Veneetsia arhitektuuribiennaal on rahvusvaheline arhitektuurinäitus, mida korraldatakse Itaalias Veneetsias üle aasta. Biennaali näol on tegemist Veneetsia biennaali osana korraldatava üritusega, mida omaette kultuuriüritusena on korraldatud alates 1980. aastast. Enne seda, alates 1968. aastast, toimusid arhitektuurinäitused osana üldisest kunstibiennaalist. Aastas külastab arhitektuuribiennaali enam kui veerand miljonit inimest.[1]
Arhitektuuribiennaali peamine eesmärk on käia välja ja näidata arhitektuurilisi lahendusi kaasaegsetele ühiskondlikele, humanistlikele ja tehnoloogilistele probleemidele. Olgugi et biennaal kaldub arhitektuuri akadeemilise ja teoreetilise külje suunas, annab üritus arhitektidele võimaluse uute projektide esitlemiseks. Biennaal on ka nimekate arhitektide ja disainerite kohtumispaik.[1]
Arhitektuuribiennaali raames toimub suurel hulgal näitusi ja muid sündmusi. Neist olulisim on biennaali peakuraatori koostatav keskne kuraatorinäitus. Biennaali võib jaotada kaheks peamiseks osaks: Giardini näituseala, kus asuvad alalised rahvuspaviljonid, ja Arsenale kompleks, kus paljude riikide projektid on ühe katuse all koos.[1]
17. arhitektuuribiennaal, mis pidi toimuma 2020. aastal, kuid lükkus koroonapandeemia tõttu edasi, avati 22. mail 2021. Kuni 2021. aasta 21. novembrini kestval biennaalil avati 60 rahvuspaviljoni (sealhulgas Eesti paviljon). Lisaks rahvuspaviljonidele osaleb biennaalil veel 112 osalejat 46 riigist.[2]
Eesti on Veneetsia arhitektuuribiennaalil osalenud alates 2000. aastast. Eesti ekspositsiooni näitusi on korraldanud nii Eesti Arhitektide Liit kui ka Eesti Arhitektuurikeskus.[1]