Harilik saarmas (Lutra lutra) ehk saarmas on kärplaste sugukonda saarma perekonda kuuluv poolveeline kiskja, kelle peamised elupaigad on siseveekogude kaldaalad.[1] Harilik saarmas toitub peamiselt kalast ning on väga territoriaalne. Rahvasuus ja võru keeles on saarmas tuntud ka kui udras.
Saarma levila on lai, hõlmates suure osa Euraasia mandrist ja osa Põhja-Aafrikast. Levila osades piirkondades on harilik saarmas ohustatud, kuid mõnel pool on liigi asurkond taastumas. Eestis leidub saarmast kõikjal Mandri-Eestis ning suurematel saartel, muuhulgas Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsil.[1] Eestis elab viimastel andmetel ligi 2000 isendit.[viide?]
Kirjeldus
Seisev saarmas
Hariliku saarma kehapikkus on 70–90 cm ning saba pikkus 30–50 cm. Loomad võivad kaaluda 5–12 kg, maksimaalselt 15 kg.[3] Emasloom on isasest umbes kilo võrra kergem.[4] Saarmas võib elada kuni 20-aastaseks. Saarmas on kohanenud eluga nii soolases (merekallastel ja saarte läheduses) kui ka magevees (järved, jõed), aga ka maismaal.
Karvkate
Saarmal on tihe, märgumatu ja väga vastupidav karvkate. Keha ülapool on tumepruun ning alapool hallikas, kuid karvkatte värvus võib varieeruda. Saarmapojad on sündides helebeežid.
Saarma pealiskarv on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast.[5] Ühel ruutsentimeetril nahal võib saarmal olla 0,25–1 miljon karva (võrdluseks: inimese peas on 100 000 karva). Karvkate katab saarmal kogu keha, välja arvatud esijäsemete käelabad. Kuna saarmal puudub teistele imetajatele omane nahaalune rasvakiht, vajab ta ellujäämiseks rohkem kaloreid ja ülitihedat karvkatet koos sinna seotud õhuga, mis töötab soojusisolatsioonina. Isegi suhteliselt külmas vees püüab saarmas hoida kehatemperatuuri 38 °C juures. See eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi.
Saarma nahk on kulumiskindel.[5] Saarma karusnaha töötlemisel katkutakse karm pealiskarv välja ning järele jääb madal, tihe ja pehme pealiskarv.
Karvkatte sugemine
Iga karva kutiikul on soomuseline, osade karvade soomused jooksevad juurtest otsteni, teistel aga vastupidises suunas – selline karvkate võimaldab karvadel kokku põimuda, mistõttu soevad saarmad end üsna tihti ja põhjalikult. Nimetatud "õhku täis soetud" karvkate koos karvanääpsude eritistega moodustab vett tõrjuva karvkatte. Kui karvkate määrdub või kattub õliga (nt õlireostuse korral), kaotab see suure osa oma võimekusest ja looma ähvardab alajahtumine. Uuringud näitavad, et kui karvakate on ligi 30% ulatuses õliga kaetud, siis loom tõenäoliselt hukkub, kuna teda ohustab alajahtumine ehk hüpotermia.
Kehaehitus
Saarma jäljed mudasSaarma jäljed jääl
Saarmal on neli üsna lühikest käppa, millega saab ujuda, kõndida, karva sugeda, saaki töödelda ning ka puu otsa ronida. Käppadel on viis varvast, mis on ühendatud ujunahkadega. Saarmas jätab maismaal liikudes järele paaris jäljerea, mis talvel asendub üsna tihti liugleva kõhu jäljendiga.
Saarma pea on veidi lamenenud, kael on lühike ja paks. Silmad asuvad pea esiküljel. Kõrvad on saarmal väiksed ja ümara või veidi pikliku kujuga. Kõrvad ja ninasõõrmed sarnanevad klappidega ning need on võimalik vee all viibides sulgeda. Vurrud asuvad koonu külgedel ja on väga tundlikud. Need aitavad saarma öösel saaki püüda ka väga sogases vees.
Saba on saarmal pikk – koguni 1/3 keha kogupikkusest. See on lihaseline, aga samas väga liikuv. Loomad kasutavad saba sukeldumisel, ujumisel puhkeasendis, tasakaalu hoidmiseks püstiseismisel jne.
Nagu teistel kärplastel, asub saarmal saba küljes nahaalused lõhnanäärmed. Lõhnanäärmete eritisi kasutatakse territooriumi märgistamiseks (kändudele, kividele jne), aga ka sidepidamisvahendina. Saarmas märgistab oma territooriumi uriini, erilise lõhnaga limaste ekskrementide ja anaalnäärmete eritiste seguga.
Eluviis
Saarmas 2019. aasta talvel Tartus Emajõel Kaarsilla kõrval tõenäoliselt jõesilmu närimas
Toitumine
Saarmas murtud linnuga
Kuna saarmal on hästi arenenud lõikehambad, on tal võimalik süüa värsket kala, mis ongi tema peatoidus (umbes 75%). Saarmas sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu. Kalad, keda saarmas püüab ja sööb, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g. Talvel sööb saarmas rohkesti konni, sageli ka puruvanasid, suvel püüab ta närilisi, eriti mügrisid. Mõnikord murrab saarmas linde, näiteks parte ja kurvitsaid, vahel ka jõevähke.[5] Rohkem püüab saarmas toitu talvel, vähem kevadel.
Saarmas on oma anatoomilise eripära tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes toitu tarbima. Saarma päevane toidukogus võib ulatuda kuni 1/5 kehakaalust. Saarmas peab jahti nii maismaal kui ka vees. Saarmas, kes elab jões või järves, teeb pesa tavaliselt maismaale, näiteks jõekallastele või mahalangenud puude juurte vahele. Talvised jääolud, aga ka suvised põuaperioodid, võivad sundida saarmast ajutiselt teistele jahimaadele liikuma või olemasolevat jahimaad teistega jagama.
Selleks, et söögiks linde, imetajaid ja kahepaikseid tabada, tuleb saarmal mitmeid strateegiaid kasutada: jäneseid püüab ta jäneseurgudest, uruhiired kaeva ülesb veelinde napsab ise vee alla sukeldudes. Eluskala sööb saarmas tavaliselt peast alustades, krabid tükeldab ja avab, kasutades selleks vahel ka kivide abi. Konnad sööb saarmas ära, jättes järele üksnes pahupidi pööratud naha. Söömisel kasutab saarmas ka oma jäsemeid.
Elupaigad
Sissepääs pessa
Saarmas on üksikeluviisiga loom, kes tegutseb peamiselt videvikus.
Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse uuristab ta uru, mille suu avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtumeid, kus saarmas on elanud koopas või teinud kaldaäärsesse tihnikusse midagi pesasarnast. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesi, mille ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka järve kaldal.[5]
Kui tingimused on soodsad, siis on saarma territooriumiks 2–6 km pikkune jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakohtadega ja kärestikega jõgesid, mis on aasta läbi jäävabad. Reeglina ei lähe saarmas jõest kaugemale kui sada meetrit. Aga kui kalad jões otsa saavad, võib saarmas teha pikki retki uue elupaiga otsingul. Lund ja jääd mööda suudab ta ööpäevas liikuda 15–20 km. Järskudest nõlvadest laskub saarmas alla kõhuli liueldes, surudes jalad vastu külgi, nii et maha jääb rennikujuline jälg.[5]
Puhkamine ja ujumine
Puhkamise ajal ja vahel ka suuremat saaki järades ujub saarmas tavaliselt selili olles ning tagajäsemeid ja saba liigutades. Tihti kerib ta ennast veetaimestikku ja puhkavad selili, silmad vee peal, et vaenlased üllatama ei pääseks. Aga ta võib vabalt puhata ka kõval maapinnal, urgudes jne. Saarmas võib sukelduda vee alla 30 sekundiks kuni 5 minutiks ja 14–20 m sügavuseni. Jahti pidades liigub saarmas kiirelt ja sujuvalt (hülgelaadselt), kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja ka saba.
Sigimine
Emane saarmas saab suguküpseks 2.–4. eluaasta ja isane 3.–6. eluaasta vahel. Vangistuses on täheldatud mõlema sugupoole esindajatel masturbatsiooni, eriti mugavaks muudab selle seliliolek vees ja korralikeks kohandunud jäsemed.
Paaritumine
Saarmas on multiöstroosne, mis tähendab, et innaaeg ja tiinestumine võivad toimuda aasta läbi. Enamasti toimub paaritumine kas kevadel või talve lõpul, aga mõnel pool, näiteks Inglismaal, peaaegu aasta ringi, mistõttu on poegade sünniajas ulatuslikke erinevusi. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis signaliseerib isasele, et käimas on innaaeg. Paaritumine kestab 3–4 päeva, mille jooksul saarmad ajavad üksteist taga ja "mängivad" nii maal kui ka meres. Paaritumine toimub korduvalt. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda fikseerida, krabades emase nina oma hammaste vahele. On juhtunud, et emasloom saab paaritumise käigus nii suure ninavigastuse, et ta ei ole võimeline sööma ja sureb.
Viljastumine ja tiinus
Pärast viljastumist on emassaarma organism võimeline loodete arengu seiskama (nn diapaus), et saagitingimuste paranedes tiinus lõpuni kanda. Latentne staadium, mis erineb tunduvalt nii piirkonniti kui ka isenditi, võib ulatuda 270 päevani. Loote areng kestab ligikaudu 63 päeva. Emassaarma välimuse järgi on raske tiinust märgata, sest erilisi muutusi looma kehakujus ei toimu.
Poegimine ja esmasugemine
Saarmas talvel
Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini mais-juunis, aga neid võib sündida ka muul ajal, isegi talvel, kuigi siis on poegadel elulootust vähe.[5] Suuremalt jaolt poegivad saarmad vees ja emasloom aitab pojad suuga veepinnale. Magevees elavad saarmad sünnitavad maismaal. Emasloom soeb vastsündinud poegade karva. Sellise õhupolsterdusega kasukas on saarmapoeg mõnda aega peaaegu uppumatu, see tähendab, et ta hulbib veekogu pinnal.
Poegade areng
Pesakonnas on tavaliselt kaks, kõige rohkem neli poega.[5] Saarmapojad kaaluvad 60–200 grammi ja tal on helebeež kasukas. Pojad on sündides pimedad, silmad avanevad alles viienädalaselt. Seitsmenädalaselt hakkavad nad jooksma ja emapiimale lisandub tahke toit. Pojad on 6–8 kuu vanuseni emast üsna sõltuvad. Mõni kuu pärast sündi suudavad nad vee peal hulpida seni, kuni ema toitu jahib. Keskmiselt 2,5-kuuselt vahetub saarmapoegade titekasukas ja pojad on võimeline ema jahikäikudel saatma, et õppida, kuidas ujuda, jahti pidada ja saaki süüa. Saarmapojad omandavad tihti ema maitse-eelistused. Ema ja pojad püsivad koos, kuni ema on taas viljastusvõimeline ja mõni isassaarmas hakkab tema vastu huvi tundma. See juhtub tavaliselt umbes aasta möödudes.
Haigused ja parasiidid
Haigused
Saarmas on vastuvõtlik paljudele haigustele ja haiguslikele seisunditele, näiteks neerukividele, maksatsirroosile, südamelihase põletikule, kopsupõletikule, kõhnumisele söömisvõimetuse (nt seedeelundkonna haigused) ja nälja (emata jäänud saarmapojad) tõttu, pahaloomulistele kasvajatele, aju- ja südamehaigustele. Lisaks võib tal kergesti tekkida paaritumistraumad (nt haavad koonul).
Parasiidid
Saarmas on vastuvõtlik järgmistele parasiitidele ja nendest tingitud haigustele:
seened: seente põhjustatud kopsupõletik (Coccidioides immitis), histoplasmoos (Histoplasmosis)
Kaitsestaatus
Saarmas on kaitsealune liik ning kuulub Eestis III kaitsekategooriasse.[2] Saarma küttimine on Eesti aladel keelatud alates 1975. aastast. Saarmas on kantud Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Natura 2000 Euroopa kaitsevõrgustiku direktiivi, samuti Berni konventsiooni II lisasse, CITES-i lisasse ja EL CITES-i määruse lisasse.
Ohud Eesti sise- ja avaveekogude vetes ja kallastel elunevale saarmale:
saarma pesakondade koduterritooriumi häirimine
saarma elupaiga hävitamine (ehitustegevus, maaparandustööd) ja saastamine
salaküttimine
lüüsidesse lõksujäämine
tammidesse lõksujäämine
kanalisatsiooni- ja reoveetorude suudmesse lõksujäämine
kalapüügivõrkudesse kinni jäämine
kalakonksu otsa jäämine
koprapüünistesse kaaspüügina sattumine
küttimine
hukkumine liikluses
Saarmas kultuuris
Richard Rohu jutustuse "Ahnuse palk" peategelane on saarmas Udras, kelle vastu võitlevad jõeelanikud. See jutustus kuulub ka kooliprogrammi.[6]
Esmaste hinnanguliste jälgede kohta looduses kirjutas Nikolai Laanetu artiklis "Südi saarmas". Saarmaga kõige sarnasem liik Mionictis, meie alade põlisasukas, on siin elanud juba Vara-Holotseenis, st pärast jääaega.[viide?]
10 miljonit aastat tagasi toimus arvatavasti saarma evolutsiooniline eraldumine liikideks.
1000 eKr Lõuna-Rootsis Kiviku alade matmispaikadest on leitud kaljujoonised (petroglüüfid), millel on kujutatud saarmaid.
400 eKr saarmad olid Pärsia aladel Zarathustra õpetuse kohaselt pühad loomad, keda ei olnud lubatud tappa.
75–79 pKr Plinius Vanem (23–79 eKr, Rooma entsüklopedist) klassifitseeris saarmad kobrasteks.
1741. aastal läkitas Peeter Esimene ekspeditsiooni eesotsas Taani päritolu kapteni Vitus Jonassen Beringiga uurima merepääsu Kamtšatkale (Siberisse). Pärast laevaõnnetust, olles kuude kaupa saarel merevangis, küttisid ellujäänud laevamehed kohalikke loomi ning tõid Venemaale tagasi pöördudes kaasa mitusada merisaarma nahka. Sellest sai alguse saarma karusnaha populaarsus ning ulatuslik küttimine.
1758. aastal klassifitseeris Linnaeus merisaarma (Enhydra lutris) ja hiidsaarma (Pteronyra brasiliensis) kui ühe ja sama liigi, arvatavasti seetõttu, et nad olid ühesuurused.
1745–1822 müüdi rahvusvahelistel karusnahaturgudel enam kui 750 000 meresaarma nahka.
↑Festetics A. 1980. Der Fischotter – Naturegeschihte und Tier-Mensch-Beziehung. C. Reuter, A. Festetics (toim). Der Fischotter in Europe – Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 9–66
↑V. Sidorovich, G. Lauzhel 1997. Analysis of Intrapopulation Variation and Interpopulation Metric and Non-Metric Differenes in Otter. – Mustelids in Belarus: 47–55
_on_Westing_beach_-_geograph.org.uk_-_1013953.jpg)
