1999. aasta Venemaa korterelamute plahvatused

4.–16. septembrini 1999 toimus Venemaa linnade töölisrajoonides neli pommiplahvatust. Ametlikel andmetel hukkus neis 293 ja sai haavata 651 inimest. Osa pomme õnnestus enne plahvatusi avastada. Dagestani sõda ja pommiplahvatused olid ajendiks Teisele Tšetšeenia sõjale.

Avaliku uurimise komiteel ei õnnestunud nende intsidentide asjus jõuda ammendavale järeldusele, sest keskvõimuorganid andsid vastuolulisi vastuseid. Peaprokuratuur lõpetas Rjazani kriminaalasja aprillis 2000. Selle juhtumiga seotud materjalid salastati 75 aastaks ja kõik Riigiduuma aktiivsete saadikute uurimiskatsed blokeeriti. Sergei Jušenkov ja Juri Štšekotšihhin, kaks teemat uurinud saadikut, surid hiljem kahtlastel asjaoludel. Asja uurinud ajakirjanik Otto Latsis (Lacis) peksti läbi ja sai hiljem surma autoõnnetuses.^[1] Süüdistatuna riigisaladuse paljastamises pandi uurimiskomisjoni advokaat Mihhail Trepaškin vangi. Pommiplahvatustest raamatu kirjutanud endine FSB töötaja Aleksandr Litvinenko mõrvati Londonis haruldase radioaktiivse isotoobiga poloonium-210. (Mürgitamiseks kasutatud kogus maksis umbes 10 miljonit dollarit.) 

Plahvatused

Esimene, teistest erinev plahvatus leidis aset Moskvas 31. augustil 1999, kuid mitte elumajas, vaid ühes kaubanduskeskuses. Üks inimene sai surma ja veel 40 inimest sai viga. Plahvatuse korraldajad jätsid sedeli, millel oli öeldud, et plahvatus on Venemaal kasvava tarbijalikkuse tagajärg.

4. septembril 1999 lõhkes autopomm Dagestanis Buinakskis maja ees, kus elasid Venemaa sõjaväelased. Hukkus 64 inimest ja ligi 100 inimest sai viga. Venemaa süüdistas tšetšeeni iseseisvuslasi. Mõni päev hiljem tungisid Dagestani tšetšeeni sissid.

8. septembril 1999 lõhati ühe üheksakorruselise elumaja keldris Moskva kaguosas 300–400 kg lõhkeainet. Hukkus 94 inimest ja veel 150 inimest sai viga. Hävis 108 korterit. Ühele Venemaa uudisteagentuurile helistati ning öeldi, et plahvatus on vastus äsjasele Tšetšeenia ja Dagestani külade pommitamisele Venemaa vägede poolt vastusena tšetšeeni sisside sissetungile Dagestani.

13. september 1999 oli määratud eelmiste plahvatuste ohvrite leinapäevaks. Sel päeval plahvatas suur pomm ühes korteris Moskva lõunaosas Kaširskoje maanteel kaheksakorruselises elumajas. Hoone varises kokku, täites tänava rusudega. Mõned betoonitükid lendasid sadade meetrite kaugusele. Hukkus 118 inimest ja 200 inimest sai viga.

Sel ajal kuulutas Venemaa peaminister Vladimir Putin välja sõja "ebaseaduslike sõjaväeüksuste" vastu Tšetšeenias. Kuigi polnud palju tõendeid, mis oleksid viidanud tšetšeenidele, tegid Venemaa väed ettevalmistusi uueks sissetungiks Tšetšeeniasse ning sealse valitsuse kukutamiseks.

16. septembril 1999 plahvatas veoautosse pandud pomm üheksakorruselise elumaja ees Lõuna-Venemaal Volgodonskis. Hukkus 17 inimest.

Vastuseks tegi Venemaa õhurünnakuid Tšetšeenia mässuliste positsioonidele, naftatöötlemistehastele ning teistele hoonetele Tšetšeenias. Septembri lõpuks oli selge, et tulemas on uus sõda Tšetšeenias. Oktoobriks olid Venemaa maaväed Tšetšeeniasse sisenenud.

Rjazani intsident

22. septembri õhtul 1999 märkasid Rjazani ühe suure elumaja elanikud Aleksei Kartofelnik ja seejärel ka Vladimir Vassiljev, kuidas võõrad laadisid autost maja keldrisse raskeid suhkrukotte. Kohale kutsuti miilits ja elanikud evakueeriti.

Kuulduste levides veetsid Rjazani Daškovo-Pesotšnaja rajooni 30 000 elanikust peaaegu kogu öö tänavatel. Hommikuks meenutas Rjazan piiramisseisukorras linna. Esimene test näitas, et kottides on lõhkeaine heksogeen. Kõik linnast välja viivad teed võeti valve alla, kuid jälgi ei leitud. Ühel keskjaama töötajal õnnestus pealt kuulata kõnet, milles linnast väljas viibiv isik kutsus üles olema ettevaatlik ja hoiduma patrullidest ("Minge lahku ja tulge ära igaüks omaette."). Osutus, et selle isiku telefoninumber kuulub FSB Moskva hoonele.

48 tundi hiljem teatas FSB ülem Nikolai Patrušev, et tegu oli treeningõppusega ja kottides olnud vaid suhkur. Test, millega tuvastati lõhkeaine olemasolu kotis, kuulutati ebatäpseks testri saastumise tõttu varasemast testist.

Erivägede baasis püüdis ladu valvanud dessantväelane Aleksei Pinajev kottidest kirjaga "Suhkur" tee jaoks magusat saada. Ta andis mittemagusast "suhkrust" ülemustele teada. Kohalik FSB tuvastas kottides heksogeeni. Pärast võimude sekkumist võttis Pinajev oma sõnad avalikult tagasi ja ta mõisteti süüdi riigisaladuse avalikustamises ning riigivara varguses. Tema väeosa saadeti Tšetšeeniasse. 2000. aasta märtsis andis polk teate edastanud ajalehe Novaja Gazeta kohtusse. Polkovnik teatas, et Pinajevit pole üldse olemas ning tema väidetavate kohustustega isik poleks pääsenud laskemoonalattu. 

Ametlik juurdlus

Ametliku juurdluse andmetel planeerisid ja korraldasid elumajade plahvatused Tšetšeenias tšetšeeni mässajate poolel võitlevad araabia terroristid Ibn al-Khaţţāb ja Abū ‘Umar (mõlemad tapeti hiljem Tšetšeenias). Plaanid koostati Tšetšeenias terroristide laagrites "Kavkaz" Šatois ja "Taliban" Avturõs.

Operatsiooni juhtis karatšai Atšemez Gotšijajev. Lõhkeaine valmistati Tšetšeenias Uruss-Martani väetisetehases, segades kokku heksogeeni, trotüüli, alumiiniumipulbrit ja suhkrut. Sealt saadeti see Kislovodskis asuvasse toiduainete lattu, mille juhataja oli ühe terroristi, Jussuf Krõmšahhalovi onu. Teine vandenõulane Ruslan Magajajev rentis veoauto Kamaz ning kotid jäeti kaheks kuuks sellesse autosse. Kui kõik oli planeeritud, jaotati terroristid gruppidesse, mis vedasid lõhkeainet eri linnadesse. Enamik operatsioonis osalejatest olid tšetšeenid.

Lõhkeaine vedajate ja ladustajate ning muude kaasosaliste seas olid:

Moskva plahvatuste korraldamisel

• Atšemez Gotšijajev (jäi tabamata)
• Deniss Saitakov (tapeti Tšetšeenias)
• Hakim Abajev (tapeti FSB erijõudude poolt mais 2004 Inguššias)
• Ravil Ahmjarov (tapeti Tšetšeenias)
• Jussuf Krõmšahhalov (arreteeriti Gruusias, anti Venemaale välja ja mõisteti jaanuaris 2004 eluks ajaks vangi)

Volgodonski plahvatuste korraldamisel

• Timur Battšajev (tapeti Gruusias kokkupõrkel militsionääridega Krõmšahhalovi arreteerimise ajal)
• Zaur Battšajev (tapeti Tšetšeenias)
• Adam Dekkushev (arreteeriti Gruusias, heitis arreteerimise ajal militsionääride pihta granaadi, anti Venemaale välja ning mõisteti jaanuaris 2004 eluks ajaks vangi)

Buinakski plahvatuse korraldamisel

• Issa Zainutdinov (mõisteti märtsis 2004 eluks ajaks vangi)
• Alisultan Salihhov (mõisteti märtsis 2004 eluks ajaks vangi)
• Magomed Salihhov (arreteeriti Aserbaidžaanis novembris 2004, anti Venemaale välja, mõisteti 24. jaanuaril 2006 terrorismis õigeks, mõisteti süüdi ebaseaduslikus relvajõus osalemises ning riigipiiri ebaseaduslikus ületamises)
• Zijavutdin Zijavutdinov (arreteeriti Kasahstanis, anti Venemaale välja, mõisteti aprillis 2002 24 aastaks vangi)
• Abdulkadõr Abdulkadõrov (mõisteti märtsis 2001 9 aastaks vangi)
• Magomed Magomedov (mõisteti märtsis 2001 9 aastaks vangi)
• Zainutdin Zainutdinov (mõisteti märtsis 2001 kolmeks aastaks vangi ja vabastati kohe amnestiaga)
• Mahhatš Abdulsamedov (mõisteti märtsis 2001 kolmeks aastaks vangi ja vabastati kohe amnestiaga)

Keegi, kes väitis end olevat Gotšijajevi, saatis mitmele Venemaa ajalehele kirja, milles ta ütles, et ta on vaid teadmatu osaline vandenõus, mille organiseeris FSB salaagent Ramazan Dõšekov. Pole teada, kui usaldatavad need väited on.

Pommiplahvatusele eelnenud ja järgnenud sündmused^[2]

Venemaal toimunud perestroika ajal alanud erastamine viidi sellele järgnenud osakute ja raha eest toimunud etappidel läbi presidendi dekreetidega. See toimus ilma üldsuse toetuse ja õigusliku raamistikuta. (1997. kontrollis Venemaal 9000 kriminaalset rühmitist oma 600 000 liikmega hinnanguliselt 40% Venemaa majandusest.) Õigusriigile mittetugineva demokraatlikule turumajandusele üleminekut tagama pidava erastamise tulemusena koondus kapital ja võim kriminaalsete sidemetega oligarhia kätte. Selleks ajaks ebapopulaarse Jeltsini asemel uue, tema ringkonda mitte kuuluva presidendi valimise võimalus seadis ohtu nende võimu ja kapitali.

1996.

Aasta alguses oli Jeltsini populaarsus nullilähedane. Järgnenud valimiskampaaniaga see tõusis. 3. juunil toimunud valimiste eel leidis Moskvas aset kolm pommiplahvatust. 

1998.

VIII Augustis alanud finantskriisi läbi langes Jeltsini populaarsus alla 10%. Valitsus astus tagasi. Riigiduuma keeldus 2 korda järjest Jeltsini esitatud Tšernomõrdinit peaministriks kinnitamast, kandidatuuri 3. korda läbikukkumisel oleks parlament tulnud laiali saata

IX Parlament kinnitas peaministriks Jevgeni Primakovi. Esimest korda pärast 1993. aasta Ülemnõukogu laialisaatmist oli Kremlis taas kaks võimukesest. Primakov lasi peaprokurör Juri Skuratovil alustada Jeltsini ja ta tütarde ning ta "peresse" (klanni) kuuluva Berezovski asjade uurimist.

1999.

I  22.  korraldati tulemuslik läbiotsimine seoses Jeltsini "pere" afääriga (Mabetexi juhtum).

II 2. ja 4. Berezovskiga seotud tulemuslikud läbiotsimised. Pärast seda näidati Jeltsinile filmi Skuratovi (või temataolise mehe) amelemisest kahe prostituudiga. Föderaalnõukogu keeldus Skuratovit maha hääletamast. "Pere" esindajad tegi peaprokurörile ettepaneku lõpetada Mabetexi uurimine võimaluse vastu, et  lepitakse Berezovski juurdlusega.

III Skuratov sai Šveitsist Mabetexi kohta detailseimad aruanded. Föderaalnõukogu otsustas taas Skuratovi oma kohale jätta. Filmi näidati seejärel televisioonis. Jeltsin määras Julgeolekunõukogu esimeheks Vladimir Putini (jäi edasi ka FSB direktoriks). Putini eestvedamisel algatati Skuratovi vastu kriminaalasi põhjendusega, et filmitud seksuaalvahekorrad olid tasu teenete eest. Föderaalnõukogu ei kinnitanud ikkagi peapokuröri tagandamist. 

V Parlament oli valmistanud mõned kuud ette Jeltsini tagandamist (sellega seotud viit küsimust). 12 mail, päev enne selle arutamise algust, vallandas Jeltsin Primakovi juhitud valitsuse. Enne hääletamist andis parajasti lobitöö raames toimuvast duuma pressikeskuses teada Aleksander Kravets:"Saadikuid ostetakse ära. Alghind on 30t dollarit."  Tagandamine kukkus läbi. Peamises küsimuses (esimese Tšetšeenia sõja ebaseaduslik alustamine ilma parlamendi nõusolekuta) jäi tagandamiseks vajalikust kahest kolmandikust puudu 17 häält. 

VI Algas Vene vägede koondamine Tšetšeenia piirile. 6 VI ajalehes Svenska Dagbladet andis rootsi ajakirjanik Jan Blomgren teada, et ühe võimalusena kaalub Kreml tervet rida "terroristlikke pommirünnakuid" Moskvas, mida ajada tšetšeenide süüks. 

VII 22. juulil ilmus ajalehes Moskovskaja Pravda artikkel väidetavalt Kremli ühest lekitatud kavast "Torm (raju) Moskvas". Selles nähti ette inimrööve ja terroriakte korraldades ning provotseerides sõda võistlevate kuritegelike klannide vahel, tekitada Moskvas kaos.

VIII 5. VIII tungis Tšetšeeniast Dagestani moslemite väesalk (Islamic International Peacekeeping Brigade (IIPB)). Piiri kaitsma määratud siseväed olid veidi enne sissetungi tagasi tõmmatud.

9. augustil sai peaministriks FSB direktor ja Julgeolekunõukogu esimees Putin. (Ametlikult 16. VIII)

Poole kuu vältel võitles moslemite väesalk Dagestanis vaid kohaliku miilitsaga, ilma et Vene sõjavägi oleks neid rünnanud. Seejärel lahkuti 22. ilma mingite takistuseta Tšetšeenia. Vitali Tretjakov kommenteeris, et sissetung on provotseeritud luureteenistuse poolt. Sõjaajakirjanik Aleksander Zilin kirjutas, et tegemist on ettevalmistusega uueks valimiseelseks Tšetšeenia sõjaks. Septembris kirjutati artikleid ka Berezovski, Vološini ja Anton Surikovi kavandatud äkksissetungist Dagestani. Segadusse sattunud Berezovski ajalehe usaldusalune peatoimetaja Tretjakov kirjutas artikli põhimõttel "ega tema üksi ...".

26. augustil vastas Venemaa moslemite käes olevate Dagestani külade pommitamisega. Algas teine Tšetšeenia sõda. 

IX Elumajade pommiplahvatused linnade töölisrajoonides ja Rjazani juhtum. Plahvatustest jäänud rusud koristati ära peaaegu kohe, hoolimata MVD ja eriolukordade ministeeriumi protestidest. Septembriks varitses võimu ja vara haaranud korrumpeerunud oligarhe juba arreteerimisoht. Selleaegse peaprokuröri Skuratovi hiljem öeldu järgi võinuks neist igaühele esitada kriminaalsüüdistuse.

X Vene väed tungisid Tšetšeeniasse. Televisioonis näidatava valitsusjuhi Putini populaarsus kasvas.

Kremlis luuakse Ühtsuse partei.

XII 19. XII parlamendi valimised. Primakovi ja Lebedevi juhitud partei jääb vähemusse. Nad loobuvad edasisest võitlusest.

31. XII keskpäeval loobus Jeltsin presidendi ametist Putini kasuks. (Juunis toimuma pidanud presidendivalimised sai seetõttu korraldada kolm kuud varem.) Putin andis seejärel välja dekreedi, mis tagas Jeltsinile ja ta pereliikmetele eluaegse (Jeltsin suri 23. aprillil 2007) kõikehõlmava kohtupuutumatuse. Immuniteedigarantii kaitsesid Jeltsinit läbiotsimise, arreteerimise ja ülekuulamise eest ning kindlustas ta autode, telefonikõnede, dokumentide, pagasi ja kirjavahetuse turvalisuse. 

2000.

1. jaanuari südaööl esines presidendi traditsioonilise uusaastapöördumisega juba Putin. ("Ma tahan hoiatada, et mistahes katse astuda üle seaduste ja Venemaa konstitutsiooni piiridest surutakse otsustavalt maha.") Senine õigusliku raamistikuta toimunud erastamine on 2000. aastaks lõppenud.

23. märtsil oli eetris televisioonisaade FSB tippametnike ja Rjazani maja elanike kohtumisest.

26. märtsil valiti endine FSB juht Vladimir Putin presidendiks.

7. mail toimus Putini presidendiks vannutamine. (Kõnest: "Venemaal on valitsuse pea alati olnud ja saab olema inimene, kes vastutab kõige eest.") 17. mail esitas Putin peaprokuröri kandidaadiks Vladimir Ustinovi. Mais lõppes ka Tšetšeenia sõja lahingutega seotud etapp. 

Kolm neljandikku Venemaa tippametikohtadest täitsid 2000. aastate alguseks siloviki (endised ja praegused luure- ja julgeolekuteenistuse töötajad)^[3].

Jäi veel tšetšeenide peetud 15. aprillini 2009 kestnud terrorisõda. (4. aprillil 2010 valiti presidendiks taas Vladimir Putin.) 

Tšetšeenia sõja ja presidendikampaania edenedes märkasid mõned Moskva poliitilised vaatlejad toimuva sarnasust propaganda edu tagamiseks kasutatavate sündmuste ärakasutamist ja lavastamist käsitleva Harold Lasswelli raamatuga "Propaganda Techniques in the World War" (NY, Garland, 1972.) Selline kirjandus oli FSB-s populaarne.

Vaata ka

• Dagestani sõda

Viited

1. lk 38 Edward Lucas Uus külm sõda Varrak, 2008. 
2. David Satter Pimedus koidiku (Vene kriminaalriigi kujunemine) Varrak 2006 (peamiselt 4. ptk)
3. Olga Kryshtanovskaya, Stephen White. Putin´s Militocraty. – Post-Soviet Affairs 2003, kd 19, nr 4, lk 289-306

Kirjandus

• Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski. FSB laseb Venemaa õhku. Tallinn, 2007. ISBN 978-9949-431-23-6
• David Satter Pimedus koidikul Vene kriminaalriigi kujunemine Varrak, 2006
• Edward Lucas Uus külm sõda Varrak, 2008. ISBN 9789985316276

Välislingid

• "The Attempt on Russia", dokumentaalfilm.