Seelidega seostatav varaseim arheoloogiline kultuur levis laial alal Daugava mõlemal kaldal tänapäeva Kesk- ja Lõuna-Läti ning Põhja-Leedu territooriumil 2.–5. sajandil. Seda iseloomustasid kiviringidega kääbaskalmistud, mis rajati metsastesse kohtadesse jõgede ja järvede läheduses. Surnud maeti sinna põletamata. Kääpa keskel olnud lahkunud on asetatud peaga lääne või loode suunas, ääre poole on maetud rööbiti kiviringiga. Seelidega seostatakse sellise matmisviisi idapoolset variatsiooni, läänepoolseid kalmistuid peetakse semgalite esivanematele kuuluvaks. 6.–7. sajandil Daugava põhjakaldale ilmunud latgalid surusid seelid tagaplaanile ja nende eripära säilis vaid jõe lõunakaldal. Siiski sarnanes seelide matmiskultuur juba keskmisel ja nooremal rauaajal väga latgalite omaga. Surnuid maeti jätkuvalt põletamata, aga nüüd maa-alustesse haudadesse, kus mehed asetati peaga itta ja naised läände. Samas muinasaja lõpu ja varakeskaegsete kalmete leidude põhjal eristusid seelid antropoloogilises mõttes selgelt latgalitest ja on oletatud, et keeleliselt olid nad pigem lähemal läänebalti keeltele. Kindlamate järelduste tegemist seelide muinasagse elu kohta on takistanud nende asuala suhteliselt vähene arheoloogiline uuritus, mis omakorda on tingitud seal olnud suhteliselt hõredast asustusest.[1][2][3]
Arheoloogilise materjali põhjal on oletatud, et seelide ala jagunes muinasaja lõpul kolmeks suuremaks piirkonnaks, mis asusid vastavalt Daugava ääres, tänase Läti-Leedu piiri alal ja Lėvuo jõe ülemjooksul, ning väiksemateks linnusepiirkondadeks. Kokku oli seelide alal kümneid linnuseid, tähtsaimaks keskusteks on neist peetud Sēlpilsi, Dignāja ja Stupeliai linnuseid.[3][4]
Kirjalikud allikad
Liivimaa vanema riimkroonika järgi olid seelid 13. sajandi alguses Polotski vürsti maksualused.[5] Selles teoses antakse ristisõja-eelsete seelide kohta järgnev kirjeldus: "Seelid on samuti paganad ja pimedad kõikidele voorustele. Neil on palju ebajumalaid ja nad teevad lõpmata palju halba."[6]Henriku Liivimaa kroonika kohaselt alistas Riia piiskopAlberti saadetud ristisõdijate, ordurüütlite ja ristitud latgalite-liivlaste sõjavägi 1208. aastal pärast piiramist seelide Daugava-äärse Sēlpilsi linnuse. Sõjakäik oli ette võetud, kuna sealsed seelid aitasid piiskopi alal rüüsteretki tegemas käivaid leedulasi. Pärast seda kui seesolijad andsid pantvange, lubasid leedulastega koostöö lõpetada ja ristimise vastu võtta, pöördus piiskopi vägi tagasi.[4][7] Veel mainib kroonika, et Koknese linnuses elasid koos venelaste ja latgalitega ka seelid.[8] Pärast selle vallutamist end Kokneses sisse seadnud rüütlid olevat teinud rüüsteretki seelide aladele.[9] 1218. aastal loodi Sēlija piiskopkond, mis hõlmas seelide põhjapoolsed alad, järgmisel aastal kinnitas Rooma paavstHonorius III piiskopi Alberti õigust sellele. 1254. aastal kinnitas paavst Innocentius IVLiivi ordu õigusi Sēlijale. Seelide lõunapoolsed alad (laias laastus praegused Biržai, Zarasai, Rokiškise ja Kupiškise rajoonid) allutas endale Leedu suurvürstiriik.[3][10][11] Pärast 13. sajandit enam seele rahvana kirjalikes allikates ei mainita, pärast 14. sajandit ka Sēlijat mitte. On oletatud, et seeli keel võis kaduda pärast 15. sajandit.[12][13]
↑Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. 2003. Kommentaar 646, lk 201
↑Liivimaa vanem riimkroonika 2003, värsid 337–340, lk 23–24
↑Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XI 6, lk 79-81
↑Latvijas vēstures avoti. 2. köide: Senās Latvijas vēstures avoti. 1. vihik. Toimetaja Arveds Švābe, Rīga: Latvijas Vēstures institūta apgādiens, 1937. Lk 69-70
.svg)
