Väike-karihiir (Sorex minutus) on pisiimetajate liik karihiirlaste sugukonnast karihiirte perekonnast. Neid leidub suures osas Euroopast. Eestis on nad vähearvukad, kuid levinud kõikjal peale Hiiumaa.
Kirjeldus
Väike-karihiire kasukas on selja poolt tume ja kõhu alt hele, üleminek tumedalt karvalt heledale on külgedel selgepiiriline. Kasuka värvus ei muutu hooajaliselt. Võrreldes mets-karihiirega on kasukas heledam ja sabakarvad tihedamad ning pikemad, mistõttu jääb mulje, nagu oleks väike-karihiirel jämedam saba. Kõrvad paistavad karvkattest välja vaevu või siis üldse mitte.[2]
Väike-karihiir kaalub 2,5–7,5 grammi. Kere pikkus on 40–64 millimeetrit, saba on 30–46 millimeetrit pikk, tagakäpad 9–12 millimeetrit pikad. Väike-karihiirel on 32 hammast. Kolmas üheköbruline hammas on suurem või sama suur kui teine hammas. Hambavalem on 3/1, 1/1, 3/1, 3/3 = 32.[2]
Eestis on liik vähearvukas, kuid levinud kõikjal peale Hiiumaa.[2]
Elukeskkond ja ökoloogia
Väike-karihiire ja mets-karihiire suuruse võrdlus
Väike-karihiir elab tavaliselt meretasemel, kuid levila lõunaosas ka suurematel kõrgustel: Püreneedes näiteks kuni 2000 meetrit üle merepinna ja Alpides 2260 meetrit üle merepinna.[1] Neile meeldib elada sellistel tiheda rohttaimestikuga aladel, nagu nõmmedel, niitudel, liivaluidetel ja metsaservades, kuid päris metsas leidub neid vähe.[2]
Kuna nad on putuktoidulised, siis aitavad nad piirata putukate arvukust. Nad on kasulikud ka inimesele, kuna hävitavad põllumajandusele kahjulikke putukaid. Kuna nad on tundlikud keskkonnamuutuste suhtes, siis muudatused nende arvukuses on keskkonnamuutuste ja reostusebioindikaatoriks.[3]
Väike-karihiired elavad üksikult ja on väga territoriaalsed. Oma territooriumi kaitstakse väga agressiivselt, erandiks on vaid sigimisperiood, kui emaseid otsivad isased ei pea territooriumide piiridest enam rangelt kinni.[2] Kõige agressiivsemalt suhtutakse samast või lähedasest liigist isenditesse, kes nende territooriumile satuvad.[3] Kodupiirkond on 530–1860 ruutmeetrit[2] ja see märgistatakse haisunäärmete abil.[3] Toiduotsingul piiksub peaaegu kuuldamatult, ärritunult või hirmunult toob kuuldavale kõrgeid tirtsatusi.[2]
Väike-karihiir ise urge ei kaeva, kuid võib kasutada teiste loomade omi. Maa all veedab vähem aega kui mets-karihiir. Viimasega võrreldes elavad nad ka hõredamalt ning liiguvad kiiremini nii maal kui vees.[2] Väike-karihiir liigub maa peal ka talvel ja lumikatte korral kasutab liikumiseks lume ja maapinna vahele jäävaid tühimikke. Lumikatte puudumisel tekitab endale tunnelid alustaimestikku.[3]
Toitumine
Kiire ainevahetuse tõttu peavad nad päevas sööma putukaid koguses, mis moodustab 125% nende kehakaalust. Kiire ainevahetus ei võimalda neil rasvavarusid koguda, mistõttu nad on aktiivsed ka talvel ja kulutavad poole ajast toidu otsimisele. Kõige aktiivsemad on nad koidu ja hämariku ajal, kuid tegutsevad ka muul ajal. Une ja ärkveloleku tsüklid on suhteliselt lühiajalised ja neid on ööpäeva jooksul mitu.[3]
Väike-karihiired on putuktoidulised ja söövad nii putukaid kui ka lülijalgseid (ämblikke, täisid, skorpione, kakandilisi ja ms), kuid on teateid ka väiksemate tigude ja isegi mõningase taimse toidu söömisest, toidu valik sõltub kättesaadavusest. Tavaliselt on saakloomad alla 6 mm pikad.[3] Väike-karihiir endale pinnasest saaki ei kaeva ja vihmausse ei söö.[2]
Paljunemine
Väike-karihiire pojad sünnivad ajavahemikul aprillist augustini[2], kõige rohkem on poegi juunis[3]. Tiinus kestab 19–25,[3] keskmiselt 22 päeva. Emasloom toob aastas ilmale tõenäoliselt kaks pesakonda, korraga 4–7[2] või 4–12 poega[3]. Poegade sünnikaal on keskmiselt 0,25 grammi.[3] Poegadel on püstised sabakarvad, mistõttu saba keskosa näib kohev[2]. Järglaste eest hoolitseb vaid emasloom, pojad võõrduvad temast 22 päeva[2] (22–30 päeva[3]) vanuselt. Hollandis tehtud uuringu järgi sünnib ühe hektari kohta umbes 15 poega.[2]
Suguküpseks saavad pojad sündimisega samal aastal, kuid Poolas tehtud uuringu andmetel hangib esimesel aastal pesakonna vaid 22% emasloomadest.[2] Noorloomade suremus on suur, hinnanguliselt pooled hukkuvad ja sigimiseni jõuab vaid viiendik.[2] Kõige rohkem sureb noorloomi teise ja neljanda elukuu vahel, kui nad ei oska kiskjatega arvestada ning ei tea täpselt, millised putukad toiduks kõlbavad.[3] Tavaliselt elavad väike-karihiired looduses kuni 13 kuu vanuseks, maksimaalne eluiga on 16 kuud.[2]
Ohustatus
Väike-karihiir kuulub Berni konventsiooni III lisas loetletud liikide hulka ja on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu hinnangul soodsas seisundis liik. Liiki võivad ohustada elupaikade kadu ja selgrootute arvukuse vähenemine pestitsiidide tõttu, kuid globaalselt või ka Euroopa tasemel suuri ohte liigi püsimisele ei ole.[1]
2008. aasta aprillis leiti Iirimaaltkarlikuid. Uus liik on ilmselt toiduks ohustatud röövlindudele, näiteks loorkakule, kuid võib samas ohustada selliseid väiksemaid kohalikke liike, nagu väike-karihiir.[4]
Viited
↑ 1,01,11,21,3Hutterer, R., Amori, G., Kryštufek, B., Fernandes, M. & Meinig, H (2008). "Sorex minutus". The IUCN Red List of Threatened Species. Version 2012.2 (Inglise keel). International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Vaadatud 31. oktoobril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
