Programmiline muusika on instrumentaalmuusika, millele helilooja on lisanud sõnalise selgituse (pealkirja, kommentaari, pühenduse, viite kirjandusteosele vms) heliteose sisu paremaks mõistmiseks.
Programmilist muusikat hakati laialdasemalt viljelema romantismiajal. See oli reaktsiooniks klassitsismiajastu elitaarsele, "puhtale" ehk absoluutsele muusikale, kus instrumentaalteoste pealkirjad piirdusid vaid teose järjekorranumbri ja/või helistiku märkimisega. Programm ehk sõnaline selgitus pidi aitama lähendada kuulajat heliloojale, võimaldama kuulajatel paremini mõista helilooja mõtteid ja taotlusi. Programmilisusele vihjas ka romantismiajal tekkinud uus muusikaline žanr "sümfooniline poeem".
Programmilist muusikat on loodud ka enne romantismiaega. Näiteina olgu nimetatud barokiajastust pärinevad Antonio Vivaldi concerto grosso "Neli aastaaega", Johann Sebastian Bachi "Kapritšo armsa venna lahkumise puhul" jt. Klassitsismiajast on programmilist muusikat vähe teada. Üks varasemaid (eelromantilisi) näiteid on Beethoveni sümfoonia nr 6, F-duur, tuntud ka pealkirjaga "Pastoraalne sümfoonia"; samuti Beethoveni klaverisonaat op. 81a, "Les Adieux" ("Hüvastijätt").
Romantismiajast alguse saanud programmilise muusika hästituntud näiteiks on Modest Mussorgski klaveripalade tsükkel "Pildid näituselt"; Hector Berliozi "Fantastiline sümfoonia"; Camille Saint-Saënsi "Loomade karneval"; Paul Dukas' "Nõia õpilane"; Richard Straussi sümfooniline poeem "Also sprach Zarathustra" ("Nõnda kõneles Zarathustra") jpt.
