APG IV süsteemi järgi liigitatakse teepõõsalised kolmeks triibuseks, need omakorda üheksaks perekonnaks.[2][3] Liike on eri hinnangute järgi 195–500.[4][5][1] Sugukonnasisese süstemaatika osas siiski veel konsensust ei ole, peamiselt rohke hübridiseerumise pärast, mistõttu on oodata tulevikus nii perekondade kui ka liikide piiride muutumist.[2]
Levila
Teepõõsaliste looduslik levila on troopikas, lähistroopikas ja neotroopikas[viide?]. Kõige suurem liigirikkus esineb Kagu- [1] ja Ida-Aasia laialehistes metsades, kus kasvab enam kui 55% teadaolevatest liikidest.[2] Kasvamiseks eelistavad teepõõsalised väikese pH ja suure alumiiniumisisaldusega kasvukohti.[2] Teepõõsalised, sealhulgas Camellia sinensis, millest tehakse teed, on alumiiniumi akumulaatorid, kogudes seda oma vartesse ja lehtedesse.[6]
Evolutsioon
Kõige varasem fossiil, mida võib pidada teepõõsaliste sugukonna esindajaks, pärineb Ülem-Kriidi ajastust, ligikaudu 90 miljonit aastat tagasi. Fossiilid, mis on juba suurema kindlusega teepõõsaliste esindajad, pärinevad eotseeni ajastust, ligikaudu 45 miljonit aastat tagasi, sellest ajast neogeeni lõpuni on fossiilid sagedased.[7][4]
Seda toetavad ka geneetilised andmed, mis paigutavad sugukonna tekke Ülem-Kriiti ning levila ja liigirikkuse suurenemise sündmused eotseeni kliimaoptimumidesse.[3] Neotroopika ja Aasia liigid lahknesid teineteisest tõenäoliselt hilises miotseenis.[4]
Morfoloogia
Teepõõsalised on puud või põõsad. Enamasti on tegemist igihaljaste taimedega.[1]
Lehed
Lehed paiknevad teepõõsalistel kas spiraalselt või vahelduvalt, kinnituvad leherootsudele. Iseloomulikud on nahkja tekstuuriga sulgroodsed lihtlehed, leheserv on enamasti hammastega, harvemini terve. Õhulõhed paiknevad lehe alumisel küljel.[8][1]
Õied
Õied on suured ja silmatorkavad, paiknevad enamasti ühekaupa lehekaenaldes.[4]Camellia perekonnale on iseloomulik ka õite lõhnamine, samuti leidub selles perekonnas liike, kelle tolmukad on kokku kasvanud.[1][4] Enamasti on õied viietised, kroonlehti võib harvadel juhtudel olla ka üle viie.[4] Õied on teepõõsalistel üksikute eranditega hermafrodiitsed.[4] Nektarit õites ei ole, tolmeldajaid meelitab ligi õietolm. Lisaks tavalisele õietolmule toodavad teepõõsalised ka pseudoõietolmu, mille ülesanne tolmeldamisel pole veel päris selge.[2] Tõenäoliselt on see mõeldud tolmeldajate petmiseks, jättes n-ö rikkalikuma toidulaua mulje, nagu on täheldatud osadel käpalistel.[9]
Viljad
Teepõõsaliste viljaks on seinavanev kupar, mis pooldub küpsedes kaheks, harvemini esineb ka kuivi või lihakaid marju või luuvilju.[1] Seemneid on neil vähe, need on lapikud, sageli on seemnetel paremaks levikuks tiivakesed.[4] Tiivakesi on varem kasutatud ka liike eristava tunnusena.[4]
Tähtsus inimestele
Teepõõsaliste kasutamine inimeste poolt ulatub mõne tuhande aasta tagusesse aega, kui Camellia sinensist, eestikeelse nimetusega hiina teepõõsast hakati kasutama tee valmistamiseks.[10] See on mõningate eranditega ainus teepõõsaline, mida tee valmistamiseks kasutatakse.[11] Tänapäeval on tee üks levinumaid jooke.[12] Peamine tee tootja ja eksportija on Hiina.[13]
Esimesed füüsilised tõendid tee tarbimisest pärinevad enam kui 2100 aasta tagusest ajast, Hani dünastiast. Sel ajal toimus kaubavahetus mööda siiditeed, sealhulgas ka teelehtede ja -pungade transport luksuskaubana.[11] Tõenäoliselt tunti teed Hiinas juba paar tuhat aastat varem, kuni 2700 aastat e.m.a.[10] Algselt tarbiti seda ravieesmärkidel, kuid alates kolmandast sajandist m.a.j. muutus tee joomine argisemaks ja levinumaks ning on sellest ajast üha populaarsem ja globaalsem.[10] Teel on pika ajalooga tseremoniaalne tähtsus, kõige tuntum näide sellest on jaapani teetseremoonia.[14] Umbes 1000 aastat tagasi hakati tegelema sordiaretusega ja kujunesid välja tee töötlemise viisid, millest tulenevad erinevad tee tüübid: valge, roheline, must jne.[15][10]
Mitmeid Camellia liike kasvatatakse ka ilutaimedena. Camellia olifeirast toodetakse õlisid, mida kasutatakse kokanduses ja kosmeetikas.[4]
