Eesti ekspositsioon “Vaba ruum” keskendus avalikule ruumile kui keskkonnale, kus segunevad ametlik ideoloogia ja selle isiklikud tõlgendused.[1] Ekspositsiooni fookuses oli digitaalse ja füüsilise ruumi koostoime avalikus ruumis. Digiteerimisprotsessi käigus on aja ja ruumi suhted paratamatult muutunud ning ekspositsiooni kuraatorid Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksam nägid selles potentsiaali vabastada kasutajad avalikule ruumile seatud konventsioonidest. "Vaba ruum" esindab n-ö uut aktuaalsust, mis võimaldab tegeleda ruumiga, mis oleks aja, mitte mälestuste märk.[2]
Ekspositsiooni kontseptsioon
Viimase sajandi vältel toimunud linnaruumiliste restartide tõttu on omandisuhetele jalgu jäänud Eesti avaliku ruumi ebakõlade musternäidiseks. Samal ajal on aga Eesti Euroopa kiireimini areneva infoühiskonnana näidanud tugevalt valmisolekut digitaalse ja füüsilise ruumi koostoimeks. Kuraatorite nägemus oli, et on aeg hakata füüsilise ruumi planeerimisel arvesse võtma ruumi digitaalseid kihistusi. Installatsioon põhines uurimistööl, mille käigus katalogiseeriti digitaalse ruumi ilmingud Eesti avalikus ruumis. Ekspositsiooniruumi loodi abstraktne tegevusruum, kus sai läbi mängida eri simulatsioone uue avaliku ruumi olemusest. "Vaba ruum" on nullilähedase reageerimisajaga impulsiivne mõttemaastik, mis häälestab digitaalse tehisintelligentsi toel avalikust ruumist avaramalt mõtlema.
Esmakordselt täiendas kohapealset ekspositsiooni Veneetsias ka e-riigi virtuaalpaviljoni veebis. Veebikeskkond, mis võimaldas külastada näitust ka digitaalselt ning teha digitaalsete külastajate ruumikasutus näituseruumis reaalajas nähtavaks.[3]
