Uud, ka ud (prantsuseoud; araabia عود ʿūd, mitmuses أعواد a‘wād; armeenia ուդ; süüria ܥܘܕ ūd; kreeka ούτι; heebreaעוּד; pärsia بربط barbat; kurdi ûd; türgiud või ut[1]; aserbaidžaaniud; somaalicuud või kaban) on pirnikujulisekõlakastiga keelpill, mida kasutatakse araabia, bütsantsi, juudi, kreeka, somaali ja türgi muusikas, Põhja-Aafrika chaabi muusikas ja Andaluusia klassikalises muusikas.
Ehituselt sarnaneb uud lautoga.[2] Tänapäevane uud ja lauto pärinevad mõlemad ühisest eellasinstrumendist, kuid on arenenud eri teid pidi. Uud on lautost selgelt eristatav instrumendi kaelal puuduvate krihvide poolest (lautol on krihvid olemas) ning uudi kael on ka lautoga võrreldes väiksem. Uudi- ja lautosarnast pilli peetakse kitarri esivanemaks.[3]
Nime päritolu
Muusikud mängimas erinevaid instrumente, uudimängija vasakult teine. Miniatuur 12. sajandi käsikirjast.Uudimäng araabia pillipoes
Sõna uud (ning tema etümoloogilise sugulassõna lauto) päritolu on ebaselge. Üheks võimalikuks päritoluks peetakse araabiakeelset sõna العود (al-ʿūd, 'puit'), millest võis instrumendi evolutsioonil välja kujuneda ka praegune nimi, kui puidust kõlalaua tekkimisel hakkas see instrument eristuma teistest sarnastest instrumentidest, millel kasutati puidust kõlalaua asemel nahka.[4]
Ajalugu
Araabia muusik uudiga umbes 1915. aastal (Süüria, Aleppo)
9. sajandil elanud Araabia õpetlase Al-Fārābī järgi oli uudi leiutajaks Aadama kuues lapselaps Lemek. Legendi järgi olevat Lemek oma poega leinates riputanud ta surnukeha puu külge, kelle pleekinud skeleti kujust olevat saanud inspiratsiooni ka esimese uudi välimus.[5]
Vanim ülestähendus uudi- ja lautosarnasest pillist on pilt ühelt üle 5000 aasta vanuselt Lõuna-Mesopotaamiast (praegusest An-Nāşirīyah' linnast) leitud silinderpitsatilt. See Uruki perioodi dateeritud Dr. Dominique Colloni poolt avastatud silinderpitsat on hoiul praegu Briti Muuseumi kogus.[6]
Turgi rahvastel oli uudisarnane instrument, mida kutsuti "komuz". Ühel Göktürkide monumendil on kirjas, et sellele instrumendile omistati maagilist väge ning teda võeti kaasa ka sõdadesse ja kasutati sõjaväemuusikas.[7]
Musikoloog Çinuçen Tanrıkoruri järgi on tänapäeva uud tuletatud Lähis-Ida aladel elanud turkide komuzist, kes lisasid sellele juurde veel ka pillikeeli.[viide?]
Iseäranis pika traditsiooniga on uudimuusika Iraagis,[8] ning on isegi ütlus, et selles muusikas asub riigi hing.[8] Kuid pärast Iraagi sõda ja Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei valitsusrežiimi kukutamist 2003. aastal on üha kirglikumaks muutunud islamivõitlejad, kelle arvates on ilmalik muusika haram (patune), sundinud paljusid uudimängijaid ja selle instrumendi õpetajaid peituma või pagulusse.
Mängutehnikad
Risha't hoitakse parema käe peopesas.Mängimiseks võetakse risha nimetissõrme ja pöidla vahele, toetades seda veel ka ülejäänud sõrmedega.
Uudi mängimiseks kasutatakse risha'ks nimetatavat plektroni. Traditsiooniliselt tehakse rishakotka sulest, kilpkonna või merikilpkonna kilbist või lehma sarvest.[9]
Lehmasarvedest tehtud risha'd on tänapäeval ka kaubanduses saadaval. Risha'de tegemisel lehmasarvedest viilutatakse sarved pikuti ribadeks, vormitakse kujusse ning lihvitakse.
Risha'sid tehakse ka plastist. Need, kes eelistavad lehmasarvedest tehtud risha'sid plastist risha'dele, ütlevad, et plastrisha'd ja lehmasarvedest tehtud risha'd on erineva kõlaga.[10]
↑Mottola, R.M. (suvi–sügis 2008). "Constructing the Middle Eastern Oud with Peter Kyvelos". American Lutherie (94, 95).
↑Summerfield, Maurice J. (2003). The Classical Guitar, Its Evolution, Players and Personalities Since 1800 (5th ed.) Blaydon on Tyne: Ashley Mark Publishing. ISBN 1-872639-46-1
↑During, Jean. "'Barbat'". Encyclopedia Iranica. Vaadatud 14. detsember 2013.
↑Erica Goode (May 1, 2008). "A Fabled Instrument, Suppressed in Iraq, Thrives in Exile". New York Times
↑MITRA JAHANDIDEH, SHAHAB KHAEFI, AHANALI JAHANDIDEH, MASOUD KHAEFI, "Using the Root Proportion to Design an Oud", Department of Music, Faculty of Fine Art, Tehran University, Tehran, IRAN, http://www.wseas.us/e-library/conferences/2010/Iasi/AMTA/AMTA-05.pdf.{{citation}}: välislink kohas |work= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑Fuad Köprülü, Türk Edebiyatında İlk Mutasavvıflar (First Sufis in Turkish Literature), Ankara University Press, Ankara 1966, pp. 207, 209.; Gazimihal; Mahmud Ragıb, Ülkelerde Kopuz ve Tezeneli Sazlarımız, Ankara University Press, Ankara 1975, p. 64.; Musiki Sözlüğü (Dictionary of Music), M.E.B. İstanbul 1961, pp. 138, 259, 260.; Curt Sachs, The History of Musical Instruments, New York 1940, p. 252.
