Pikliku kujuga, laia pea ja kehaga kala. Selja värvus varieerub tumerohelisest oliivroheliseni, küljed hõbedased, sageli kuldse läikega, kõht valkjas. Iseloomulikuks tunnuseks on suured soomused, mis on ääristatud mustadest täppidest moodustuva tumeda vöödiga, andes kehale võrkkirja efekti. Turval on suur otsseisune suu. Suu tipp paikneb silma keskpunktiga samal tasandil, suulõhe ulatub peaaegu silma eesserva alla. Ninamik on tömp, pea lame. Sageli esineb lõpusekaane taga must tähn. Silmad on oranžikat värvi.[1][2]
Turva selja ja sabauim on tumedad. Kõhu- ja pärakuuim on noorematel isenditel punakaskollased, vanematel tumepunased. Rinnauim on punaka tooniga. Turva pärakuuime välisserv on kumera lõikega. Külje pealt vaadates on näha, et seljauime esimene kiir asub vertikaalteljes kõhuuime esimesest uimekiirest tagapool.[1]
Sarnased liigid
Turb sarnaneb Eestis säinaga. Üheks eristustunnusteks on turva soomuste tagaservas esinev tumedate täppide rida. Säina soomustel need tunnused puuduvad ja tema soomused silmnähtavalt väiksemad. Uimede nurgad on turval ümaramad: seljauimel puuduvad teravad tipud ning pärakuuime välisserva lõige on kumer, säinal sirge. Lisaks on säina keha külgedelt kitsam ja vertikaalselt kõrgem.[1][3]
Morfoloogilised tunnused
Uimevalemid:
D III (7) 8–9 (10) – seljauim: hargnemata kiiri – 3; hargnenud kiiri – 8–9, (harvem 7 või 10)]
P I 14–18 – rinnauim: hargnemata – 1; hargnenud 14–18
Meil elutsev alamliik (Leuciscus cephalus cephalus (L.)) esineb Euroopa lõuna- ja keskosa siseveekogudes, peamiselt jõgedes. Lõuna suunas ulatub turva levila Alpide põhjanõlvade jõgedeni. Piir lõunas ulatub PüreneedestUuraliteni (sh Krimmi poolsaar). Põhjapiiriks on Norra kaguosa, Rootsi lõunaosa ning Soomes ei leidu turba Vaasast põhja pool. Esineb ka Inglismaal (v.a edelaosa), Lõuna-Šotimaal, Põhja-Prantsusmaal. Turba ei leidu Taanis ega Iirimaal.[1]
Teised olulisemad alamliigid elavad Türgis (L. cephalus cephalopsis) ja Kaukaasias (L. cephalus orientalis).[2]
Levik Eestis
Eestis elab turb mitmetes jõgedes. Teda leidub rikkalikult läänerannikul merre suubuvates jõgedes (Pärnu jõestik, Kasari jõgi, Paadrema jõgi). Samuti suuremates Soome lahte suubuvates jõgedes (Kunda jõgi, Loobu jõgi, Valgejõgi, Avijõgi). Lisaks elab paarikümnes järves (rohkelt Peipsi järves) ning väga harva ka väikese soolsusega rannikualadel. Saartel turba ei esine.[1]
Turb on enamasti siseveekogude kala, kes eelistab kiirevoolulisi veekogusid, harvem esineb järvedes. Eelistab väikeseid liivase, kruusase või savise põhjaga jõgesid ja ojasid, väldib suuri aeglasevoolulisi mudase põhjaga elupaiku.[6]
Nooremas eas hoiavad turvad väikestesse parvedesse, vanemad rööveluviisilised isendid eelistavad elada üksi (või mõnikord paari kaupa). Suviti soojade päikesepaisteliste ilmadega elab turb sageli salkadena veekogu pinnakihis.[1][3] Sel ajal võib kohata turvale omast veepinnal mängimist, mis sarnaneb pisikeste kivide vetteviskamise sulpsuga. Sügiseti ja kevaditi mängib turb harva.[7] Sageli võib teda leida veekeeristes, hauakohtades või jõe kohale langenud puude varjus, mille all varitseb vettelangevaid putukaid.
Talvitumiseks valib turb sügavamad jõelõigud või järvesopid.[1]
Toitumine
Turb on omnivoorne kala, toitudes rohevetikast, veetaimestikust kui ka väiksematest vees elavatest selgrootutest ja vee pinnal olevatest putukatest.[3]
Äsjakoorunud vastsed toituvad esmalt vetikatest ja plankteritest, hiljem juba pisematest põhjaloomadest. Kasvades noorukiikka, võetakse ka pisemaid vettelangenud putukaid ja nende vastseid. Hiljem lisanduvad ka erinevad limused, ussid, vähilaadsed. Vanemas eas muutuvad turvad sageli rööveluviisilisteks, haaratakse ka vähke, väikeseid kalu ja isegi konni. Sügiseti toituvad turvad põhiliselt konnadest. Võimaluse korral süüakse ka harjuse ja forelli marja ning nende vastseid.[5]
Sigimine
Turb saavutab suguküpsuse suhteliselt hilja: emased umbes 5-aastaselt (L 22–30 cm), isased 4–5-aastaselt (L 18–25 cm). Eestis jääb kudemisaeg maikuu teisest poolest kuni juuni keskpaigani. Kudemisperioodil tekib isastel pea- ja seljapiirkonna soomustele helmelskate (karedate köbrukeste kogum).[2]
Koelmualad on liivased-kruusased, üldjuhul kärestikulised, jõelõigud ja harujõed. Kudemisel ei vabastata kogu marja korraga, vaid vabastamine käib enamasti kahe portsjoni kaupa. Siiski võib juuni lõpu poole kudevatel isenditelel olla mõnel aastal vaid üks kudemisjärk.[4]
Marjaterad on üsnagi suured, läbimõõduga ~ 1,5–1,7 mm. Munarakkude koguarv arv jääb 20 000 – 150 000 vahele, suhteline viljakus (marjaterade arv ühe grammi munasarja kaalu kohta) 50–155. Mari on oranžikat värvi ning kleepuvate omadustega, mis võimaldab kinnitumist substraadile – kividele ja juurikatele.[1][3]
Optimaalne temperatuur on 18–20 °C. Inkubatsioon toimub 6–8 ööpäeva. Kooruvad vastsed on 5,5–5,7 mm pikad ja madala arenguastmega. Kohe pärast koorumist teevad turva vastsed puhkepausi veekogu põhjas.[6]
Kasv ja vanus
Turb võib kasvada kuni 80 cm pikkuseks ja 8 kg raskuseks.[1] Keskmiselt jääb turva kaal Eestis 0,4–1,5 kg vahele.[7] 2–3 kg raskust turba peetakse juba üsna suureks isendiks.[5]
Turba kasvukiirus sõltub vanusest. Nooremas eas on kasvamine suhteliselt aeglane. Vanematel (umbes 3–9-aastastel) isenditel põhjendatakse kasvamise kiiruse tõusu röövtoidule üleminekuga.[3] Hiljem, nagu teistelgi kalaliikidel, hakkab vanuse tõusuga kasv aeglaselt langema.
Turva pikkuse, kasvu ja vanuse omavahelised keskmised suhted Eestis
Eestis teadaolev suurim turb püüti 1930. aastatel Lääne-Virumaalt Kunda jõest. Isendi kaaluks on registreeritud 6,4 kg.
Vanuseliselt on vanimaks kinnipüütud turbaks 1979. aastal Kasari jõest saadud 15-aastane turb, kelle pikkus oli l = 50,5 cm (l à ninamikust sabauime kiirte alguseni) ja kaal 2,65 kg.
Maailmarekord pärineb 1969. aastast, mil Tšehhis Elbe jõest saadi 7,4 kg kaaluv turb.[6]
Tähtsus ja püük
Turbal pole Eestis töönduslikku tähtsust. Kulinaarselt väheväärtuslik ja kehvade maitseomadustega. Liha on väikse rasvasisaldusega (1,3%) [3] ja väga luine.
Siiski on hinnatud saagikala harrastuskalastajate poolt. Sportlikku huvi tekitab turba ettevaatlik ja kahtlev iseloom. Õngpüünise otsa jäädes ärkab temas peidus olev jõuline ja võitlushimuline olemus, mis teeb turba püügi väga atraktiivseks.[7]
Turba mitmekesise eluviisi tõttu võib püük toimuda nii ujuki-, põhja-, lendõnge kui ka spinninguga. Kevadel ja varasuvel, kui turb hoiab väikeste parvedena sügavamatesse kohtadesse, püütakse teda põhjast või põhja lähedalt. Söödaks kasutatakse juustu, leiba, kartulit ja mitmesuguseid usse. Südasuvel otsib turb toitu veekogu pinnalt. Sel ajal on tulemuslikum püük lendõngega, mis söödastatakse tehisputukatega, või õngega vee pinnal sööta allavoolu lastes (söödaks rohutirtsud, leivatükid).[8]
_(Turb).jpg)
