uuenduseks (innovatsiooniks).
Ettevõtlus põhjustab turgudel ja tööstustes "loova hävitustöö", samaaegselt luues uusi kaupu ja ärimudeleid ning hävitades vanu. See "loov hävitustöö" põhjustab muudatusi tööstustes ja pikemas perspektiivis ka majanduskasvu.
K. Knighti (1967) ja Peter Druckeri (1970) järgi on ettevõtlus riski võtmine. Ettevõtja on isik, kes on idee teostamise nimel nõus riskima oma karjääri ja rahalise kindlustatusega, kulutades oma aega ja kapitali ebakindlas ettevõtmises.
Ühe teise seisukoha järgi on ettevõtlus võimaluste avastamise, hindamise ja ära kasutamise protsess. Ettevõtjat võib määratleda kui kedagi, kes rakendab kõik sel ajal kasutatavad ressursid tulevikus ehk teostuva võimaluse nimel.
Eristatakse ka ettevõttesisest ettevõtlust, mis kirjeldab suurettevõtete sees toimuvat ettevõtlust.
Ettevõtluse ajalugu
Ettevõtluse ja kaubanduse algus
Esimesed ettevõtjad elasid juba pea 20 000 aastat tagasi. Esimene teadaolev kaubavahetus inimeste vahel toimus Uus-Guineas umbes 17 000 aastat eKr, kus kohalikud vahetasid obsidiaani, vulkaanilist klaasi, mis leidis kasutust jahirelvade valmistamisel, teiste vajalike kaupade vastu nagu näiteks tööriistad, nahad ja toit. Seda tüüpi ettevõtlus kestis veel millenniumini. Jahi ja korilusega tegelevad hõimud vahetasid kaupu teiste piirkondade hõimudega, et pakkuda üldist heaolu oma hõimule.[1] Esimene suurim muutus ettevõtluses leidis aset põllumajandusrevolutsiooni ajal, mis toimus umbkaudu 12 000 aastat tagasi. Inimesed hakkasid vilja ja loomi ise kasvatama. See säästis inimesed aastaringsest ringiliikumisest. Põllumajandusrevolutsioon oli tähtis muutus inimkonna ajaloos. Külad ja suuremad asustused hakkasid tekkima viljakate maade lähedusse. Alates sellest hetkest said inimesed rohkem spetsialiseeruda, sest igaüks ei pidanud tegema kõike, et ellu jääda. Erinevates oskustes spetsialiseerumine aitas inimestel alustada kaubandusega. Mõned tavalisemad valdkonnad olid:
- jahipidamine ja korilus,
- kalapüük,
- kokkamine,
- elukoha ehitamine,
- käsitöö.[1]
Põlluharijad suutsid kasvatada rohkem vilja, kui neil enda pere toitmiseks vaja oli ning müüsid oma toodet näiteks käsitöölistele. Seetõttu ei pidanud põlluharija perekond enam ise riideid või tööriistu valmistama, nad said vajaliku oma ala spetsialistidelt. Ajapikku said inimesed oma erialal aina osavamaks. Oskused kandusid üle järgmistele põlvkondadele, ka innovatsiooni tempo kasvas. Inimeste erialane areng tõi veelgi suuremat kasu kogukonnale. Asumid ja külad kasvasid, mahutades juba tuhandeid inimesi. Inimesed jäid toodete ja teenuse kättesaadavuse tõttu paiksemaks. Tekkisid erinevad sotsiaalsed institutsioonid nagu usukeskused, kohtumajad ja turuplatsid. Kõik see andis ettevõtjatele uusi võimalusi. Mida aeg edasi, seda täpsemalt inimesed oma erialadel spetsialiseerusid. Ettevõtlikumad inimesed töötasid näiteks järgmistel aladel:
- keraamika,
- puusepatööd,
- villa valmistamine,
- müüritis.[1]
Elukvaliteedi kasv jätkus. Ettevõtjad tegelesid igapäevaelus uute lahenduste otsimise ja seniste teadmiste arendamisega. Kui tekkis probleeme, leidsid ettevõtkumad inimesed viise, kuidas probleeme lahendada ning seeläbi endale kasumit luua.[1]
Kaubandusteede laienemine alates aastast 2000 eKr
Põllumajandusrevolutsiooni ja aasta 2000 eKr vahel tekkisid linnad üle kogu maailma. Varajased tsivilisatsioonialad olid koondunud jõgede ümbrusesse, tähtsamad neist oli Niilus, Tigris ja Eufrat, Indus, Kollane jõgi ja Yangtze. Aastaks 2000 eKr. elasid Sumeri (tänapäeva Iraagi) linnades kümned tuhanded inimesed. Uruki linnas Eufrati kallastel elas ligikaudu 50 000 inimest, mis oleks oma varasemate ressurssidega mahutanud vaid ühe jahi ja korilusega tegeleva hõimu. Tänu linnade ülemaailmsele õitsengule võttis ettevõtlus tähtsa suuna. Ettevõtjad spetsialiseerusid siiani nendel samadel aladel, mis olid eelmises alapeatükis välja toodud (keraamika, puutööd, villatööd, müüritis), aga nad hakkasid vaikselt leidma võimalusi linnade- ja kultuuridevahelisteks kaubandussuheteks.[1] Õige rahvusvaheline kaubandustee võib teha ettevõtja väga rikkaks. Mõned selle aja populaarsed kaubandusteed olid:
- Aafrika soola müük Rooma Impeeriumile;
- tehnoloogiate (nt Hiina paberi müük) kogu maailmale;
- Hiina riisi müük üle kogu Aasia;
- kohvi, sidrunite ja apelsinide müük Araabiast Euroopasse;
- ideede müük, näiteks araabia numbrite süsteem Euroopasse (toimus aastal 1200 tänu Itaalia kaupmehele, kelle nimi oli Leonardo Fibonacci);
- püssirohu müük Hiinast üle kogu maailma.[1]
Relvakaubandus oli sellel ajal eriti tähtis. Raud avastati umbes 2000 eKr ja tsivilisatsioonid, kes rauda kasutasid, domineerisid teiste rahvaste üle. See viis ka maailma esimeste impeeriumide tekkimiseni, sealhulgas Aleksander Suure Impeeriumi, Hani Hiina Impeeriumi, Rooma impeeriumi ning Pärsia impeeriumi tekkimisteni. Müües sõjakaupu ja nii impeeriumite tekkimisele kaasa aidates, said inimesed selle eest ka arvestatavat kasu. Seega võib öelda, et tegeleti ülemaailmse relvakaubandusega. Kaubandusteed ei olnud muidugi vaid ressursside või kaupade liigutamiseks, vaid ka uute ideede leidmiseks ning tehnoloogiate arendamiseks. See tähendab, et ettevõtjad vastutasid ideede ülemaailmse levimise eest.[1]
Ettevõtlus alates 600 eKr kuni teise maailmasõja järgse ajani
Esimene teadaolev valuuta loodi nüüdse Türgi osa, kunagise Lüüdia kuninga Alyattese poolt. Esimesele mündile graveeriti möirgav lõvi.[2] Raha loomine oli ettevõtluse ajaloo üks tähtsamaid sündmusi. Tänu rahale ei pidanud kaupmees oma tootele kaua ja kaugelt ostjat otsima. Algselt kasutati rahana väärismetalli, aga ajapikku tuli kasutusele ka paberraha ning rohkem münte. Tänu rahale said inimesed oma vara, kui sellist, koguda. Keskajal arenes tänu rahvaarvu kasvule, käsitöö- ja kaubandusgildide süsteemide laienemisele ning muudele kauplemist mõjutavatele teguritele, ka pangandus. Inimestel kasvas rahaga ümberkäimise vajadus.[1] Järgneva tõuke ettevõtluse arengule andis Kolumbuse uue maailma avastusretk. Selle aja ettevõtjaid võiks kutsuda pigem kaupmeesteks ning avastajateks. Sarnaselt tänapäeva ettevõtjatega oli nende eesmärk kasvatada oma kapitali, võtta seeläbi riske ning stimuleerida majanduskasvu. Seda perioodi võib vaadata kapitalismi alguse valguses. Sündis ka raamatupidamise põhimõtted. 18. sajandil alguse saanud tööstusrevolutsioon muutis ettevõtluse käekäiku oluliselt. Enam ei pidanud ettevõtted lootma tuuleenergiale või veevooluenergiale, mis sõltusid vastavalt ilmastikust või asukohast. Hakati kasutama elektrit, kütust ja erinevaid mootoreid. Inimesed kolisid suurematesse asumitesse, et tehastesse tööle minna. Tolle aja üks nimekamaid ettevõtjaid oli Henry Ford. Pärast teist maailmasõda algas majanduse tõhus globaliseerumine. Suurriigid ei tulnud enam toime vaid oma rahva jaoks tootmisega, hakati eksportima. Tähtis on nimetada ka mikroökononoomilisi tegureid, näiteks kasvas autode soetamine, mis viis rohkemate maanteede ehitamiseni suurlinnade ühendamiseks. Kuna teid oli rohkem, oli vaja ka rohkem restorane, et inimesed saaksid reisides vahepeal süüa.[1]
Eesti naised ettevõtluses
1939. aastal ilmunud "Eesti majanduselu sõnaraamatu" ehk esimese vabariigi ettevõtjate biograafiate kataloogis oli umbes 1400 ettevõtja seas 40 naisettevõtjat. Enamik naisettevõtjaid ajas äri Tallinnas, teine keskus oli Võru, kuna seal toetas ärinaisi kohalik naisorganisatsioon Võruhõim. Enamik naisettevõtjaid tegutses nendes sektorites, mida tol ajal peeti naiste jaoks sotsiaalselt vastuvõetavaks: rõiva- ja kingatööstus, käsitöökodade pidamine, juuksuri-, pagari- ja kondiitritööstus. Näiteks oli Ella Kikas-Tomson Eestis esimene masintootmisel rahvarõivaste valmistaja ning tema 1930. aastal loodud ettevõttes kujunes selle tööstusharu liider Eestis; Linda Möller oli ainus sõjaeelse Eesti Vabariigi metallitootmise naisomanik ja -juht, tema ettevõte, Kassakappide- ja kaalutööstuse L. Möller, tootis tulekindlaid kappe, varguskindlaid teraskappe ja kaalusid ning tegi muid metallitöid, Möller oli Tallinna Metallitööstuse Ühingu ainuke naisliige.[3]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Hur, J. (2017). History of Entrepreneurship
- ↑ Burn-Callander, R. (2014). The history of money: from barter to bitcoin
- ↑ "Vabariigi ärinaised: millega tegelesid Eesti naisettevõtjad 1939. aastal?". Äripäev. 30. juuni 2023. Vaadatud 2. juulil 2023.
Vaata ka
