Kuigi leepra mükobakteri nakatumise viisi ei ole lõplikult kindlaks tehtud, arvatakse, et haigustekitajad levivad inimeselt inimesele hingatava õhu, piisknakkuse või otsese nahakontakti, ka rinnapiima kaudu.[3] Umbes 95% inimestest on leepra suhtes immuunsed.
Oletatakse, et haigusetekitajad satuvad organismi ülemiste hingamisteede, peamiselt ninalimaskesta kaudu või nahavigastuste ja lahtiste haavade kaudu. Pärast nakatumist ilmnevad haigusnähud võrdlemisi hilja – mitme kuu või koguni mitmekümne aasta pärast.[4]
Vaatamata ebaselgusele nakatumisteede osas arvatakse, et bakteri sihtorganiks on endoneurium.[5]
Leepra inimestel
Peiteaeg
Leepra mükobakteri nakkus on aeglase arengu (bakter jaguneb 12–14 päeva) ja pika peiteajaga. Nakatumisest ja nakkuse kandmisest leeprani võib kuluda paar kuud kuni 40 aastat. Leepra mükobakter eluneb makrofaagides ja Schwanni rakkudes.[6]
Haigestuvad peamiselt nõrgenenud kaitsevõimega inimesed (erinevad füsioloogilised eripärad ja omandatud haiguslikud seisundid).
Diagnoos
Läbi aegade on kasutusel olnud mitmeastmelised kliiniliste vormide skaalad. Kuna klassifikatsioone on palju, siis on need muutnud uuringute tulemused ebatäpseteks ja raskesti võrreldavateks. Näiteks aastal 1928 oli kasutusel kuus eri vormi: lepra tuberculosa, lepra maculosa, lepra anaesthetica, lepra tubero-anaesthetica, lepra maculo-anaesthetica ja lepra mixta.
Tänapäeval kasutatakse klassifikatsiooni, kus kasutusel on kolm vormi – lepromatoosne, tuberkuloidne ja mittediferentseerunud.[7]
Diagnoosimisel juhindutakse EestisRHK-10. versioonist. Diagnoosimisel võidakse lisaks haigusloo koostamisele teha ka mitmeid kliinilisi teste. Haiguse kindlakstegemiseks võetakse haigetelt nahatükke. Proove uuritakse korraga mitmes laboris, et oleks võrdlus- ja kontrollivõimalus. Nii on diagnoos ja vastus kollektiivne, kuna arstid peavad diagnoosis 100% kindlad olema. Praegu saadetakse kõik proovid Tartus asuvasse naha- ja suguhaiguste kliinikusse.[viide?] Nõukogude ajal kontrolliti kõiki Eestist pärit proove paralleelselt kahes üleliidulises laboris Astrahanis ja Moskvas.[8]
Leepra rahvusvahelise klassifikatsiooni kohandused RHK-10 alamjaotistena
Alamjaotised
Nimetus
A30.0
Atüüpiline leepra
A30.1
Tuberkuloidne leepra
A30.2
Tuberkuloidne piirleepra
A30.3
Piirleepra
A30.4
Lepromatoosne piirleepra
A30.5
Lepromatoosne leepra
A30.8
Muud leepravormid
A30.9
Täpsustamata leepra
Tähtis on, et leeprahaige jõuaks võimalikult varakult nahahaiguste arsti juurde. Kuna haigus võib haarata eri elundeid, algab tervise halvenemise põhjuse otsimine sageli vale eriarsti juures. Kergemate leepravormide korral ei pruugi haigusetekitajad analüüsidel üldse välja paistagi. Seepärast tuleb esmalt välistada kõik muud sarnased haigused ja alles siis saab panna konkreetse diagnoosi.[9]
Sümptomid
Leepraga seotud seisundite välised tunnused ja sisemine kaasatus on indiviididel väga erineva ulatusega ning olenevad organismi rakulise immuunsuse tekkimisest (indiviidi immunoloogilisest vastusest) ja töövõimest.[10]
Sümptomite esinemine sõltub sellest, kuidas ja millises kehapiirkonnas reageerib rakuline immuunsus leepra mükobakterile. Peamiselt avalduvad sümptomid nahal ning perifeersete närvide ja ülemiste hingamisteede limaskestade kahjustuse näol.
Leepra iseloomulikeks välisteks tunnusteks on naha ja limaskestade haavandid, villid, laigud, köbrud (leproomid). Ravimata leepra võib tekitada jäävaid naha, närvide, jäsemete ja silmade kahjustusi.
Mittediferentseerunud leepra
Kõige lihtsam leepra kliiniline vorm on mittediferentseerunud leepra. Selle diagnoosiga haigel on haigusnähud väga nõrgalt välja kujunenud või puuduvad üldse.
Esimeste nähtudena avalduvad närvide kahjustumise sümptomid. Inimene kõhnub, tal on seedehäired või "reumaatilised" valud. Nahale tekivad punakad laigud, mille keskosas on tundlikkus kadunud.[9] Dr. Anne Sarve sõnul võivad laigud olla mitmesuguse suuruse ja värvusega, punasest lillakashallini. Nad paiknevad kogu kehal sümmeetriliselt, eriti aga seljal. Laigud ei põhjusta vaevusi, ei sügele ega valuta. On olnud juhtumeid, kui laigud kaovad üldse või muutuvad väga heledaks, halvemal juhul arenevad edasi tuberkuloidseks leepraks, mille korral hakkavad haigel tekkima tõsisemad kaebused.
Tuberkuloidne leepra
Tuberkuloidse haigusvormi korral tekivad enamasti jäsemete sirutuspindadele, näole ja põlvedele roosakas-lillakad plekid, muhud. Tekivad mitmed närvisüsteemi kahjustused: temperatuuri-, valu- ja puutetundlikkus hakkavad tasapisi kaduma, kõigepealt jäsemetel ja plekkide pinnal. Haigel kujunevad välja käsi ja jalgu moonutavad deformatsioonid ning troofilised haavandid. Haiged vigastavad ja põletavad end sageli, kuna nad ei tunne valu ja puudub ohutunne kuumade asjade suhtes.[11]
Kahe eespool kirjeldatud leepravormi korral ei leita tavaliselt inimese organismist leeprakepikesi ja need on vähenakkavad.[11]
Organismi resistentsuse langemisel võivad eelnevad kaks vormi üle minna väga nakkusohtlikuks lepromatoosseks leepraks, mille kliiniline pilt on niivõrd keeruline, et seda on raske kirjeldada. Lepromatoosne haigusvorm on leeprale kõige iseloomulikum ja nimetatud kolmest vormist ka kõige nakkavam. Haige eritab haigustekitajaid kõige rohkem haiguse algperioodil nina limaskesta sekreediga.[11]
Lisaks juba kirjeldatud vormide sümptomitele tekivad haiguslikud muutused nahas, lümfisõlmedes, limaskestadel (eelkõige ninas ja kõris), siseelundites (eeskätt maksas) ja närvisüsteemis. Näol, otsmikul, põskedel, kõrvalestadel, seljal ja kätel-jalgadel tekivad köbrulised punaka tooniga moodustised ehk leproomid.[7]
Leproomide pehmenemisel deformeerub nina (joon 11)[viide?]. Kulmu- ja ripsmekarvad langevad välja, tekib nn jänesesilm – haige ei saa silmi sulgeda. Leproom võib tekkida ka silma (joon 9)[viide?], haige võib jääda pimedaks. Väga ohtlik on leproomi teke neelu ja hingamisteedesse, on lämbumisoht. Närvisüsteemi kahjustumise tagajärjel tekib närvipõletik, lihased kõhetuvad, tekivad halvasti paranevad haavandid.[7]
Nagu AIDS-i korral, ei taipa ka leepra korral keegi kõige halvemat kahtlustada. Arengumaades leeprahaiged ravi või diagnoosi puudumise tõttu enamasti surevad. Tegelikult tänapäeval keegi enam pidalitõppe surra ei tohiks, kuid kui ravimid ja bakterid koos on organismi liigselt kurnanud, võib haige surra tüsistustesse, näiteks maksakahjustusse. Mõned raskema haigusperioodi järelnähud pole üldse ravitavad (veritsevad haavandid, luustumine) ning lõppevadki surmaga.[15]
Elundkonnad
"Ühel Sõrve memmel rippus käsi vaid naharibadega keha küljes. Pidalitõbi oli kõhrkoe ajapikku ära purenud. Memm palus tütrel muutunud jäse kääridega maha lõigata. Tütar täitis ema soovi. /.../ Käelõikamine ei teinud memmele valu. Haigetel muutuvad jäsemed tundetuks. Nad võivad saunas pista käe sajakraadisesse vette, ilma et arugi saaksid. Nad kõrvetavad ja vigastavad end nagu väikesed lapsed, sest ei oska valu karta ega tunda."[8]
Optimaalne elukeskkonna temperatuur on 30 °C, bakter on väga tundlik kõrgete temperatuuride suhtes ning eluneb seetõttu kehas elundites ja elundkondades, kus temperatuur on madalam.[18]
Leeprabakter rakkudes
Kuna leepra nakatumise teed, mehhanism ja metabolism pole veel täpselt selged, siis oletatakse, et pärast sissehingamist liiguvad bakterid ülemiste hingamisteede kaudu organismi, kus fagotsütoosi teel toimub bakterite ärasöömine (fagotsütoos) peamiselt makrofaagide poolt. Mõnedel neist aga õnnestub nimetatud etapp vahele jätta ning nad elunevad ja paljunevad makrofaagides (parasiteerivad) ja Schwanni rakkudes.
Rinnaga toitmine
Seni puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et leepra mükobakter kanduks lapse toitmisel rinnaga edasi rinnapiima kaudu.[19]
Ravi
Kunagi öeldi, et pidalitõbe suudab ravida ainult Jeesus. Ent tänapäeval rakendatav leepraravi antibiootikumidega võimaldab selle, et leeprahaigeid ühiskonnast ei eraldata, neid saab kodus ravida ning seda korraldavad kohalikud nahaarstid.
Ravi minevikust
Teedel ja tänavatel liikudes pidid haiged helistama kellukesi, et oma tulekust märku anda. Haigeid raviti paljudel viisidel, sageli üsna võigaste meetodite ja vahenditega. Näiteks Konstantinus Suur proovis ennast ravida, andes vande süütute laste veres. Pidalitõve vastu soovitati spetsiaalseid dieete, lahtisteid, veinis vürtsidega keedetud mürkmadusid. Egiptuse vaaraode ravimiseks lasti nende troon vanni, mis oli täidetud sooja inimverega.[8]
Kui inimesel avastati pidalitõbi, viidi ta kirikusse, kus preester piserdas teda pühitsetud veega, manitses ja luges talle surnumissa, seejärel paigutati haige varjupaika, kuhu ta pidi jääma surmani.[20]
Kuni 1940. aastate lõpuosani raviti leeprahaigeid kogu maailmas chaulmoogra (Hydnocarpus wightianus) pähkli õliga. Seda õli süstiti ja määriti nahale (leproomidele ja laikudele). Kuigi osadele patsientidele selline ravi mõjus, oli selle pikaajaline efektiivsus kaheldav. Tegu oli pigem kosmeetilise vahendiga: haiguslikel kohtadel nähud vähenesid ja isegi kadusid, kuid lõid hiljem uuesti välja. Chaulmoogra õliga sarnane õli – sapucainha õli – leiti ka 1920. aastatel Brasiiliast. Selle taime mari sisaldab suures osas ainult seemneid, milles 70% on õli. Kuid ka sellel õlil oli vaid kosmeetiline ja leevendav toime. Ravi puudus endiselt.[21]
Pidalitõbiste ravimiseks kasutati ka ravimuda. Vene kirjaniku Nikolai Leskovi sulest ilmunud raamatust võib lugeda, et Kihelkonna ja Kiirassaare lahes leidunud muda hakati pidalitõbiste ravimiseks kasutama juba XIX sajandi algul. Rootsiküla mõisa omanik rajas selleks kuue vanniga mudaravila. Mudaravi anti ka kohalike talude saunades. Sageli kasutasid seda primitiivsetes tingimustes antavat kümblusravi samas tõrres ka pidalitõbised. Leskov kirjutab: //... kas mitte Rootsiküli kuurordi vahendusel ei hakka pidalitõbi levima ...//... ja ilmub ka Peterburisse?".[20]
Pidalitõvele otsis ravi ka Eesti kuulsaim leepraarst professor Aleksander Paldrock, kes XX sajandi esimesel poolel veetis umbes 40 suve Kuressaares pidalitõve kahtlusi uurides ja ravida püüdes. Professor Paldrock leiutas leepra ravimiseks menetluse süsihappelume ja kullapreparaatidega, millest sai Eestis ja ka mõnes kohas mujal maailmas põhiline ravimeetod järgmiseks 80 aastaks.
Kolm korda oli kaalumisel Paldrockile Nobeli auhinna andmine. Professor oli Saaremaal ja ka kogu maailma meditsiiniringkondades austatud ja kuulus. Aleksander Paldrock saavutas tuntuse väljaspool Eestit, kui ta valiti rahvusvahelise leproloogia seltsi aupresidendiks. See näitab, et Eesti meditsiin ja arstid on leeprale ravi leidmiseks palju teinud ning nende avastused olid maailmas tuntud.[22]
Tänapäevased ravimeetodid
1960. aastast tulid kasutusele uued efektiivsemad ravimid. Leepra muutus ravitavaks, eluaegne isolatsioon asendus koduse järelraviga. Ravi toimub vastavalt leepra vormile. Uus ravi on kombineeritud mitme preparaadiga. Lepromatoosse leepra esimene ravikuur kestab 24 kuud, tuberkuloidse ja diferentseerimata vormi korral aga 6 kuud. Edaspidine ravi sõltub haiguse kulust. Kui haige ei ole nakkusohtlik, võib teda ravida kodus ja ambulatoorselt. Kui juhtub, et haige peab siiski oma esimese ravikuuri haiglas mööda saatma, on see aeg lühike ega tekita suuri probleeme.
Esimese kombineeritud ravimina tuli Eestisse (Kuuda leprosooriumisse) DDS rifadiiniga-diamiinodifenüülsulfoon. Ka praegu kuulub DDS ühe toimeainena kompleksravimisse. Seejärel kasutati laiemalt BCG-d – vaktsiini kaitsvat toimet koos kemoteraapiaga. BCG on peamiselt siiski laste tuberkuloosiravim, kuid kuna tuberkuloosi- ja leepratekitajad on ühest perekonnast, aitas tuberkuloosivaktsiin mingil määral ka leepra korral. Praegu on peamiseks ravimeetodiks kemoteraapia kombineeritud ravikuurides. Selleks kasutatakse MDT-d – multidrukterapiidi –, mille toimeained on dapsoon, rifadiin ja lampreen. Kui haige peaks mingil põhjusel nende toimeainete suhtes olema resistentne, saab keemikute abil leida ka asendusaineid, mis koostatakse vastavalt patsiendi probleemidele.
Põhimõtteliselt on leepra nüüdisajal ravitav, kuid lähtuvalt sellest, et aegsasti seda diagnoosida on ikka veel raske, samuti sellest, et haigusetekitaja on omandamas resistentsust ravimite vastu, ei ole alati võimalik tagada haige täielikku tervenemist.[11]
Nakkusoht hakkab pärast ravi alustamist kohe taanduma ja haige teistele enam ohtlik ei ole. Kui kiiresti nakkusoht kaob, sõltub sellest, millises staadiumis on ravi alustatud – kas siis, kui nahal on alles sinakad laigud, või siis, kui haigus on juba kaugele arenenud. Vene ajal oli eluaegne ambulatoorne ravi, nüüd on ravikuurid palju lühemad.[23]
Leeprahaigete uuringud on tuvastanud, et leepra kahjustab mitmeid siseelundeid, näiteks neerusid. Osad uuringud on tuvastanud, et neerukolded ja/või leepraravimite toime võivad leeprahaige neerusid kahjustada või koguni surma põhjustada.[28]
Neerude kahjustumise all võidakse mõelda nii glomerulonefriiti, neeru amüloidoosi, tubulointerstitsiaalnefriiti, kroonilist neerupuudulikkust ja muid haiguslikke seisundeid.
Statistika
WHO aruande kohaselt avastati 2004. aastal 407 791 uut leeprajuhtu.[29]
Eesti on sajandite jooksul olnud leepra-endeemiline maa, kus minevikus esines pidevalt rohkem või vähem haigusjuhte. Süstemaatiline leepraseire algas aastal 1945. Kuni 2003. aastani registreeriti Eestis 1–3 haigusjuhtu aastas. Kokku on aastatel 1945–2011 registreeritud 126 uut haigusjuhtu.[30]
Viimane teave leeprahaigete üldarvu kohta pärineb aastast 1992, mil see oli 28. Pärast seda vabariiklik naha- ja suguhaiguste dispanser likvideeriti ning süstemaatiline leepra järelevalve ja seire lõppes.[30]
Viimased leeprajuhtumid avastati 2002. aasta mais ja 2011. aasta detsembris.
2002. aastal diagnoositi raske haigus ühel meremehel. Ilmselt tõi ta haiguse kaasa Aafrikast. Tegu oli vanemaealise mehega.
Terviseameti kinnitusel registreeriti viimane teadaolev leeprajuhtum 2011. aasta detsembris Tartumaal.
Praktilised kogemused näitavad, et hästi korraldatud tervishoiu ja majanduse oludes juhuslikult sissetoodud leeprajuht annab äärmisel juhul mõne üksiku kõrvaljuhu, kuid ei põhjusta epideemiat.[23]
Viimane leeprajuhtum Eestis diagnoositi 2011. aasta detsembris Tartu maakonnas. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) registreeris 2012. aasta esimeses kvartalis 105 riigis (v.a Euroopa regioon) ligi 181 941 leeprajuhtumit.[31]
Pikka aega arvati, et enamikul koduloomadel on leeprabakteri vastu kaasasündinud immuunsus. Charles W. Duvali ja Eraser B. Gurdi 1911. aastal avaldatud uurimuse kohaselt on aga võimalik loomadel leeprakoldeid tekitada. Eksperimentide käigus arenesid katseloomadel – ahvidel (Macacus rhesus), merisigadel, kodukitsedel, kitsetalledel, hobustel, valgetel hiirtel ja jänestel – organismis leeprakolded, kuid need kadusid mõne kuu jooksul.[32]
Üheksavöölasi kasutati (1971) teadusasutustes loomkatsetes, et uurida inimestel esineva leepraga seonduvat.[33]
Üheksavöölased on ka ainsad teadaolevad loomad, kes võivad inimesi leeprabakteriga nakatada (arvatakse, et kodustatud ja aretatud üheksavöölastel eluneb bakter füsioloogilise eripära – madala kehatemperatuuri tõttu). Vabas looduses elavatel üheksavöölastelt pole leepra mükobakterit seni leitud.
Ajaloost
Euroopasse levis leepra Indiast ja Hiinast VII sajandil või veelgi varem, ilmselt Kreeka kaubateede kaudu. Algul kutsuti haigust elefantiasis kraekorum. XIII sajandil oli Euroopas juba väga palju leeprahaigeid, mistõttu nad olid suureks nuhtluseks ja nad tuli paigutada eraldi leepravendade majadesse (domus fratrum leprosorum), mis asusid tavaliselt kirikute juures. Kirikulistel oli võimalik oma patukoormat lunastada, annetades haigetele ja vaestele raha ja vajalikke asju. 1050.–1350. aastatel levis leepra Euroopasse Siiditee kaudu Lähis-Idast.[34]
Tartu ülikooli professor Karl Dehio arvas, et XIII sajandil jõudis pidalitõbi ka Eestisse, esmalt Saaremaale. Seda nii kaubateede kui ka ristirüütlite sõjakäikude kaudu. On teada, et Rooma paavsti legaat piiskop Andreas Sunonis sõdis Saaremaal aastail 1218–1222. Temast pidi saama Liivimaa piiskop, kuid siis selgus, et tal on pidalitõbi. Ta läks tagasi oma kodumaale Taani ja maeti Lundi katedraali 1228. aastal. See aga jääb meile teadmata, kas piiskop tuli Saaremaale juba pidalitõbisena või sai selle haiguse sealt.[36]
Eestis oli mitu leprosooriumi ja leepraga võitlemise organisatsiooni. Nende seas näiteks:
↑D. J. Weatherall, John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, 1. köide, 5.266–5.273, 1983, ISBN 0 19 262870 4
↑L. Tadolder, "Pidalitõbi oli, on ja jääb", Eesti sõnumid, 3. aprill, 1995, lk 2
↑ 16,016,116,2,"Nahahaigused", toimetanud Matti Hannuksela, Jaakko Karvonen, Timo Reunala, Helgi Silm ja Raimo Suhonen, soome keelest tõlkinud Siim Sikk, AS Medicina, lk 228 – 229, 2010, ISBN 9789985829769
