Hollandis pidi toimuma 2020. aasta konkurss, kuid see jäi 2019.–2020. aasta koroonapandeemia tõttu ära.[1] See oli viies kord, kui Holland võõrustas Eurovisiooni lauluvõistlust, viimane lauluvõistlus toimus seal 1980. aastal. Lisaks on Eurovisioon toimunud Hollandis veel aastatel 1958, 1970 ja 1976.
Võistluse võitis Itaaliat esindav ansambel Måneskin lauluga "Zitti e buoni". See on Itaalia kolmas võit konkursil ja esimene võit pärast 1990. aasta konkurssi. Teise koha saavutas Prantsusmaa ning kolmandaks jäi Šveits, mõlemad riigid saavutasid seega oma parima tulemuse alates vastavalt aastast 1991 ja 1993. Esiviisikusse kuulusid veel ka Island ja Ukraina. Mitte ükski laul esikolmikus polnud ingliskeelne, mis juhtus viimati aastal 1995. Samuti esimest korda pärast uue hääletussüsteemi kasutuselevõttu aastal 2016 saadi finaalvõistlusel null punkti (Suurbritannia), rahvahääletuselt said null punkti veel ka Saksamaa, Hispaania ja Holland. Suurbritannia on varem null punkti saanud ühel korral, aastal 2003. Esimest korda alates riigi debüüdist aastal 2015 ei pääsenud Austraalia finaali, mistõttu on Ukraina ainus riik, mis on alati pääsenud finaali.[a]
7. mail 2020 keelas Hollandi valitsus kõik massiüritused riigis kuni koroonavaktsiini tootmiseni.[6] 18. septembril 2020 avaldas Euroopa Ringhäälingute Liit neli stsenaariumi konkursi korraldamiseks:
Stsenaariumi A järgi saab lauluvõistlust pidada tavapäraselt. Lauluvõistlus toimub täies mahus konverentsikeskuses Rotterdam Ahoy, salvestatakse üheksa saadet koos peaproovidega, saalis on maksimumarv pealtvaatajaid ning kõigi osalevate ringhäälingute delegatsioonid ja artistid on kohal.
Stsenaariumi B kohaselt on vaja hoida 1,5-meetrist distantsi, mis kehtib kõigile inimestele. Toimub üheksa saadet piiratud arvu pealtvaatajatega saalis, ka ringhäälingute delegatsioonide liikmete ja ajakirjanike arv on piiratud.
Stsenaariumi C järgi toimub konkurss liikumispiirangutega ja tuleb hoida distantsi nagu stsenaariumis B. Üheksa saadet filmitakse konverentsikeskusest Rotterdam Ahoy piiratud arvu pealtvaatajatega. Kui mõni delegatsioon ei saa piirangute tõttu Rotterdami kohale minna, esitab nende artist laulu oma riigist. Need artistid, kes saavad Rotterdami minna, esinevad otse.
Kõige karmim stsenaarium D läheb käiku siis, kui konkurss tuleb pidada täieliku liikumiskeelu ajal. Kui Hollandi valitsus otsustab riigis kehtestada täieliku liikumiskeelu, tuleb konkurss korraldada ilma pealtvaatajateta. Kõik artistid esinevad oma kodumaalt. Seda varianti katsetati 2020. aasta laste Eurovisiooni lauluvõistlusel novembris.
3. veebruaril 2021 teatas Euroopa Ringhäälingute Liit, et koroonapandeemia tõttu stsenaarium A mais toimuda ei saa ning et keskendutakse stsenaariumile B.[7] 2. märtsil 2021 teatati, et konkurssi korraldatakse stsenaariumi B järgi.[8]
Aprillis 2021 teatati, et igasse saatesse (neid oli kokku üheksa: kolm otsesaadet ja kuus proovi) lubatakse 3500 inimese suurune publik. Kõik pealtvaatajad peavad andma negatiivse koroonaproovi.[9][10] Hollandi valitsus kiitis otsuse heaks 29. aprillil.
Toimumiskoht
Eurovisiooni erisaates "Eurovisioon 2020. Särav muusika!" ("Eurovision: Europe Shine a Light") 16. mail 2020 teatati, et võistlus toimub konverentsikeskuses Rotterdam Ahoy Hollandis Rotterdamis, samas kohas, kus pidanuks toimuma 2020. aasta konkurss.[11]
Formaat
Visuaalne kujundus
18. septembril 2020 kinnitas Euroopa Ringhäälingute Liit, et 2021. aasta konkursi puhul jääb 2020. aasta konkursiks planeeritud visuaalne kujundus ja tunnuslause samaks.[12] Uuendatud logo avaldati 4. detsembril 2020 ja selle on kujundanud Clever°Franke. Inspireerituna maailmakaardist, kus Rotterdam on 2021. aasta maikuus Euroopa süda, ühendab logo Rotterdami osalevate riikide pealinnadega ja sümboliseerib kokkutulemist mistahes viisil. Logo kõik osad koosnevad osalevate riikide kahest lipuvärvist, nende positsiooni logos määrab see, mis nurga all ja kui kaugel asub pealinn Rotterdamist.[13]
Lavakujundus
16. juunil 2020 avaldas lauluvõistluse peaprodutsent Sietse Bakker, et 2020. aasta konkursi lavakujundust kasutatakse ka 2021. aasta konkursil.[2] See on inspireeritud võistluse tunnuslausest "Open Up" ja tüüpilisest Hollandi tasasest maastikust. Lavakujunduse autor on Saksa lavakujundaja Florian Wieder, kes on kujundanud ka 2011., 2012., 2015., 2017., 2018. ja 2019. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse lavad.[14]
20. märtsil 2020 kinnitas Euroopa Ringhäälingute Liit, et Eurovisiooni lauluvõistluse reegleid järgides ei saa 2020. aasta konkursil osalema pidanud laulud 2021. aastal osaleda.[17]
18. novembril 2020 teatas Euroopa Ringhäälingute Liit, et kõik osalevad ringhäälingud peavad enne konkursi toimumist oma esituse ette salvestama (live-on-tape), juhuks kui artist ei saa pandeemia tõttu Rotterdami kohale minna või peab kohapeal karantiinis või eneseisolatsioonis olema. See tagavarasalvestis filmitakse artisti kodumaal stuudios ja see tuleb enne konkursi toimumist ära saata. See tuleb salvestada otseesitusena ilma vokaali ega esitust pärast muutmata. Salvestisel ei tohi kohal olla pealtvaatajaid ning seda ei tohi enne konkurssi avaldada.[18]
18. juunil 2020 avaldas Euroopa Ringhäälingute Liit teadaande, et eelsalvestatud taustavokaal on üheks aastaks lubatud. Selle kasutamine on vabatahtlik. Delegatsioonid saavad taustalauljate kasutamisel valida: need on kas lava peal või lava taga. Eelsalvestatud ja otse lauldud taustavokaalide kombineerimine on lubatud. Laulu meloodiat esitava solisti vokaal olgu siiski otse esitatud.[19]
17. novembril 2020 kinnitas EBU, et uut poolfinaalidesse loosimist ei toimu ja et selle aasta konkursil kehtib eelmise aasta loos.[20] Riigid jaotatakse gruppidesse kümne eelneva aasta hääletamistavade põhjal, et ennetada olukorda, kus poolfinaalis osaleb väga palju ühe piirkonna riike, mille tavaks on üksteise poolt hääletada. 2020. aasta grupid olid järgmised:
Postkaardid on lühikesed videod, mida näidatakse televisiooni otseülekandes samal ajal, kui lava valmistatakse järgmise esituse jaoks ette. Need kestavad kõige rohkem 45 sekundit.[21]
Postkaardid filmiti märtsis ja aprillis ning nende režissöör on Martijn Nieman. Klipid salvestati iga artisti enda kodumaal ja sisestati chromakey abil väikese maja raamistikule, mis asus erinevates kohtades Hollandis ja mida kaunistasid artistide isiklikud esemed.[22][23] Riikide postkaardid filmiti järgmistes asukohtades:[24][25]
Montenegro – Montenegro rahvusringhääling Radio i Televizija Crne Gore (RTCG) kinnitas oktoobris 2020, et riik ei osale 2021. aasta konkursil.[27] Montenegro on varem eemaldunud tagasihoidlike tulemuste ja finantsprobleemide tõttu.[28] Rahaga, mis oli algul mõeldud lauluvõistluse osalustasuks, osteti RTCG töötajatele uued autod.[29]
Ungari – Ungarit ei olnud lõplikus osalejate nimekirjas.[3] Ametlikku põhjendust küll ei antud, aga Ungari eemaldus võistlusest LGBT-vastase mõtteviisi tõusu ajal ungarlaste ja MTVA juhtkonna seas; võistlust on nimetatud Ungari paremäärmusliku valitsuse jaoks "liiga geiks" – üks Viktor Orbáni pooldajast teleajakirjanik nimetas lauluvõistlust "homoseksuaalseks flotilliks" ning väitis, et lauluvõistlusel mitteosalemine teeks ungarlaste vaimsele tervisele head.[30]
Valgevene – 26. märtsil 2021 diskvalifitseeriti riik lauluvõistluselt, sest nende laul "Ya nauchu tebya" ("I'll Teach You") ei pidanud reeglitest kinni ning ringhääling ei jõudnud seda reeglitele vastava lauluga välja vahetada.[31] 28. mail 2021 otsustas EBU Valgevene ringhäälingu BTRC liikmelisuse peatada. Ringhäälingul oli kaks nädalat aega vastata, enne kui otsus jõustuma hakkas.[32]Vaata ka: Valgevene diskvalifikatsioon.
Teised riigid
EBU tegevliikmed
Andorra – Andorra valitsev erakond Demòcrates per Andorra teatas novembris 2019, et riik plaanib Eurovisiooni lauluvõistlusele naasta, kuid enne tuleb hinnata kulusid.[33] 15. mail 2020 ütles Susanne Georgi, Andorra esindaja 2009. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel, et on taganud rahastamise, millega riik saab lauluvõistlusele naasta.[34] 1. augustil 2020 teatas Georgi, et koosolekul Andorra peaministri Xavier Espot Zamoraga leppisid nad suuliselt kokku, et riik naaseb lauluvõistlusele aastal 2022, pärast koroonapandeemia loodetavat lõppu.[35]
Luksemburg – Luksemburgi rahvusringhääling RTL Télé Lëtzebuerg (RTL) kinnitas 30. juulil 2020, et riik ei osale 2021. aasta konkursil. Põhjuseks toodi, et osalemine tekitaks ringhäälingule rahalise pinge ning et RTL keskendub muusika ja meelelahutuse asemel pigem uudissisule.[37]
Maroko – 31. jaanuaril 2020 ütles Maroko rahvusringhäälingu Société Nationale de Radiodiffusion et de Télévision (SNRT) kommunikatsioonidirektor Karim Sbai, et EBU ja SNRT vahelisi läbirääkimisi riigi lauluvõistlusele naasmise kohta pole peetud.[38] Marokot ei olnud lõplikus osalejate nimekirjas.[3]
Monaco – Monaco rahvusringhääling TMC kinnitas 8. septembril 2020, et Monaco ei osale 2021. aasta lauluvõistlusel.[39]
Slovakkia – Slovakkia rahvusringhäälingu Rozhlas a televízia Slovenska (RTVS) esindaja teatas 11. juulil 2020, et nende osalus 2021. aasta konkursil on ebatõenäoline. 3. augustil 2020 kinnitas RTVS, et riik ei osale 2021. aasta lauluvõistlusel.[40]
Türgi – 23. mail 2020 ütles Türgi välisministri asetäitja ja ELi asjade minister Faruk Kaymakcı, et loodab riiki taas Eurovisioonil näha.[41] Türgit ei olnud lõplikus osalejate nimekirjas.[3]
EBU assotsieerunud liikmed
Kasahstan – 18. augustil 2020 kinnitas Euroopa Ringhäälingute Liit, et nad ei ole Kasahstani 2021. aasta konkursil osalema kutsunud.[42]
EBU mitteliikmed
Kosovo – 18. augustil 2020 kinnitas Euroopa Ringhäälingute Liit, et nad ei ole Kosovot 2021. aasta konkursil osalema kutsunud.[42]
Liechtenstein – Liechtensteini rahvusringhääling 1 FL TV teatas 30. juulil 2020, et nad on välistanud 2021. aasta lauluvõistlusel debüteerimise. Ringhääling on ka varem proovinud EBU liikmeks saada, kuid plaanid katkesid, kui ringhäälingu juhataja Peter Kölbel ootamatult suri. Samuti oleks ringhäälingul vaja Liechtensteini valitsuse toetust, et katta EBU liikmeks saamise kulusid ja maksta lauluvõistluse osalustasu.[43]
Naasvad artistid
Pärast 2020. aasta konkursi ärajätmist otsustasid paljude osalevate riikide ringhäälingud saata 2021. aasta lauluvõistlusele esinema eelmise aasta võistluse jaoks valitud esinejad. Need riigid on: Aserbaidžaan, Austraalia, Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Iisrael, Island, Kreeka, Leedu, Läti, Malta, Moldova, Põhja-Makedoonia, Rumeenia, San Marino, Serbia, Sloveenia, Suurbritannia, Šveits, Tšehhi ja Ukraina.[44]
19. novembril 2020 otsustas Euroopa Ringhäälingute Liit uut poolfinaalide loosi mitte korraldada ning jätta 2020. aasta konkursi poolfinaalide koosseisud 2021. aastal samaks. Samuti jäi samaks süsteem, millises poolfinaalis hääletavad suure viisiku riigid (Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Suurbritannia ja Itaalia) ning korraldajamaa.[45]
Märtsis 2021 valis Valgevene ringhääling BTRC riiki esindama ansambli Galasy ZMesta lauluga "Ya nauchu tebya" ("I'll Teach You"). 11. märtsil 2021 andis Euroopa Ringhäälingute Liit teada, et laul paneb konkursi mittepoliitilise olemuse küsimärgi alla, mistõttu eemaldati see võistluselt ning nõuti BTRClt, et laul tehtaks ümber või leitaks hoopis uus reeglitele vastav laul, vastasel juhul riik diskvalifitseeritakse.[49] Kuna Valgevene ei saanud ka tähtajapikendusest hoolimata sellega hakkama (teist esitatud laulu peeti samamoodi poliitiliseks), diskvalifitseeriti riik 26. märtsil 2021 lauluvõistluselt.[31]
Põhja-Makedoonia muusikavideo
2021. aasta märtsis kerkis Põhja-Makedooniat esindava Vasil Garvanlievi laulu "Here I Stand" muusikavideo osas vaidlus. Vaidluse põhjus oli muuseumis, kus video filmiti, olev kunstiteos, mis sarnanes Bulgaaria lipuga. Dispuut kogus hoogu, kui laulja avaldas intervjuus, et tal on Bulgaaria kodakondsus, kuna ta vanaema oli bulgaarlane.[50] Lõpuks eemaldati lippu meenutav taies videost ning laaditi YouTube'i uuesti üles.[50][51] Kahe riigi vaheliste pingete põhjus on teiste seas ka Bulgaaria tõrksus lasta Põhja-Makedoonia Euroopa Liitu.[52][53]
Ukraina lavaproov
Enne Ukraina teist lavaproovi 12. mail teatas riiki esindava bändi Go_A eeslaulja Katerõna Pavlenko, et tunneb end halvasti. Võistluse tervishoiu- ja ohutuseeskirjadega kooskõlas pidi Pavlenko viibima oma hotellitoas eneseisolatsioonis. Teised bändiliikmed andsid negatiivse koroonaproovi ning läbisid lavaproovi asenduslaulja Emmie van Stijniga.[54][55] Pavlenko tegi PCR-koroonatesti, mille vastus oli negatiivne, mistõttu tohtis ta võistlusest osa võtta.[56]
Kaameraprobleemid enne Iiri etteastet
Vahetult enne Iirimaa esitust esimeses poolfinaalis läks üks kaameratest katki, mis põhjustas pikema viivituse pärast postkaardi näitamist. Õhtujuht Chantal Janzen pidi otseülekande ajal green room'is improviseerima, et aega sisustada.[57]
Koroonasse nakatumine
Enne sinise vaiba üritust andis üks Poola ja üks Islandi delegatsiooni liige positiivse koroonaproovi. Selle tulemusena puudusid need delegatsioonid ürituselt ning läksid võistluse tervishoiu- ja ohutuseeskirjade kohaselt eneseisolatsiooni.[58][59] Rumeenia ja Malta delegatsioonidki puudusid ettevaatusmeetmena ürituselt, sest nad viibisid Poola ja Islandi delegatsioonidega samas hotellis.[60]
Kõik teised Poola ja Islandi delegatsiooni liikmed andsid negatiivse proovi ning jäid kuni teise poolfinaalini karantiini.[61][62] Hiljem aga kinnitati, et ühe Islandi ansambli Daði og Gagnamagnið liikme proovi tulemus oli positiivne, mistõttu ei esinenud nad edasistes otsesaadetes. Teise poolfinaali ja finaali otseülekande ajal kasutati videot nende esinemisproovist Rotterdam Ahoys.[47][48] Ülejäänud Poola delegatsiooni liikmed vabastati hiljem eneseisolatsioonist.[63]
20. mail 2021 kinnitas EBU, et Duncan Laurence'i koroonaproov oli positiivne ja et ta ei esine finaali otsesaate ajal.[64] Ta pidi esitama oma uut singlit "Stars" ja eelmise aasta võidulaulu "Arcade" ning teatama ka Hollandi žürii antud punktid. Finaali otsesaate ajal kasutati ettesalvestatud videot tema esinemisest.[65]
San Marino pöörlev platvorm
San Marino žüriiesinemise ajal tekkis pöörleva platvormiga rike: see ei lõpetanud õigel ajal pöörlemist ja seadis sellega Senhiti ja ta tantsijad ohtu, kuna platvorm oleks võinud neid tabada. San Marino delegatsioon esitas hiljem kaebuse ja väitis, et kõik kaameravõtted olid moonutatud. Delegatsioon pakkus Senhitile ja Flo Ridale võimalust ürituselt eemalduda, aga nad otsustasid seda mitte teha. Võistluse peaprodutsent Martin Österdahl vabandas delegatsiooni ees ja kinnitas nende kaitstuse.[66] Finaalkontserdil probleeme ei tekkinud.
Süüdistused Itaalia vastu narkootikumide tarvitamises
Mõned televaatajad väitsid, et Itaalia bändi Måneskin solist Damiano David tõmbas finaali otseülekande ajal green room'is kokaiini, kuigi pole ainet kaadris näha.[67][68] Bändi võidujärgse pressikonverentsi ajal küsiti neilt süüdistuste kohta, mida David eitas ning väitis, et bändi liige Thomas Raggi tegi pokaali katki, lisades: "Ma ei tarvita narkootikume. Palun ärge öelge seda."[69] Bänd tegi hiljem oma ametlikul Instagrami kontol avalduse, väites: "Oleme väga šokeeritud sellest, mida mõned inimesed Damiano ja kokaiini kohta ütlevad. Oleme narkootikumide vastased ja ei ole kunagi kokaiini teinud. Oleme valmis laskma end testida, sest meil pole midagi varjata."[70] EBU tegi hiljem oma avalduse, väites, et David soovis vabatahtlikult sealsamas anda uimastiproovi, kuid kuna EBU ei saanud seda kohe organiseerida, andis David proovi koju naasmisel. Kohapealse kontrolli käigus leiti ka purunenud pokaal, mis kinnitas Davidi väidet.[71] 24. mail teatas EBU, et finaalkontserdi ajal green room'is narkootikume ei tarvitatud, mida järeldati negatiivsest uimastiproovi ja kõikide olemasolevate kaamerasalvestiste läbivaatuse põhjal.[72]
↑Mitte ükski riik pole igal korral finaalis osalenud alates poolfinaalide kasutuselevõtmisest 2004. aasta konkursil. Ukraina on võistlusel osalemise vahele jätnud aastal 2015 ja 2019 ning 2020. aasta võistlus jäi koroonapandeemia tõttu ära. Suur viisik, kuhu kuuluvad Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Suurbritannia, ei lähe arvesse, kuna need riigid pääsevad automaatselt finaali.
↑Koroonapandeemiaga seotud reisipiirangute tõttu osales Austraalia võistlusel kasutades oma live-on-tape esitust.[46]
↑ 9,09,1Island osales võistlusel kasutades salvestist oma lavaproovist Rotterdam Ahoys 13. mail, sest ühe riiki esindava grupi liikme koroonatesti tulemus oli positiivne.[47][48]