Albert (Riia piiskop)

Albert
Piiskop Alberti kujutis Riia 800 aasta juubelimündil
Sünninimi Albert von Buxhövden
Sünniaeg umbes 1165
Bekeshövede, Alam-Saksimaa
Surmaaeg 17. jaanuar 1229
Riia
Rahvus sakslane

Albertus (hiljem omistatud nimed Albert von Buxhövden, Albert von Appeldern[1], Albert von Buxhoeveden, Albrecht von Buxthevden, Albert de Bekeshovede; umbes 1165 Bexhövede – 17. jaanuar 1229 Riia) oli Riia piiskop (Liivimaa piiskop) 1199. aastast kuni surmani 1229. aastal. Ta oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator, kelle valitsusajal alistati ka praeguse Eesti territoorium ja enamik praeguse Läti territooriumist.

Päritolu ja suguvõsa

Albert sündis tõenäoliselt Alam-Saksimaal, Bremenist põhjas asuvas Bekeshövedes, kus asus perekonna pealoss. Ta oli pärit ühiskondlikult silmapaistvast perekonnast, Buxhoevedenide perekonnast. 12. sajandi lõpus oli kümme selle perekonna liiget Hamburgi ja Bremeni peapiiskopkonnas kõrgetel ametikohtadel.[2] Alberti ema Aleydis oli Hamburgi ja Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolõde, isa pole teada. Hartwig II oli koos paljude teiste kloostrivendadega teinud kaasa Friedrich I Barbarossa aegse ristisõja pühale maale.[viide?]

Albertil oli viis venda: Theoderich (von der Ropp), Engelbert, Hermann, Rothmar ja Johannes. Tema suguvõsa kasutas teise perekonnanimena ka Appelderenit[3], seda ilmselt Bekeshövede lähedal asuva Apeleri järgi.[viide?]

Rooma paavst Innocentius III
Piiskop Albert. Riia toomkirik

Alberti tegevus piiskopina

1199. aasta kevadel, enne 25. märtsi, pühitseti senine Bremeni toomhärra Albert Liivimaal paikneva Üksküla piiskopkonna kolmandaks piiskopiks. Esimesena oli Bremeni-Hamburgi peapiiskopkonna initsiatiivil Väina liivlaste aladel misjonitööga alustanud Meinhard, kes saabus Ükskülasse 1184. aastal ja piiskopiks sai 1186. aastal. Pärast Meinhardi surma järgnes talle piiskop Berthold, kes langes aga 1198. aastal lahingus liivlastega. Selleks ajaks oli paavst Coelestinus III, kelle poliitikat jätkas ka järgmine paavst Innocentius III, andnud oma heakskiidu ristisõdijate kasutamiseks Liivimaa ristiusuliste kaitsmiseks ja apostaatide karistamiseks, kuid praktikas hakati neid kasutama ka mittekristlaste usku sundimiseks. Albertil õnnestus ristisõjale saada ka Saksa-Rooma riigi keisri Philippi toetus.[4][5]

Liivimaal

1200. aastal jõudis Albert umbes 1500 ristisõdija ja 23 laeva eesotsas Liivimaale ning asus seal tegutsema. Ta rajas 1201 Riia linna ning alustas selle ülesehitamist. 1202. aastal asutas ta Mõõgavendade ordu. Pärast esialgse linna rajamist andis piiskop ühe kolmandiku sellest Mõõgavendade ordule tänuks nende abi eest piiskopivõimu kaitsel ning liivlaste maa vallutamise eest (1207).[6]

Pärast Riia piiskopilinnuse rajamist viis Albert Liivimaa piiskopi residentsi Ikšķilest üle paremini kaitstud Riia linna ning senine Ikšķile ehk Üksküla piiskopkond sai Riia piiskopkonna nimetuse, kuid säilitas alluvuse Bremeni peapiiskopkonnale.[viide?]

1206. aastaks alistas ta Mõõgavendade ordu jõududega liivlased ning 1208. aastaks latgalid. Tema üritust toetasid nii paavst Innocentius III kui ka Saksa kuningas Philipp, kes tegi Albertist ka Saksa-Rooma riigivürst ja andis talle Liivimaa lääniks. 1209. aastast vabastas paavst Innocentius III piiskop Alberti Saksa-Rooma keisri vasallisõltuvusest allutades ta otse paavstivõimule ja nimetas Albertit Riia piiskopiks. 1215. aastal osales ta Lateraani kirikukogul, kus paavst lubas talle igakülgset toetust Liivimaa edasisel ristimisel ja võttis maa otseselt enda kaitse alla.[7]

Piiskop Albert asutas kloostrid Saaremaal ja Tartus ning asutas Sigulda, Võnnu, Aizkraukle linna, samuti 1202. aastal Daugava suudmesse tsistertslaste kloostri, mille asukohta nimetati Püha Nikolause mäeks ehk Dünamündeks (läti keeles Daugavgrīva). Sõdades vene vürstiriikidega koos Mõõgavendade orduga hävitati Koknese ja Jersika linn.[8] 1220. aastal asutas ta Riias pidalitõbiste varjupaiga laadse asutuse.[9]

Albert suri 17. jaanuaril 1229 ning maeti Riia toomkirikusse. 1773. aastal maeti tema säilmed ümber Riia Suurele kalmistule.[viide?]

Eestimaal

Piiskop Alberti valitsemise ja üldjuhtimise ajal vallutati ordumeistri Wolquini juhtimisel Mõõgavendade ordu poolt Eestimaa ja Saaremaa, ehitati kivist Viljandi ordulinnus ning alustati Tallinna kindluse rajamist.[10][11][12]

Baltimaad, 1225–1250

1211. aastal määrati esimene Eestimaa piiskop Theoderich ja ka 1224. aastal Zemgale piiskop Lambertus, kes jätkasid ristiusu levitamist Riia peapiiskopkonna ja Mõõgavendade ordu abiga.[13]

Aastal 1218 kutsus piiskop Albert Eesti alistamiseks appi taanlased, kes saabusid Tallinna alla järgmisel aastal.[14]

 Pikemalt artiklis Muistne vabadusvõitlus

Piiskop Alberti alluvuses töötas Läti Henrik, kes kirjutas "Henriku Liivimaa kroonika", olulisima ajalooallika Liivimaa alistamise kohta. Albert saavutas ka Riia piiskopkonna iseseisvumise Bremeni peapiiskopkonnast ning hiljem sai Riia piiskopkonnast Riia peapiiskopkond (1251).[15]

Isiklikku

Alberti vend, piiskop Hermann von Buxhövden, nimetati algul Lihula (Leal) piiskopiks ja hiljem esimeseks Tartu piiskopiks (Hermann I).[16]

Piiskop Alberti teine vend Theoderich oli de Raupe (von der Roppi) dünastia esivanem, mis sai hiljem oluliseks aadlidünastiaks Liivimaal. Theodorich oli abielus Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitši (u 1178 – surnud pärast 1226) tütrega.[17]

Tegelaskujuna

Piiskop Albert esineb 1989. aasta filmis "Похищение чародея", kus teda kehastab Sulev Luik.[18]

Piiskop Albert esineb tegelaskujuna 2005. aasta Eesti filmis "Malev", kus teda kehastab Raivo E. Tamm.[19]

Mälestuse jäädvustamine

1900. aastal pandi Riias äsja rajatud tänavale seoses linna 700. aastapäeva tähistamisega nimeks Alberta iela.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk lk. 25.
  2. ↑ "ALBERT von BUXHOEVEDEN" (inglise). Vaadatud 15.07.2022.
  3. ↑ Tooke, William (1799). View of the Russian Empire During the Reign of Catharine the Second, and to the Close of the Present Century. London: T. N. Longman, O. Rees, and J. Debrett. Lk lk. 548.
  4. ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 25–33
  5. ↑ Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147–1254. The Northern World 26. BRILL, 2007, lk 65–75
  6. ↑ Läti Henrik (2018). Enn Tarvel (toim). Liivimaa kroonika. Lk 54-55.
  7. ↑ Läti Henrik (2018). Enn Tarvel (toim). Liivimaa kroonika. Lk 114-115.
  8. ↑ Läti Henrik (2018). Enn Tarvel (toim). Liivimaa kroonika. Lk 59-61 (Koknese kohta), 70-71 (Jersika kohta).
  9. ↑ Erki Russow (20. aprill 2019 10:30). "Tallinn 800: esimene kirjalik märge linnaasutusest". Postimees. Postimees Grupp. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2019.
  10. ↑ "Ekspositsioon ,,Keskaeg,,". Vaadatud 15.07.2022. Viimasena langes Valjala Saaremaal ja saarlased alistusid sakslastele (1227). Sellega oli Eesti ala vormiliselt allutatud.
  11. ↑ "Viljandi ordulinnuse varemed". Vaadatud 15.07.2022.
  12. ↑ Rein Zobel (2011). Tallinn (Reval) keskaegsed kindlustused. Lk 287.
  13. ↑ Läti Henrik (2018). Enn Tarvel (toim). Liivimaa kroonika. Lk 174.
  14. ↑ Läti Henrik (2018). Enn Tarvel (toim). Liivimaa kroonika. Lk 131.
  15. ↑ "Carlsberg foundation 15: A troublesome legate – Albert Suerbeer and his conflict with archbishop Uffe of Lund" (inglise). Vaadatud 15.07.2022.
  16. ↑ Andres Adamson (2013). 1242, Müüti murdes. Lk 34.
  17. ↑ "Vladimir Mstislavitš". Originaali arhiivikoopia seisuga 15.07.2022. Vaadatud 15.07.2022.
  18. ↑ "Похищение чародея (1989)". Vaadatud 15.07.2022.
  19. ↑ "Malev (2005)". Vaadatud 15.07.2022.

Välislingid

Eelnev
Berthold 		Liivimaa piiskop
1199–1229 		Järgnev
Nikolaus von Nauen

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!