Slovo maja (ukraina keeles Будинок «Слово») on korruselamu HarkivisŠevtšenkivski rajoonis. Hoone on ukraina keeles C kujuga, mis tuleneb sõnast слово (slovo). Hoone kuju sümboliseeris selle ehitamist silmapaistvatele Ukraina kirjanikele, kes elasid seal enam kui kuuekümnes korteris. 1920. aastate lõpus ehitatud hoonesse mahtusid ukraina kirjanikud ja luuletajad, kellest paljud hukati kommunistliku võimu poolt KarjalasSandarmohhis. Tänapäeval on nad tuntud kui "Hukatud renessanss".
Ehitamine
Harkiv oli 19. detsembrist 1919 kuni 24. juunini 1934 Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pealinn[1] ning linnast sai Ukraina majanduse keskus. Linna rahvaarv kasvas kiiresti 285 000-lt (1920) 423 000-ni (1927) ning suureks probleemiks sai eluasemepuudus.[2]
See mõjutas ukrainastamise poliitika tõttu Kiievist Harkivisse kolinud kirjandusringkonda.[3] Kirjanikud, kes ei saanud endale lubada suuremaid eluasemekulusid, elasid oma kontorites või improviseeritud kodudes: mõned halvasti hoitud kirjanikud hoidsid oma käsikirju pottides, et hiired paberit ei näksiks.[1] Üks selliseid kirjanikke, kes oma kontoris elas, oli Pavlo Tõtšõna pärast seda, kui temast sai 1923. aastal ajakirjaTšervonõ Šljahh tegevjuht.[4]
1920. aastate keskel palus Ostap Võšnja, kes kuulus tol ajal kirjanike organisatsiooni nimega Плуг (Plug 'ader'), Nõukogude valitsusel ehitada korterikompleks, mis mahutaks kõige olulisemad Ukraina intellektuaalid. Nõukogude võimud kiitsid selle idee peaaegu kohe heaks, nähes selles võimalust hoida silma peal Ukraina intellektuaalidel, kes kõik elaksid samas majas.[4] Uue kompleksi projekteeris 1927. aasta septembris arhitekt Mõtrofan Daškevõtš, kes projekteeris hoone kirillitsa C-tähe kujulisena, mis tähistab sõna слово esimest tähte, ning hoone sai nimeks Слово (Slovo).[5] Kuna hoone ehitamiseks puudusid veel vahendid, läks Võšnja 1929. aasta veebruaris Moskvasse ja palus ehituse rahastamist Jossif Stalinilt.[6] Stalin nõustus ja andis raha samal päeval tingimusel, et elanikud maksavad selle tagasi 15 aasta jooksul.[4] Slovo hoone valmis 25. detsembril 1929.[7]
See ehitati tänapäevaste standardite mõistes uhkelt. Igas korteris oli 3–5 tuba, mis oli sõdadevahelise Nõukogude Liidu jaoks luksuslik. Viiekorruselises Slovo majas oli 66 korterit, mis olid valmistatud parimatest tollal saadaolevatest materjalidest. Katusele ehitati solaarium ja dušš,[2] keldrikorrusele koolieelne lasteaed. 1929. aasta lõpus kolisid elanikud sisse, kuigi keskküte paigaldati alles pärast 1930. aasta uusaastapäeva. Elanikud said endale hüüdnimeks slovjanid.[5] Igas korteris oli oma vannituba, keskküttesüsteem ja telefonid. Kunstnikele anti hoones ateljeed.[8] Pärast Idarinnet paigaldati lift, mis võimaldas pääseda ainult esimesele ja viiendale korrusele.[6]
Klõm Polištšuk koos abikaasa Halõna Mnevska ja tütre Lesjaga
Telefonide pealtkuulamise ja muude meetodite abil hoiti Slovo maja elanikke tähelepaneliku jälgimise all ning pidevas ohus, et naabrid neist teatavad ja nad arreteeritakse. Näitleja Halõna Mnevska arreteeriti esimesena 20. jaanuaril 1931, kuna ta keeldus oma abikaasat Klõm Polištšukki hukka mõistmast; 1937. aastal lasti mees maha SandarmohhisKarjalas. Mnevska arreteeriti ja mõisteti viieks aastaks vangi; tal ei lastud kunagi Ukrainasse naasta.[1] Teisena arreteeriti 2. märtsil 1931 Pavlo Hrõstjuk ja 16. märtsil 1932 arreteeriti kontrrevolutsioonilise liikumise tõttu kolmas Slovo maja elanik Ivan Bahrjanõi.[6] Nende saatus oli sarnane Moskva Kaldapealse maja elanike omaga.
Aastate möödudes arreteeriti üha rohkem maja elanikke. Suurim arv oli 1933. aastal. Ukraina kirjanik Mõhhailo Jalovõi arreteeriti 12. mail 1933, süüdistatuna spionaažis ja Harkivi parteikomitee esimese sekretäri Pavel Postõševi mõrvamises; hiljem hukati ta Sandarmohhis 11. märtsil 1937.[6] Päev pärast Jalovõi vahistamist kohtusid Mõkola Hvõljovõi, Mõkola Kuliš ja Oless Dosvitni, et arutada, mis toimub.[4] Nende vestluse ajal naasis Hvõljovõi oma tuppa. Seal lasi ta end 13. mail 1933 maha,[10] paljastades meeleheite, mida Slovo maja asukad sel ajal tundsid. Nad ei elanud mitte ainult pideva vahistamis- või surmaohu all, vaid Ukraina elas üle ka inimtegevusest tingitud näljahäda holodomori.[4] Kirjanik Serhi Põlõpenko hukati ilma kohtuta 23. veebruaril 1934. Teised arreteeriti ja saadeti Valge mere äärde Solovetsi vangilaagrisse: Les Kurbas, Ostap Võšnja, Mõkola Kuliš ja Hrõhori Epik. Seejärel hukati nad kõik Sandarmohhis, välja arvatud Võšnja, kes jäi ellu, sest ta oli haigestunud.[6] Slovo maja 66 korteri elanikust sai kannatada 40. Kokku hukati 33; viis inimest mõisteti pikaks ajaks Gulagi; üks sooritas enesetapu ja teine suri ebaselgetel asjaoludel. Paljusid süüdistati ja mõisteti süüdi selles, et nad on "spioonid", "terroristid" ja "vandenõulased" Nõukogude režiimi vastu.[4]
1934. aastal kolis pealinn HarkivistKiievisse, osaliselt näljahäda ehk holodomori ning arreteerimiste, vangistamiste ja hukkamiste tõttu. Ellujäänud kirjanikud kolisid Nõukogude Ukraina uues pealinnas asuvasse RoLiti (lühend ukrainakeelsest nimest Кооператив "Робітник літератури" 'kirjandustöötajate kooperatiiv') kortermajja. Kui sakslased 1941. aastal idarinde ajal Kiievit pommitama hakkasid, kommenteerisid inimesed: "Piisaks ühest pommist RoLitile ja ukraina kirjandus lakkaks olemast."[11]
Mälestuse jäädvustamine
Mälestustahvel hoones elanud kirjanike ja kunstnike nimedega
21. augustil 2019 kanti Slovo maja Ukraina kultuurimälestististe registrisse.[12] 24. augustil 2003 lisati hoonele mälestustahvel, millel on kirjas kõik selle maja kuulsad endised elanikud, asendades vana, juba hävinud tahvli.[13]
2017. aasta märtsis käivitati kogu Ukrainas ProSlovo projekt. Uuriti Slovo maja ja selle endisi elanikke. Kõik tulemused, memuaarid ja pildid on avaldatud interaktiivsel kujul veebilehel. Inglise või ukraina keeles saab publik jälgida hoone ajaskaala, iga korteri 3D-visualiseerimist, iga elaniku fotosid, kaarte ja memuaare.[1] 2017. aasta jooksul ilmus sellest hoonest ka dokumentaalfilm. Selle kirjutasid Ljubov Jakõmtšuk ja Taras Tomenko; selle lavastas Tomenko. Film "Slovo maja" sisaldas iga korteri läbivaatust koos memuaaride ja pealtnägijate ütlustega.[4]
↑ 2,02,1Didenko, Kateryna. "The Slovo Building". constructivism-kharkiv.com (Briti inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 17. veebruar 2022. Vaadatud 17. veebruaril 2022.
