USA lahtised meistrivõistlused mängitakse kahe nädala jooksul augusti lõpus ja septembri alguses ning see on olnud kronoloogiliselt viimane neljast suure slämmi turniirist alates 1987. aastast. Newport (1881–1914), Forest Hills (1915–1920, 1924–1977) ja Philadelphia (1921–1923) korraldasid turniiri enne selle asumist 1978. aastal USTA riiklikku tennisekeskusse, praegu USTA Billie Jean Kingi riiklikus tennisekeskuses New Yorgis. 1881. aastal oli turniir reserveeritud Ameerika Ühendriikide Riikliku Muru Tennise Assotsiatsiooni (USNLTA) klubi liikmetele, enne kui meistrivõistlused avati 1882. aastal ka rahvusvahelistele konkurentidele. USTA on seda võistlust korraldav riiklik organ.
Ajalugu
Meeste üksikmängu reegleid on pärast esimest võistlust mitu korda muudetud. Aastatel 1884–1911 algas võistlus väljakutse vooruga kõikidele osalejatele mõeldud üksikmängus, mille võitja läks väljakutseringis vastamisi eelmise aasta meistriga. (Väljakutse voor on turniiri viimane voor, kus viimase väljalangemise etapi võitja seisab silmitsi eelmise aasta meistriga, kes mängib ainult selle ühe matši. Väljakutse vooru kasutati Wimbledoni (1877–1921) ja USA lahtiste meistrivõistluste (1884–1911) varases ajaloos ning kuni 1972. aastani Davise karikavõistlustel.) Väljakute vooru võitja tuli meistriks eelmise aasta meistri puudumisel kuus korda (1888, 1893, 1898, 1901, 1904, 1907). Väljakutse vooru süsteem kaotati 1911. aasta. Aastatel 1908–1914, kui meistrivõistlused toimusid Newportis, oli meeste üksikmängus osalemas 128 mängijat, kuid kui turniir 1915. aastal Forest Hillsi kolis, esitasid korraldajad võistkondadele tingimusi, soovides seeläbi klubisid keskpäraseid mängijaid mitte lubama turniirile. Lisaks määratati osavõtutasu piisavalt kõrgeks, et ära hoida kehvema tasemega mängijate osalemine. Alates 1881. aastast mängiti kõik matšid, välja arvatud eelvooru otsustav voor ja väljakutse voor kolmest setist parim, enne kui 1886. aastal vahetati kõigi voorude võistlused viiest setist parimaks. 1917. aastal, aastatel 1943–1945 ja 1975–1978 taastati kolmesetised mängud. Enne 1884. aastat võitis järgmise mängu võitja viiest mängust - kõik võtsid seti igas kohtumises, välja arvatud kõigi osalejate finaal ja väljakutse voor, mille võitis mängija, kellel oli vähemalt kuus mängu ja vähemalt kaks mängu rohkem kui tema vastasel. Kiire lõppmängu (tie-break) süsteem võeti kasutusele 1970. aastal kõigi komplektide puhul, kõige paremas variandis kiire lõppmäng üheksast punktist kuni 1974. aastani ja 13 parimast kiire lõppmäng alates 1975. aastast. Lisaks oli USA lahtised meistrivõistlused esimene suure slämmi turniir, millel oli viiendaks setiks kiire lõppmäng.
Võistluste väljakukatte valikut on muudetud mitu korda. Algul mängiti muruväljakutel (1881–1974), siis Har-Tru saviliivaväljakutel (1975–1977) ning alates 1978. aastast on kasutusel DecoTurfi kõvakattega väljakud. Ainus mees, kes on võitnud turniiri kõigi kolme väljakukattega (muru-, Har-Tru saviliiva- ja DecoTurfi kõvakattega) väljakutel, oli Jimmy Connors.
Meister saab täissuuruses koopia võistluste karikast, millele on graveeritud tema nimi. 2010. aastal sai võitja auhinnaraha 1 700 000 USA dollarit. 1 000 000 dollari suurune boonusfond kuulub ka USA lahtiste meistrite hulka, kes on saavutanud USA lahtiste sarja esikoha.
USA riigisisestel meistrivõistlustel on meeste üksikmängus enim kordi meistriks tulemise rekordit Richard Sears (1881–1887), William Larned (1901–1902, 1907–1911) ja Bill Tilden (1920–1925, 1929), kõik seitsme turniirivõiduga. Neli Searsi võitu ja kõik Larnedi võidud jäid väljakutse vooru formaati ning vastavalt täieliku loosimise läbimisele võideti vastavalt kolm ja kaks korda. Sears on tulnud meistriks kõige enam aastaid järjest – seitse korda (1881–1887); esimene võit tuli siis, kui võistlus oli välismaistele osalejatele suletud. Ilma väljakutsevooruta on rekord kuus ja seda hoiab Tilden (1920–1925).
USA lahtistel meistrivõistlustel ehk alates elukutseliste tennisistide kaasamisest on kõige enam kordi – viis korda – võitnud selle turniiri Jimmy Connors (1974, 1976, 1978, 1982–1983), Pete Sampras (1990, 1993, 1995–1996, 2002) ja Roger Federer (2004–2008). Kõige rohkem järjestikuseid võite – samuti viis – on saanud Federer (2004–2008).