Kalurikolhoos oli aastatel 1948–1990 kalandusliku põhitootmisega kollektiivmajandi vorm NSV Liidus.
Eesti NSV-s rajati esimesed kalurikolhoosid 1949. aastal kaluriühistute ja -artellide reorganiseerimisega. Esimene kalurikolhoos rajati 7. mail 1948 Saaremaal Tagamõisas[1]. 1949. aasta lõpuks oli Eestis juba 111 kalurikolhoosi. Väiksemad kalurikolhoosid hakkasid ühinema omavahel ja 1970. aastal oli 25 ja 1976. aastal 8 kalurikolhoosi: Peipsi Kalur, Oktoober, S. M. Kirovi nim. näidiskalurikolhoos, Majak, Lääne Kalur, Hiiu Kalur, Saare Kalur, Pärnu Kalur. Algusaastatel oli peamiseks tootmisharuks kalapüük, hiljem lisandus kalatöötlemine, kohati ka kalakasvatus. Eesti töönduspüüki Läänemerel korraldasid peamiselt kalurikolhoosid. Neli kalurikolhoosi püüdsid kala ka Atlandi ookeanil[2].
Kalurikolhoosid kuulusid 1970.–1980. aastail Eesti jõukamate ettevõtete hulka. 1990. aastate algul lagunesid kalurikolhoosid aktsiaseltsideks, osaühinguteks jmt.
Vaata ka
Viited
