PROFILBARU.COM

	Šveitsi konföderatsioon; Eidgenossenschaft; République des Suisses; Republica Helvetiorum 1291–1798
	Šveitsi lipp
	Vana Šveitsi Konföderatsioon 18. sajandil.
Valitsusvorm	konföderatsioon
Riigikeeled	prantsuse, saksa, itaalia, retoromaani
	Helveetsia vabariik

'Vana Šveitsi Konföderatsioon (saksa Alte Eidgenossenschaft; ajalooliselt Eidgenossenschaft, pärast reformatsiooni: prantsuse République des Suisses, ladina Republica Helvetiorum – šveitslaste vabariik') oli Šveitsi eelkäija aastatel 1291–1798.

See oli sõltumatute väikeriikide (kantonite) lõtv konföderatsioon, mis moodustus 14. sajandil. Tuumikust, mis nüüd on Kesk-Šveits, konföderatsioon laienes, kaasates sajandi keskel Zürichi ja Berni linnad. Sellega moodustus haruldane liit maa- ja linnakommuunidest, kellest kõik nautisid otseallumist Saksa-Rooma riigile.

See kaheksast kantonist (Acht Orte) konföderatsioon oli poliitiliselt ja sõjaliselt edukas rohkem kui sajandiks, kulmineerudes 1470. aastate Burgundia sõdades, mis kehtestas selle võimu keerukal poliitilisel maastikul, kus domineerisid Prantsusmaa ja Habsburgid. Selle edu tulemuseks oli konföderaatide lisandumine, suurendades kantonite arvu aastaks 1513 kolmeteistkümneni (Dreizehn Orte). Konföderatsioon teatas neutraliteedist aastatel 1515 ja 1647 (Kolmekümneaastase sõja ohu ees), kuigi paljud šveitslased teenisid Itaalia sõdades ja varauusajal isiklikult palgasõduritena.

Pärast Švaabi sõda aastal 1499 oli konföderatsioon de facto sõltumatu riik läbi kogu varauusaja, kuigi aastani 1648 nimeliselt veel Saksa-Rooma riigi osa. Šveitsi reformatsioon jagas konföderaadid reformitud ja katoliiklikuks parteiks, mille tulemuseks oli 16.–18. sajandini sisekonflikt; selle tulemusena oli liidupäev (Tagsatzung) kildkondade vahelise vägivalla tõttu sageli halvatud. Šveitsi Konföderatsioon langes Prantsuse revolutsiooniarmee sissetungi ohvriks aastal 1798, pärast mida sai sellest lühiealine Helveetsia vabariik.

Nimi

Pikemalt artiklis Eidgenossenschaft

Pikemalt artiklis Šveitsi nimi

Omadussõna "vana" võeti kasutusele pärast Napoleoni ajastut koos Ancien Régime'iga, retronüümid, mis eristasid Napoleoni-eelset taastatud konföderatsioonist. Oma olemasolu ajal oli konföderatsioon tuntud kui Eidgenossenschaft või Eydtgnoschafft ("vandeliit"), viidates lepingutele kantonite vahel; seda mõistet kasutati esmakordselt 1370. aasta Pfaffenbriefis. Konföderatsiooni territooriumid said koos tuntuks kui Schweiz või Schweizerland (Schwytzerland tolleaegses kirjasõnas). Sellest ajast alates vaadati Konföderatsiooni ühe riigina, mida tunti ka kui Šveitsi vabariiki (Josias Simmleri järgi aastal 1576 Republic der Schweitzer, République des Suisses ja Republica Helvetiorum) viisi järgi, kuidas kutsuti vabariikideks üksikuid linnakantoneid (nagu Zürichi, Berni ja Baseli vabariigid).

Ajalugu

Asutamine

Pikemalt artiklis Vana Šveitsi Konföderatsiooni asutamine

Pikemalt artiklis Šveitsi varajane ajalugu

Vana Šveitsi Konföderatsiooni tuumik oli liit Kesk-Alpide orukogukondade vahel ühishuvide (nagu kaubandus) haldamise hõlbustamiseks ja rahu kindlustamiseks kaubateedel läbi mägede. Konföderatsiooni asutamist tähistab Rütli vanne (Aegidius Tschudi järgi aastast 1307) või 1315. aasta Brunneni kokkulepe. Aastast 1889 peetakse 1291. aasta Liiduhartat Uri, Schwyzi ja Unterwaldeni maakommuunide vahel konföderatsiooni asutavaks dokumendiks.

Liidu kasv

Pikemalt artiklis Vana Šveitsi Konföderatsiooni kasv

Esialgset liitu laiendati liidulepingutega Luzerni, Zürichi ja Berni linnadega. See maa- ja linnakommuunide liit, mis nautis keisrile otsealluvuse staatust Saksa-Rooma riigis, tekkis Habsburgidest hertsogite ja kuningate surve tõttu, kes valitsesid enamikku maad. Mitmes lahingus Habsburgide armeedega olid šveitslased võidukad; nad vallutasid Glaruse ja Zugi maapiirkonnad, millest said konföderatsiooni liikmed.

Aastatel 1353–1481 kindlustas kaheksa kantoni liit – saksa keeles tuntud kui Acht Orte (kaheksa paika) – oma seisundit. Liikmed (eriti linnad) laiendasid oma territooriumi kohalike krahvide arvel – peamiselt ostes nende seaduslikke õigusi, kuid mõnikord jõuga. Eidgenossenschaft, kui tervik, laienes läbi sõjaliste vallutuste: Aargau vallutati aastal 1415 ja Thurgau aastal 1460. Mõlemal juhul lõikasid šveitslased kasu Habsburgidest hertsogite nõrkusest. Lõunas juhtis Uri sõjalist territoriaalset laienemist, mis viis (pärast mitmeid tagasilööke) aastal 1515 Ticino vallutamiseni. Ükski nendest territooriumidest ei saanud konföderatsiooni liikmeks; neil oli kondomiiniumi staatus (piirkondi haldasid mitmed kantonid).

Sel ajal suurendasid kaheksa kantonit järk-järgult oma mõju naaberlinnadele ja -piirkondadele täiendavate liidulepingute kaudu. Üksikud kantonid sõlmisid liite Fribourgi, Appenzelli, Schaffhauseni, Sankt Galleni abti ja linnaga, Bieli, Rottweili, Mulhouse'i ja teistega. Need liitlased (tuntud kui Zugewandte Orte) muutusid konföderatsiooniga lähedalt seotuks, kuid neid ei tunnistatud täisliikmeteks.

Burgundia sõjad kuulutasid edasist konföderatsiooni laienemist; Fribourg ja Solothurn kiideti heaks aastal 1481. Švaabi sõjas Saksa-Rooma keisri Maximilian I vastu olid šveitslased võidukad ja vabanesid keiserliku õiguse alt. Assotsieerunud linnad Basel ja Schaffhausen ühinesid selle konflikti tulemusena konföderatsiooniga ja Appenzell järgnes aastal 1513 kui kolmeteistkümnes liige. Kolmeteistkümne kantoni liit (Dreizehn Orte) moodustas Vana Šveitsi Konföderatsiooni kuni selle lõpetamiseni aastal 1798.

Konföderatsiooni laienemine peatus šveitslaste kaotusega 1515. aasta Marignano lahingus. Vaid Bern ja Fribourg olid veel võimelised vallutama aastal 1536 Vaud'; viimane sai peamiselt Berni kantoni osaks, väike osa läks Fribourgile.

Reformatsioon

Pikemalt artiklis Šveitsi reformatsioon

Šveitsi reformatsioon viis kantonite doktriinsele jagunemisele. Zürich, Bern, Basel, Schaffhausen ning assotsiaadid Biel, Mulhouse, Neuchâtel, Genf ja Sankt Galleni linn muutusid protestantlikeks; teised konföderatsiooni liikmed ja Valais jäid katoliiklikeks. Glaruses, Appenzellis, Graubündenis ja enamikus kondomiiniumides eksisteerisid mõlemad religioonid kõrvuti; Appenzell jagunes aastal 1597 katoliiklikuks Appenzell Innerrhodeniks ja protestantlikuks Appenzell Ausserrhodeniks.

Jagunemine viis kodusõjani (Kappeli sõjad) ja eraldi liitudeni võõrvõimudega katoliiklikust ja protestantlikust fraktsioonist, kuid konföderatsioon kui tervik jätkas eksisteerimist. Ühine välispoliitika oli ummikseisu tõttu siiski blokeeritud. Kolmekümneaastase sõja ajal hoidsid usulised erimeelsused kantonite vahel konföderatsiooni neutraalsena ja säästsid seda vaenupoolte eest. Vestfaali rahuga anti Šveitsi konföderatsioonile ametlik tunnustus kui Saksa-Rooma riigist sõltumatule riigile.

Varauusaeg

Pikemalt artiklis Varauusaegne Šveits

Kasvavad sotsiaalsed erinevused ja suurenev absolutism linnakantonites Ancien Régime ajal viisid kohalike rahvaülestõusudeni. Ülestõus sõjajärgse depressiooni ajal pärast Kolmekümneaastast sõda kasvas 1653. aasta Šveitsi talurahvasõjaks Luzernis, Bernis, Baselis, Solothurnis ja Aargaus. Ülestõus suruti teiste kantonite abijõiududega maha.

Usulisi erinevusi võimendasid kasvavad majanduslikud erinevused. Katoliiklikud, peamiselt Kesk-Šveitsi maakantonid olid ümbritsetud üha ärilisema majandusega protestantlikest kantonitest. Poliitiliselt domineerivad kantonid olid Zürich ja Bern (mõlemad protestantlikud), kuid katoliiklikud kantonid olid mõjukad alates teisest Kappeli sõjast aastal 1531. 1655. aasta püüde (Zürichi juhtimisel) liitu ümber korraldada blokeeris katoliiklik opositsioon, mis viis esimese Villmergeni lahinguni aastal 1656; katoliiklik partei võitis, kindlustades status quo. Probleemid jäid lahendamata, vallandudes taas aastal 1712 teise Villmergeni lahinguga. Seekord võitsid liidus domineerivad protestantlikud kantonid. Tõeline reform oli siiski võimatu; kolmeteistkümne liikme erahuvid olid liiga erinevad ja absolutistlikud kantonivalitsused lükkasid tagasi kõik püüded liiduülesele valitsemisele. Välispoliitika jäi killustatuks.

Kokkuvarisemine

Pikemalt artiklis Prantsuse revolutsioonisõdade 1798. aasta kampaaniad

Pikemalt artiklis Vana Šveitsi Konföderatsiooni lahingud#Prantslaste sissetung (1798)

Püüdes saavutada kontrolli peamistes Alpi mäekurudes ja luua puhver vaenulike monarhiate vastu, tungis Prantsusmaa esmalt Šveitsi konföderatsiooni assotsiaatidessse; osa Baseli piiskopkonnast neelas Prantsusmaa aastal 1793. Aastal 1797 annekteeris Napoleon Valtellina (piiril Graubündeniga) uude Tsisalpiini vabariiki Põhja-Itaalias ja tungis Baseli piiskopkonna lõunapoolsesse ossa.

Aastal 1798 tungis Frédéric-César de La Harpe'i juhitud Vaud' vabariikliku tiiva kutsel Konföderatsiooni Prantsuse revolutsiooniarmee. Vaud oli Berni kontrolli all, kuid solvatud valitsuse poolt erineva keele ja kultuuri pärast. Prantsuse revolutsiooni ideed leidsid Vaud's vastuvõtliku publiku ja kui Vaud kuulutas enda vabariigiks, oli prantslastel ettekääne tungida Konföderatsiooni.

Sissetung oli valdavalt rahumeelne (kuna Šveitsi rahvas ei vastanud poliitilistele üleskutsetele relvad haarata) ja konföderatsiooni kokkuvarisemine toimus rohkem sisemiste tülide, kui välise surve tõttu. Vaid Bern osutas tõsisemat vastupanu, kuid pärast kaotust märtsis Grauholzi lahingus see alistus. Berni kanton jagati Oberlandi kantoniks (pealinn Thun) ja Lémani kantoniks (pealinn Lausanne).

Helveetsia vabariik kuulutati välja 12. aprillil 1798 kui "üks ja jagamatu", kaotades kantonite suveräänsuse ja feodaalõigused ning kahandades kantonid haldusringkondadeks. See süsteem oli ebastabiilne laialdase vastuseisu tõttu ja Helveetsia vabariik varises Stecklikriegi tulemusel kokku. Püüeldi föderalistliku kompromisslahenduse poole, kuid konflikt föderalistide ja vabariiklaste vahel kestis kuni föderaalriigi moodustamiseni aastal 1848.

Struktuur

Vana Šveitsi Konföderatsioon 1637. aasta kaardil

Eidgenossenschaft oli esialgu ühendatud mitte ühe lepinguga, vaid kattuvate ja kahepoolsete lepingutega liikmete vahel. Parteid nõustusid üldiselt säilitama rahu, abistama sõjaliselt ja vahekohtunikena. Liikmed hakkasid aeglaselt nägema liidus ühendavat üksust. Pfaffenbriefis, 1370. aasta lepingus kuue liikme vahel kaheksast (Glarus ja Bern ei osalenud), mis keelustas veritasu ja eitas vaimulike kohtute pädevust konföderatsiooni üle, kasutasid kantonid esmakordselt mõistet Eidgenossenschaft. Esimene leping, mis ühendas kaheksa konföderatsiooni liiget, oli Sempacherbrief aastast 1393, mis sõlmiti pärast võite Habsburgide üle Sempachi lahingus aastal 1386 ja Näfelsi lahingus aastal 1388, ning mis keelas liikmel ühepoolselt alustada sõda ilma teiste kantonite nõusolekuta. Liidupäev Tagsatzung arenes 15. sajandil.

Lepingud ja varasemate liitude uuendamised (või kaasajastamised) kindlustasid konföderatsiooni. Kantonite erahuvid põrkusid Vana Zürichi sõjas (1436 - 1450), mille põhjustas territoriaalne konflikt Zürichi ja Kesk-Šveitsi kantonite vahel Toggenburgi krahvi järgluse üle. Kuigi Zürich asus liitu Habsburgi hertsogitega, taasühines ta siis konföderatsiooniga. Konföderatsioon jõudis nii lähedale poliitilisele liidule, et ei sallinud enam oma liikmete separatistlikke suundumusi.

1531. aasta *Tagsatzung* Badenis (1790. aastate joonistus)

Tagsatzung oli konföderatsiooni nõukogu, kohtudes tavaliselt mitu korda aastas. Iga kanton saatis kaks esindajat (sealhulgas assotsiaatriigid, kellel ei olnud hääleõigust). Kanton, kus saadikud kohtusid, juhatas esialgu kogunemist, kuid 16. sajandil saavutas Zürich jäävalt juhtimise (Vorort) ja kogunemiskohaks sai Baden. Tagsatzung tegeles kantonite vaheliste asjadega ja oli viimase astme kohtuks vaidlustes liikmesriikide vahel, kehtestades sanktsioone eriarvamusel liikmetele. See haldas ka kondomiiniume; kohtuametnikke delegeeriti kaheks aastaks, iga kord erinevast kantonist.

Vana Šveitsi Konföderatsiooni ühendav leping oli Stanser Verkommnis aastast 1481. Konfliktid maa- ja linnakantonite vahel ning erimeelsused Burgundia sõdade preemia üle viisid kokkupõrgeteni. Linnriigid Fribourg ja Solothurn tahtsid konföderatsiooniga ühineda, kuid neid ei usaldanud Kesk-Šveitsi maakantonid. Tagsatzungi kompromiss Stanser Verkommnises taastas korra ja vaigistas maakantonite kaebused, Fribourg ja Solothurn lubati liitu. Kuigi leping piiras koosolekute vabadust (palju kokkupõrkeid tekkis Burgundia sõdade sõdurite volitamata sõjakäikudest), tugevdas see varasemaid kantonite vahelisi Sempacherbrief ja Pfaffenbrief lepinguid.

Reformatsiooniaegne kodusõda lõppes patiseisus. Katoliiklikud kantonid võisid blokeerida nõukogu otsuseid, kuid tänu geograafilistele ja majanduslikele teguritele ei suutnud protestantlike kantonite üle võimu saavutada. Mõlemad kildkonnad hakkasid korraldama eraldi nõukogusid, kohtudes ikka ühisel Tagsatzungil (kuigi ühine nõukogu oli mõlema kildkonna vaheliste erimeelsuste tõttu võimetu aastani 1712, kui protestantlikud kantonid saavutasid võimu pärast nende võitu teises Villmergeni lahingus). Katoliiklikud kantonid jäeti ilma kondomiiniumide haldamisest Aargaus, Thurgaus ja Reini orus; nende asemele sai kaasisandaks Bern.

Territooriumid

Kantonid

Pikemalt artiklis Kolmteist kantonit

Pikemalt artiklis Šveitsi kantonid

Konföderatsioon laienes mitmes etapis: esmalt Kaheksa kantonini (Acht Orte), aastal 1481 kümneni, aastal 1501 kaheteistkümneni ja lõpuks Kolmeteistkümne kantonini (Dreizehn Orte).

Asutavad kantonid (Urkantone) olid:

Uri, asutav kanton, mida nimetatud 1291. aasta Liiduhartas
Schwyz, asutav kanton, mida nimetatud 1291. aasta Liiduhartas
Unterwalden, asutav kanton, mida nimetatud 1291. aasta Liiduhartas

14. sajand nägi laienemist kaheksa kantonini (Achtörtige Eidgenossenschaft) pärast Morgarteni ja Laupeni lahinguid:

Luzern, linnakanton aastast 1332
Zürich, linnakanton aastast 1351
Glarus, maakanton aastast 1352
Zug, linnakanton aastast 1352
Bern, linnakanton aastast 1353 (assotsiaat aastast 1323)

15. sajandit tähistas laienemine kümne kantonini (Zehnörtige Eidgenossenschaft) pärast Burgundia sõdu:

Fribourg, linnakanton aastast 1481 (assotsiaat aastast 1454)
Solothurn, linnakanton aastast 1481 (assotsiaat aastast 1353)

16. sajandi laienemine kolmeteistkümne kantonini (Dreizehnörtige Eidgenossenschaft) järgnes pärast Švaabi sõda:

Basel, linnakanton aastast 1501
Schaffhausen, linnakanton aastast 1501 (assotsiaat aastast 1454)
Appenzell, maakanton aastast 1513 (assotsiaat aastast 1411)

Assotsiaadid

Assotsiaadid (Zugewandte Orte) olid Vana Šveitsi Konföderatsiooni lähimad liitlased, kes seotud liiduga lepingutega kõigi (või mõne) konföderatsiooni liikmetega.

Lähimad assotsiaadid

Kolm assotsiaati olid tuntud kui Engere Zugewandte:

Biel – 1344–1382 lepingud Fribourgi, Berni ja Solothurniga. Nominaalselt oli Biel Baseli piiskopkonna alam.
Keiserlik Sankt Galleni klooster – 1451 leping Schwyzi, Luzerni, Zürichi ja Glarusega, uuendatud 1479 ja 1490 (ka protektoraat)
Riigilinn Sankt Gallen – 1454 leping Schwyzi, Luzerni, Zürichi, Glaruse, Zugi ja Berniga

Igavesed assotsiaadid

Kaks liitu olid tuntud kui Ewige Mitverbündete:

Sieben Zenden, sõltumatu liit Valais's – sellest sai Zugewandter Ort aastal 1416 liidu kaudu Uri, Unterwaldeni ja Luzerniga, millele järgnes leping Berniga aastal 1446.
Kolm Liigat olid sõltumatud liidud Graubündeni kantonis, mis assotsieerus Vana Šveitsi Konföderatsiooniga aastal 1497–1498 seoses Švaabi sõjaga. Kolm Liigat sõlmisid liidu Berniga aastal 1602.
- Hall Liiga (mis oli liidus Glaruse, Uri ja Obwaldeniga 1400., 1407. ja 1419. aasta lepingutega) asus liitu seitsmega kaheksast vanast kantonist (Acht Orte, väljaarvatud Bern) aastal 1497.
- Jumala Koja Liiga (Gotteshausbund) järgnes aasta hiljem.
- Kümne Alluvusala Liiga, kolmas liiga, asus liitu Zürichi ja Glarusega aastal 1590.

Protestantlikud assotsiaadid

Oli kaks Evangelische Zugewandte:

Riigilinn Mulhouse – sõlmis lepingu mitme kantoniga aastal 1466; sai assotsiaadiks aastal 1515 lepingu kaudu kõigi 13 Konföderatsiooni liikmega, mis jäi nii kuni Prantsuse revolutsioonisõdadeni aastal 1797.
Riigilinn Genf – 1536 leping Berniga ja 1584 leping Zürichi ja Berniga

Ülejäänud assotsiaadid

Neuchâteli vürstkond – 1406 ja 1526 lepingud Berni ja Solothurniga, 1495 leping Fribourgi ja 1501 leping Luzerniga
Keiserlik org Urseren – 1317 leping Uriga; annekteeriti Uri poolt aastal 1410.
Weggis – 1332–1380 lepingud Uri, Schwyzi, Unterwaldeni ja Luzerniga; annekteeriti Luzerni poolt aastal 1480.
Murten – 1353 leping Berniga; sai konföderatsiooni kondomiiniumiks aastal 1475.
Payerne – 1353 leping Berniga; annekteeriti Berni poolt aastal 1536.
Bellinzona foogtkond – 1407 leping Uri ja Obwaldeniga; sai konföderatsiooni kondomiiniumiks aastatel 1419–1422.
Sargansi krahvkond – 1437 leping Glaruse ja Schwyziga; sai konföderatsiooni kondomiiniumiks aastal 1483.
Sax-Forsteggi parunkond – 1458 leping Zürichiga; annekteeriti Zürichi poolt aastal 1615.
Stein am Rhein – 1459 leping Zürichi ja Schaffhauseniga; annekteeriti Zürichi poolt aastal 1484.
Gruyère'i krahvkond – liidus Fribourgi ja Berniga alates 14. sajandi algusest; sai konföderatsiooni täielikuks assotsiaadiks aastal 1548. Kui krahvid aastal 1555 laostusid, jagunes krahvkond:
- Alam-Gruyère – 1475 leping Fribourgiga
- Ülem-Gruyère – 1403 leping Berniga; annekteeriti Berni poolt aastal 1555:
  - Keiserlik org Saanen
  - Keiserlik org Château-d'Œx
Werdenbergi krahvkond – 1493 leping Luzerniga; annekteeriti Glaruse poolt aastal 1517.
Riigilinn Rottweil – 1519–1632 lepingute kaudu kõigi 13 liikmega; esimene leping (sõjaliseks koostööks) sõlmiti aastal 1463. Aastal 1632 uuendati leping Luzerni, Uri, Schwyzi, Unterwaldeni, Zugi, Solothurni ja Fribourgiga.
Baseli piiskopkond – 1579–1735 leping Luzerni, Uri, Schwyzi, Unterwaldeni, Zugi, Solothurni ja Fribourgiga

Kondomiiniumid

Kondomiiniumid (Gemeine Herrschaften) olid territooriumid mitme kantoni halduses. Neid valitsesid kohtuametnikud (Vögte), kes delegeeriti kaheks aastaks, iga kord erinevast vastutavast kantonist. Bern ei osalenud esialgu mõne idapoolse kondomiiniumi halduses, kuna ei osalenud nende vallutamises, ja selle huvid olid suunatud läänepiirile. Aastal 1712 asendas Bern katoliiklikke kantoneid Freie Ämter (vabade piirkondade), Thurgau, Reini oru ja Sargansi halduses ning katoliiklikud kantonid jäeti ilma Badeni krahvkonna haldamisest.

Saksa territooriumid

Saksa territooriume (Deutsche Gemeine Vogteien, Gemeine Herrschaften) valitsesid üldiselt Acht Orte (väljaarvatud Bern) aastani 1712, kui Bern ühines suveräänsete jõududega:

Freie Ämter – vallutati aastal 1415; jagati aastal 1712:
- Ülem-Freiamt, valitseti Acht Orte poolt
- Alam-Freiamt, valitseti Zürichi, Berni ja Glaruse poolt
Badeni krahvkond – vallutati 1415; pärast 1712 valitseti Zürichi, Berni ja Glaruse poolt
Sargansi krahvkond – 1460–1483
Thurgau maakrahvkond – 1460
Rheintali fooktkond – 1490 Acht Orte poolt (väljaarvatud Bern), koos Sankt Galleni kloostriga. Appenzell lisandus aastal 1500; Bern lisandus aastal 1712.

Itaalia territooriumid

Pikemalt artiklis Vana Šveitsi Konföderatsiooni Alpide-tagused sõjakäigud

Mitmed territooriumid (Vogteien) olid tuntud kui "mägedevahelised territooriumid" (Ennetbergische Vogteien, Baliaggi Ultramontani). Aastal 1440 vallutas Uri Leventina oru Viscontitelt (Milano hertsogid). Mõned nendest territooriumidest olid varem, aastatel 1403–1422, annekteeritud. Rohkem territooriume omandati aastal 1500.

Kolm territooriumi, kõik nüüd Ticinos, olid metsakantonited Uri, Schwyzi ja Nidwaldeni kondomiiniumid:

Blenio fooktkond – 1477–1480 ja pärast 1495
Rivera fooktkond – 1403–1422 ja pärast 1495
Bellinzona fooktkond – pärast 1500

Neli muud Ticino territooriumit olid Zwölf Orte (13 kantonit miinus Appenzell) kondomiiniumid pärast 1512:

Veel kolm territooriumit olid Zwölf Orte kondomiiniumid pärast 1512, kuid kaotati konföderatsioonist kolm aastat hiljem ja on nüüd Lombardia comuni:

Travaglia
Cuvio
Eschental (nüüd Ossola)

Kahe isanda kondomiiniumid

Berni ja Fribourgi Vogteien

Grasburg-Schwarzenburgi krahvkond – pärast 1423
Murten – pärast 1475
Grandson – pärast 1475
Orbe ja Échallens – pärast 1475

Glaruse ja Schwyzi Vogteien

Uznachi krahvkond – 1437
Windegg-Gasteri isandkond – 1438
Hohensax-Gamsi isandkond – 1497

Kolme isanda kondomiinium

Tessenbergi krahvkond – 1388 (Berni ja Baseli piiskopkonna vahel)

Protektoraadid

Bellelay klooster – Berni, Bieli ja Solothurni protektoraat pärast 1414; nimeliselt Baseli piiskopkonna alluvuses
Einsiedelni klooster – Schwyzi protektoraat pärast 1357
Engelbergi klooster – Luzerni, Uri, Schwyzi ja Unterwaldeni protektoraat pärast 1425
Erguel – Bieli protektoraat sõjalises alluvuses pärast 1335; ka Baseli piiskopkonna alam
keiserlik Sankt Galleni klooster – Schwyzi, Luzerni, Zürichi ja Glaruse protektoraat pärast 1451 (ka Zugewandter Ort)
Gersau vabariik, sõltumatu küla – liidus Schwyziga pärast 1332; Luzern, Uri ja Unterwalden olid ka kaitsvad jõud.
Moutier-Grandvali klooster – Berni protektoraat pärast 1486; ka Baseli piiskopkonna ja (aastani 1797) Saksa-Rooma riigi alam
La Neuveville – Berni protektoraat pärast 1388; ka Baseli piiskopkonna alam
Pfäfersi klooster – Acht Orte (miinus Bern) protektoraat pärast 1460; annekteeriti Sargansi krahvkonna poolt aastal 1483
Rapperswil – Uri, Schwyzi, Unterwaldeni ja Glaruse protektoraat pärast 1464, Zürichi, Berni ja Glaruse pärast 1712
Toggenburgi krahvkond – Schwyzi ja Glaruse protektoraat pärast 1436, ning Zürichi ja Berni pärast 1718; ka Sankt Galleni kloostri alam