Ta õppis viiulit isa käe all ning ühe allika andmetel asendas ta isa ka Püha Markuse katedraali orkestris. Sellegipoolest pandi ta 15-aastaselt preestriks õppima. Kui Vivaldi kümme aastat hiljem preestriks sai, jäi ta tervislikel põhjustel selleks vaid vähem kui aastaks. Vivaldi töötas viiuliõpetajana ning hiljem ka orkestri- ja koorijuhina Veneetsia orbude- ja vallaslastekodus Ospedale della Pietà. Vaheaegadega oli ta seal tegev aastatel 1703–1740. Sealse orkestri ja koori viis ta nii kõrgele tasemele, et lapsi tuldi spetsiaalselt kuulama ka välismaalt.
Alates 18. sajandi teisest kümnendist, mil sonaatide ja kontsertide kirjutajana tuntud Vivaldi ka vokaalmuusikat looma hakkas, hakkas ta peamiselt ooperite lavaletoomiseks palju reisima. 1740. aastal kolis Vivaldi Viini, et töötada viiuldajana keiser Karl VI õukonnas. Kuid juba järgmisel aastal Vivaldi suri, põhjuseks ilmselt astma, mis oli Vivaldit kimbutanud juba sünnist saati.
Vivaldi on kirjutanud soolo-, kaksik- ja ansamblikontserte, soolo- ja triosonaate, avamänge, oopereid, vaimulikke vokaalteoseid ja kantaate, kokku umbes 770 teost. Tema tuntuimad helitööd on neljast soolokontserdist koosnev "Neli aastaaega" ning "Gloria" koorile ja orkestrile. Vivaldi paistis silma erakordse töötempo poolest: ooperi "Tito Manlio" kirjutas ta vaid viie päevaga.
Elulugu
Noorus
Vivaldi esivanemad olid 15.–16. sajandil Genova prominentsetest perekondadest. Vivaldide hulgas oli Genova senaatoreid, saadikuid, üks kindral ja üks doodž. Vivaldi mõlemad vanaisad olid rätsepad, isapoolne oli ka pagar. Enne muusikukarjääri oli ta eri allikate andmetel kas pagar või habemeajaja.[1] Vivaldi isa oli viiuldaja Veneetsias Püha Markuse katedraali orkestris ning hiljem ka sama kiriku juurde kuulunud viiulitrios.[2]
Vivaldi sündis 4. märtsil 1678, mil Veneetsiat tabas maavärin. Ta oli pere kuuest lapsest vanim ning ainus, kes oli hiljem ametilt muusik.[3][1] Pärast sündi jäi Vivaldi kohe haigeks ning tema elu oli nädalaid ohus. Seepärast ristiti ta alles 4. mail – enam kui kaks kuud pärast sündi. Tema esimene muusikaõpetaja oli isa, kes õpetas talle viiulit. Ühe 19. sajandi Veneetsia ajaloolase ütluste kohaselt mängis ta ka katedraali orkestris, kuid kinnitused selle kohta puuduvad.[4]
Vivaldi õppis preestriks. Ta võeti vaimulikuseisusse vastu 15-aastaselt, 18. septembril 1693, millega kaasnes ka pea kiilaksajamine. Kõik Vivaldi seisusetõstmised on teada kuupäeva täpsusega, preestriks sai ta 23. märtsil 1703.[5] Vivaldi kaebas aga vähem kui aasta pärast preestriks saamist rõhuva rinna üle ning ta vabastati ametist. On arvatud, et Vivaldi, kes õppis vaimulikuks vastu tahtmist, teeskles haigust.[6]
Viiuldaja ja õpetaja
Lastekodu Ospedale della Pietà Veneetsias, kus Vivaldi töötas vaheaegadega aastatel 1703–1740
Samal aastal sai temast viiuliõpetaja Ospedale della Pietà lastekodus, kus kasvasid leidlapsed, orvud ja vallaslapsed, aga ainult tüdrukud. Lisaks üldharidusele anti andekamatele ka muusikaharidust. Seejuures oli korralik haridus tolle aja Veneetsias haruldane privileeg.[7] Muusikaharidust omandanud tüdrukud koondati koori ja orkestrisse. 1750. aasta paiku, mil Vivaldi oli küll juba surnud, oli Ospedale della Pietàs näiteks 18 koorilauljat, 8 keelpillimängijat, kaks organisti, kaks soololauljat, üks pilliõpetaja ja üks koorijuht. Väljastpoolt lastekodu kutsuti virtuoose, kes koolitasid vanemaid lapsi, et need saaksid omakorda õpetada pillimängu väiksematele tüdrukutele. Samuti mängisid külalised pille, milleks tüdrukud polnud suutelised, näiteks trompetit. Kooris pidid tüdrukud laulma ka meeshääli.[8]
Lastekodus töötades tegeles Vivaldi ka heliloominguga, 1711. aastaks oli välja antud juba 36 Vivaldi teose noodid.[9] Komponeerimine oli Vivaldil viiuliõpetamise kõrval teine tähtsam tööülesanne, sest tema teoseid esitasid lastekodu lapsed ka kontsertidel. Tõsi, kontserdirepertuaari valis Vivaldi ka teiste heliloojate teoseid.[10] Vivaldi korraldatud kontserdid Veneetsias ja selle ümbruses osutusid väga populaarseks, lapsi imetleti rohkem kui paljusid tuntud virtuoose ning neid mindi kuulama isegi välismaalt.[11]
18. sajandi esimese kolmekümne aasta jooksul, mil Vivaldi oli tegev Veneetsias, oli avalik muusikaelu jagunenud kolme institutsiooni vahel: Püha Markuse katedraali orkester, neli lastekodu ja mitmed ooperiteatrid, millest vanim avati juba 1580. aastal. Lisaks sellele korraldasid aristokraatlikud pered oma kodus muusikaõhtuid, mida kuulati väga huvitunult ka ukse tagant.[12] Juba 1711. aastaks oli Vivaldi töötanud neist kõigis kolmes, viimasena ooperiteatris Teatro Sant’ Angelo.[10]
Reisid
Pärast 1711. aastat hakkas Vivaldi reisima, andes kontserte nii teistes Itaalia linnades kui ka välismaal. Sellegipoolest töötas ta vaheaegadega 1740. aastani – aastani enne oma surma – edasi ka lastekodus.[10]
1713. aastal läks ta näiteks kuuks ajaks Vicenzasse, et tuua lavale oma esimene ooper "Ottone in villa". Samal ajal töötas ta Teatro Sant’ Angelo teatris, kogudes tuntust viiuldajana. 1716. aastal kandsid lastekodu tüdrukud esmakordselt ette Vivaldi esimese oratooriumi "Juditha Triumphans devicta Holofernis barbarie".[13]
„
Vivaldi mängis suurepärase soolo ja lõpetas improviseeritud kadentsiga, mis hämmastas mind. On võimatu, et sellist kadentsi on varem mängitud või seda üldse kunagi uuesti mängitakse. Tema sõrmed tulid roobile nii lähedale, et poognale jäi vaevalt ruumi. Ta tegi seda kõigil neljal keelel imitatsioonidega ja suurepärase tempoga, mis rabas igaüht.[13]
“
saksa amatöörmuusik Johann Friedrich Armand von Uffenbach pärast Vivaldi viiulimängu kuulmist Sant’ Angelos
1717. aasta lõpus kolis Vivaldi kaheks aastaks Mantovasse, kus temast sai kapellmeister Hessen-Darmstadti prints Philippi õukonnas. Vivaldi ülesandeks oli tuua ettekandele oopereid, kantaate ja arvatavasti ka kontserte. Vivaldi teosed valmisid sel ajal uskumatu kiirusega: 1719. aastal valminud ooperi "Tito Manlio" partituuri on kirjutatud märkus: "muusika Vivaldilt, kirjutatud viie päevaga". Juba 1720. aastal kolis Vivaldi taas Veneetsiasse, kus ta kirjutas uusi oopereid Sant’ Angelo teatri jaoks. Samal ajal tutvus ta laulja Anna Giraud’ga ja nad kolisid kokku. Vivaldi väitis küll, et tüdruk pole tema jaoks enamat kui vaid majahoidja ja hea sõber, nagu Anna õde Paolina, kes elas samuti samas majas.[14]
Itaalia näitekirjanik Carlo Goldoni rääkis oma mälestustes ka Vivaldist ja Gireaud’st. Ta kirjutas: "Preester, suurepärane viiuldaja, aga keskpärane helilooja koolitas preili Gireaud’d lauljaks. Tüdruk oli noor, sündinud Veneetsias, aga oli prantsuse parukategija tütar. Ta ei olnud ilus, kuigi ta oli elegantne, väikest kasvu, ilusate silmade ja kütkestava suuga." Nad elasid koos kuni Vivaldi surmani.[15]
Ainus teadaolev helilooja kaasaegne kunstiteos, millel on kindlalt kujutatud Vivaldit. Pier Leone Ghezzi joonistas selle karikatuuri 1723. aastal, mil Vivaldi elas Roomas. Pildil oleva teksti tõlge: "Punane preester, selle ooperi muusika looja, mis esitati Caprnaicas 1723."[16][17]
1718. aastas sagenesid Vivaldi reisid teistesse Itaalia linnadesse veelgi. Ta käis seal, kus parajasti Vivaldi teoseid ette kanti. Tihti ta dirigeeris neid või oli viiulisolistiks.[18] Kaks aastat, 1723–1724 oli Vivaldi Roomas. Seal olles leidis ta endale metseeni: kardinal Pietro Ottoboni, kes oli olnud metseeniks ka Arcangelo Corellile. Uskudes Vivaldi poolt kirjutatut, mängis ta Roomas olles ka isiklikult paavst Innocentius XIII-le. Vaatamata Veneetsiast eemalolekule, jäi Vivaldi ka sealse lastekodu teenistusse. Tõsi, tema ainsaks tööülesandeks jäi kirjutada igas kuus kaks kontserti ning saata nende noodid Veneetsiasse. Ühe kontserdi eest teenis ta ühe tukati ning saatmiskulud kattis lastekodu. Samuti jäi ta impressaariona tööle ka Teatro Sant’ Angelosse.[19]
1725. aastal anti Amsterdamis välja kogumik "Il cimento dell’ Armonia e dell' Invenzione" ("Võistlus harmoonia ja leidlikkuse vahel"; op 8) kaheteistkümne kontserdiga, millest seitse olid programmilised: "Neli aastaaega" ("Kevad", "Suvi", "Sügis", "Talv"), "Torm merel", "Rõõm" ja "Jaht". Need kontserdid osutusid väga menukaks, eriti "Kevad", mis elas üle ka Vivaldi loomingu varjusurma 18. sajandi teisel poolel ning millest tehti siis mitmeid seadeid. Louis XV-le meeldis "Kevad" eriti ning ta lasi seda uuesti ja uuesti esitada, teinekord ka ootamatutel hetkedel.[20] Kontserdid tsüklist "Neli aastaaega" on tänapäeval tuntuimad Vivaldi teosed. Et kontserte kuulajale atraktiivsemaks muuta, lisas Vivaldi igale teosele soneti, mille ta arvatavasti ise kirjutas.[21]
1730. aastal läks Vivaldi Prahasse, mis oli tol ajal muusikat, eriti aga ooperit armastav linn. Seal kanti esmakordselt ette kaks äsjakirjutatud ooperit, mille noodid tänaseks säilinud pole. Neil aastatel käis ta ooperite lavale toomiseks Reggio Emilias, Firenzes, Trevisos ja Livornos, kuni 1731. aastal naasis ta taas Veneetsiasse, et juba aasta hiljem minna samal põhjusel Mantovasse ja Veronasse.[22]
Viimased aastad
Chiesa di San Giovanni in Bragora Veneetsias
Pärast Prahas elamist keskendus Vivaldi peamiselt vaid ooperite kirjutamisele: instrumentaalmuusikast anti veel välja vaid mõned tema tšellosonaadid. Kontserte kirjutas ta veel lastekodu jaoks, mis hakkas 1735. aastast maksma kindla palgana 100 tukatit aastas, ning käsikirjade müügiks eraisikutele. Vivaldi sõnul teenis ta käsikirju eraisikutele müües rohkem, kui lasta kirjastustel teoseid välja anda.[23]
Vivaldi oli kuulus üle Euroopa, mistõttu võis ta oma teoste eest küsida kõrget hinda. Tõhus oli ka tema töötempo. Kuuldavasti kirjutas Vivaldi kontserdi kõik partiid valmis kiiremini, kui nootide kopeerija neid ümber kirjutada suutis. Vivaldil oli ka õpilasi, kes tema teoseid ostsid ning keda Vivaldi siis instrueeris, kuidas neid lugusid mängida. Nende seas oli mitmeid saksa õukondade kapellmeistreid, näiteks tolle aja üks olulisemaid tšehhi heliloojaid, Jan Dismas Zelenka.[24]
Aastatel 1733–1735 kanti Veneetsias ja Veronas ette mitu Vivaldi uut ooperit, sealhulgas ka "L’Olimpiade", mille esietendus toimus 1734. aastal Veneetsias. "L’Olimpiade" on esimene Vivaldi ooper, mis 20. sajandil taasavastati ning selle kontsertettekanne 1939. aastal äratas suurt huvi Vivaldi loomingu vastu.[25]
1736. aastal sai Vivaldist ooperiteatri impressaario ja kunstiline juht Ferraras. Vivaldi pidi tooma 1737. aasta lõpuks ühe oma ooperi lavale, kuid ootamatult sai takistuseks tema kunagine preestriamet. Nimelt oli Ferrara peapiiskop, kardinal Tommaso Ruffo alustanud kampaaniat, võitlemaks vaimulike moraalituse vastu. Vivaldi oli aga peaaegu kohe pärast preestriks saamist loobunud missade andmisest. Lisaks sellele oli tal väidetavalt suhe laulja Anna Giraud’ga.[26] Algselt planeeritud ajal jäigi ooper lavale toomata, kuid sidemed Ferrara linna ja Vivaldi vahel ei katkenud ning kaks uut ooperit, "Siroe" ja "Farnace", kanti Ferraras ette 1739. aastal. See sai toimuda vaid seetõttu, et kardinali ei olnud sel ajal Ferraras. Sellegipoolest ei saanud Vivaldi teose esitamisel juures olla ja ilmselt seetõttu sattus retsitatiividele saateks mängima väga oskamatu klavessiinist.[27]
1738. aastal läks Vivaldi Amsterdami, et võtta osa teatri Schouwburg van Van Campen 100. asutamisaastapäeva pidustustest. Ta dirigeeris pidustuste avakontserti ning oli viiulisolist D-duur concerto grosso (RV 562a) ettekandel. See oli esimene kord, kui Vivaldi Amsterdami külastas, kuigi terve heliloojakarjääri jooksul oli tema teoseid seal välja antud. Vivaldi oli Amsterdamis väga menukas, kuigi tema kuulsus Veneetsias oli selleks ajaks juba hääbunud.[28]
Mõned aastad enne oma surma müüs Vivaldi kõik oma teosed lastekodule. Ta plaanis minna koos Anna Giraud’ga elama Viini, kuhu nad 1740. aasta aprillis ka läksid. Sellega lõppes ka 1703. aastal alguse saanud teenistus lastekodus Ospedale della Pietà. Viini tahtis ta minna pärast keiser Karl VI kutset ning lootuses, et Viin, kus itaalia ooper oli väga populaarne, võiks ta hääbuvale karjäärile veel hästi mõjuda.[29] Samuti oli Veneetsia neil aastatel majanduskriisis ning Vivaldi kartis, et ta ei suuda seal enam piisavalt teenida.[30]
Viinis oli ta viiuldaja Karl VI õukonnas. Kuid juba oktoobris 1740 suri Vivaldit kõrgelt hinnanud Karl ning tema asemel sai troonile tütar Maria Theresia. Uus valitseja suhtus heliloojasse külmalt ning vaatamata vana kapellmeistri surmale 1741. aasta veebruaris, ei saanud Vivaldi ikka seda ametikohta.[30]
Vivaldi suri 28. juulil 1741 Viinis, Stephani kiriku registri järgi "sisemise tule" tagajärjel. "Sisemine tuli" oli ilmselt astma, mis vaevas Vivaldit sünnist saati. Tema ärasaatmine toimus Viini Püha Stephani katedraalis, mille poistekooris laulis ka tollal üheksa-aastane Joseph Haydn. On teada, et Vivaldi matustel laulis kuus Stefani kiriku laulupoissi, kuid pole teada, kas nende seas oli ka Haydn. Pillava elustiili tõttu suri ta vaesena, kuigi tal tavaliselt rahalisi probleeme polnud. Vivaldi matused läksid maksma 19 floriini ja 45 kroitserit, samal ajal kui aadlike matused maksid vähemalt 100 floriini. Vivaldi haua kohal asub praegu Viini Tehnikaülikooli hoone.[31]
Antonio Vivaldi
Vivaldi loomingu taasavastamine
Pärast Vivaldi surma tema looming, mille menukus oli selleks ajaks niigi madal, unustati. Ka "Neli aastaaega", mille 18. sajandi lõpust pärit arranžeeringuid tunti, oli algse teosena unustatud. Esimesteks Vivaldi-järgseteks muusikateadlasteks, kes tema loominguga tutvusid, olid 19. sajandi J. S. Bachi uurijad. Bach oli teinud seadeid paarikümnest Vivaldi kontserdist. Kuid laiemale publikule see avastus Vivaldi muusikat ei tutvustanud.[32]
1926. aastal soovis üks Piemonte klooster maha müüa ühe muusikateemalise kogu ning võttis ühendust Itaalia Rahvusraamatukoguga, et teada saada, kui palju see väärt on. Kui üks muusikateadlane palus need endale saata, et koguga tutvuda, saabus talle mitu kasti Vivaldi muusika käsikirjadega. Kogu koosneb 478 kontserdist, millest 110 on viiuli- ja 39 fagotikontserdid, 80 sonaadist, 15 ooperist. Praegu asuvad need noodid Torino raamatukogus ning moodustavad 90 protsenti kõikidest säilinud Vivaldi käsikirjadest.[33]
1939. aasta septembris toimus kuue päeva jooksul festival, kus esitati vaid Vivaldi muusikat. Kontsertidel oli suur ja korraldajate jaoks ootamatu menu. Sellest ajast peale tunneb Vivaldi instrumentaalmuusikat ka laiem avalikkus, ooperid ja oratooriumid püsisid aga ikka varjusurmas.[32] Vivaldi teoseid avastatakse ka tänapäeval: ooperi "Argippo" manuskript avastati näiteks aastal 2006[34] ja ühe flöödikontserdi trükitud noot aastal 2010.[35]
Looming
Vivaldi loomingut iseloomustab dramaatiline, kuid lihtne ja ökonoomne kirjaviis. Ta paistis silma erakordse produktiivsuse ja töötempoga. Umbes 40 aastaga jõudis ta kirjutada umbes 770 teost. Vivaldi on barokiajastu soolokontserdi peamine kujundaja ja kuulsaim looja.[36]
Vivaldi Kontsert oboele ja orkestrile, C-duur, I osa. Esitavad Advent Chamber Orchestra ja solist Edino Biaggi.
Vivaldi instrumentaalmuusika jaguneb kolme žanri vahel: sonaat, kontsert ja sinfonia (itaalia stiilis avamäng). Praeguseks on säilinud 92 sonaati, 474 kontserti ja 14 sinfonia't.
Erinevalt klassitsismi- ja romantismiajastu, aga ka mõnede kaasaegsete komponistide (nt Domenico Scarlatti 555 klavessiinisonaati) helitöödest, ei ole Vivaldi sonaadid kunagi kirjutatud ühele esitajale. Kõige rohkem (62) on tal soolosonaate, mille mängimiseks on vaja kolme pilli: soolopilli ning harmoonia- ja bassipilli basso continuo. Harmooniapilliks oli tavaliselt orel või klavessiin ning bassipilliks tšello, viola da gamba või fagott. Enamiku säilinud soolosonaatidest (41) on Vivaldi kirjutanud viiulile ja basso continuo'le, säilinud on ka soolosonaate tšellole, flöödile, plokkflöödile ja oboele basso continuo'ga.[37]
Vivaldi esimesed välja antud teosed on 12 triosonaati (1705). Triosonaat tähendab seejuures teost, mis on kirjutatud kahele pillile ja basso continuo'le, mistõttu oli loo mängimiseks vaja vähemalt nelja instrumenti. Vivaldi kirjutatud triosonaatidest on säilinud 27, kõige rohkem (20) kahele viiulile ja basso continuo'le. On tähelepanuväärne, et peaaegu kõikides triosonaatides on Vivaldi kirjutanud soolopartiid kahele samasugusele pillile. Žanr oli Vivaldi ajal väga uus, esimesed triosonaadid oli loonud tema vanem kaasaegne Arcangelo Corelli.[38][37]
Vivaldi loomingu kontserdižanris saab esituskoosseisu järgi jagada kuueks: soolokontserdid (üks solist), kaksikkontserdid (kaks solisti), ansamblikontserdid (3–6 solisti), kontserdid kahele orkestrile solisti(de)ga, kammerkontserdid, kontserdid keelpilliorkestrile basso continuo'ga. Esimesed kolm tüüpi sarnanevad kõige enam instrumentaalkontserdi klassikalise tähendusega, kus teost esitavad orkester (Vivaldi puhul keelpilliorkester) ja solist või solistid. Kammerkontserte esitas 3–6 solisti basso continuo'ga, kuid ilma orkestrita.[39]
Vivaldi esimesed kaksteist kontserti anti välja kogumikuna 1711. aastal, see oli 12 triosonaadi ja 12 Taani kuningaleFrederik IV-le pühendatud viiulisonaadi (1709) järel kolmas Vivaldi teoste kogumik.[9]
Kõik Vivaldi ooperiavamängud, mida helilooja ise nimetas sinfoniate'ks, on sarnaselt kontsertidega kolmeosalised. Kui välja jätta "Dorilla in Tempe", pole ühelgi avamängul ooperiga mingisugust temaatilist seost. Vivaldi ooperite partituuris asub avamäng seejuures enne tiitellehte. Vaid ühes sinfonia's ("Ottone in villa") kasutab Vivaldi puhkpille, täpsemalt kaht oboed. Kõikides teistes on esitajaks keelpilliorkester.[40]
Vivaldi "Magnificati" I osa, esitavad orkester Panharmonikon ning koorid King Bible Choir, Coro di detenuti di Rebibbia, Coro Italiano Musica Antica, Coro della Basilica di San Clemente, Coro del Centro Diurno Villa Lais ja Coro Panharmonikon. Dirigeerib Giuseppe Puopolo.
Vivaldi moteti "Nulla in mundo pax sincera" I osa, esitavad Advent Chamber Orchestra ja sopran Cristina Piccardi. Dirigeerib Gabriel Pavel.
Oma esimese ooperi kirjutas Vivaldi aastal 1713, kui helilooja oli 35-aastane. Selleks ajaks oli Vivaldi juba tuntud kontsertide kirjutaja, sellest aastast kuni elu lõpuni tegeles ta paralleelselt mõlema žanri loomisega. Uskudes kirja, mille Vivaldi kirjutas kaks aastat enne oma surma, kirjutas ta kokku 94 ooperit. Kuid nende hulgas on kahtlemata nii enda ooperite mitmeid redaktsioone kui ka seadeid teiste heliloojate ooperitest. Tänapäevani on säilinud umbes 20 ooperi terviklikud noodid ja umbes 50 libretot.[41]
Vivaldi ooperid, nagu barokiajastul kombeks, põhinesid enamjaolt vanakreeka ajalool ja mütoloogial, kuid võrreldes algallikatega olid ooperite süžeed pisut vähem avameelsed. Samuti olid tol ajal populaarsed keskaegsed armastuslood nagu Vivaldi ooperites "Orlando" ja "Ginevra". Lisaks nendele on Vivaldil veel eksootilisi oopereid, mille tegevus toimub Ameerikas ("Motezuma"), Hiinas ("Teuzzone") või Lähis-Idas ("La verità in cimento").[42]
Vaimulikuks muusikaks võib pidada suurt osa Vivaldi loomingust. Lastekodus töötades kirjutas ta jumalateenistustel esitamiseks missasid, psalme, hümne, kuid ka mitteliturgilise tekstiga teoseid: motette ja oratooriume. Vaimuliku muusika alla võib liigitada ka instrumentaalteoseid: sinfonia'id, kontserte ja sonaate, mida esitati jumalateenistuste alguses ja lõpus. Vaimuliku muusika alla ei kuulu vaid üksnes Vivaldi ooperid ja kantaadid.[43]
Vivaldi vaimulikust vokaalmuusikast ei teadnud enne 1926. aasta suurleidu eriti midagi isegi muusikateadlased. Arvati, et küsimus pole mitte partituuride kadumises, vaid asjaolus, et Vivaldi ei loonudki vaimulikku muusikat, sest tal polnud põhjust seda kirjutada. 1926. aastal avastatud kogumikest tulid välja enam kui 50 religioosse vokaalteose noodid. Esimese vaimuliku teose kirjutas Vivaldi aastal 1711 ühe Brescia kirikufestivali jaoks, põhjalikumalt hakkas Vivaldi sakraalmuusikaga tegelema 1713. aastal, mil vana koormeistri lahkumise järel sai Vivaldist maestro di coro Ospedale della Pietàs.[44]
Vivaldi teoste kataloogimine
Vivaldi elu ajal välja antud teosed on kataloogitud kronoloogilises järjekorras oopusenumbritega. Kuid sellest loetelust jäävad näiteks välja tööd, mille manuskripte Vivaldi raha teenimise eesmärgil otse eraisikutele müüs. Seetõttu on Vivaldi suurim oopusenumber kõigest 12. 20. sajandil hakati Vivaldi teoseid uuesti loetlema. Esimesed teoste loetelud kirjutasid Antonio Fanna, Mario Rinaldi ja Marc Pincherle. Fanna loetelu sisaldab aga vaid instrumentaalmuusikat. Kolme esimest 20. sajandi Vivaldi kataloogi aluseks võttes koostas Peter Ryom 1974. aastaks kõige täiuslikuma ja kasutatavama kataloogi. Teoste märkimiseks kasutatakse seal lühendit "RV" (saksa keeles "Ryoms Verzeichnis" – "Ryomi kataloog"), millele järgneb arv araabia numbrites. Teosed on järjestatud žanrite alusel, kataloogi lõpus on eraldi välja toodud hiljuti avastatud teosed. Viimane teos selles loetelus kannab järjekorranumbrit 780.[45]
![Maal, millel arvatakse olevat Antonio Vivaldi[1]](Fail:Vivaldi.jpg)
