13. aprillil 1949. aasta aprillis ühinesid kolhoosiga 27 Virtsu kaluriperet. Majandile anti nimeks Virtsu Kalur ja selle esimeheks sai Aadu Kruus. Juhatusse valiti Kirill Rahu, Vladimir Soop, Mihkel Noor, Aleksander Küla jt., revisjonikomisjoni esimeheks sai Timofei Maas[1]. Virtsu poolsaarel oli siis 3 mootor- ja 5 sõudepaati, 18 liiki väikemõrdu, kilu- ja räimevõrke. Esimesel kolhoosiaastal saadi 2,5 tonni kala. Kolhoosil oli ka põllumaad ja kalapüügi osatähtsus võrreldes põllumajandusega oli siis veel väike.
1960. aastaks kasvas üldtulu kolmekordseks. 1961. aastal alustati traalpüügiga ja kala käidi püüdmas nii Soome lahes kui Läänemerel. Aastatel 1964–1971 osteti juurde mitmeid traallaevu ning seoses kalasaagi märgatava suurenemisega alustati 1965. aastal kolhoosis preservide valmistamisega, kui tehti 200 000 tingtoosi kilu- ja räimepreserve.
1962 ja 1964 aastal liitusid kalurikolhoosiga mitmed lähedased väikesed kalurikolhoosid - 1962. aastal “Sangar” ja 1964. a. “Uus Kalur” ning “Kiideva Kalur”. Kuna kolhoosi põhiliseks tegevusharuks oli kalapüük, siis andis kolhoos 1965. aastal enamuse oma põllumajanduslikust maast üle kolhoosidele ja Ridala sovhoosile[1].
1973. aastaks oli “Virtsu Kalur” üks suuremaid kalurikolhoose Eesti NSVs. Püügimere kaldaäärt oli üle 150 km. Kolhoosi traalrid püüdsid kala ka Atlandi ookeanil. 1968. aastal osteti Pärnu Kalakombinaadilt Virtsu tsehh. Peale seda oli “Virtsu Kaluril” oma konservitööstus, külmhoone, plekitööstus, metallitoodete tsehh ja muud abitootmisettevõtted, mis olid vajalikud kalapüügiks ja -töötlemiseks. Peale selle oli majandil veel karusloomakasvandus, aiand ja veisefarm.
1975. aastaks oli kalapüük tõusnud 7000 tonnini. Tõus toimus avamere- ja ookeanipüügi arvel. Väinameres, Riia ja Soome lahes kehtestatud püügilimiidi tõttu kaldapüük vähenes.
Kalakonserve hakati tootma ka ookeanikalast, mis andis aastaringset tööd. 1973. aastal viidi preservide valmistamine üle Puise tsehhi, Virtsu tsehh spetsialiseerus konservide tootmisele. Sprottide valmistamiseks seati üles tunnelahjud ja uus tootmisliin. 1975. aastal laskis kalurikolhoos välja 8 miljonit tingtoosi konserve ja preserve, 1000 tonni jahutatud kala, 400 tonni vürtsi-soolakala ja 220 tonni suitsukala. Rahalised tulud ilma sisekäibeta tõusid 10 miljoni rublani. Viimased 16 aastat juhtis kolhoosi Mart Leiumaa.
26. detsembril 1975. aastal otsustasid “Virtsu Kalur” ja “Haapsalu Kalur” ühineda “Lääne Kaluri” kolhoosiks. Suurmajandi juhatuse esimeheks sai Otu Sukles, kes enne oli töötanud Pärnu Kalakombinaadi peainsenerina ja Haapsalu Kalakombinaadi direktorina. 1978. aastal anti ühinenud kolhoosile kõrge tootmiskultuuriga ettevõtte nimetus. 1979. aasta püügiplaan oli juba 10 500 tonni, mis täideti edukalt, preserve toodeti üle 21 miljoni tingtoosi.[2]
