Sõda ja rahu

See artikkel räägib romaanist, Sergei Prokofjevi ooperi kohta vaata artiklit Sõda ja rahu (ooper).

---

Sõda ja rahu
Originaali pealkiri	Война и мир
Autor	Lev Tolstoi
Tõlkija	Jakob Kõrv (1894) Maximilian Põdder (1898) Mihkel Neumann Jakob Tamm Marta Sillaots (1941) Oskar Truu Eduard Suursepp Väino Linask (1956) Virve Krimm (1985)
Päritolumaa	Venemaa
Keel	vene
Žanr	ajalooline romaan
Kirjastaja	Русский вестник (originaal) H. Mathiesen (eesti keeles)
Ilmumisaeg	1865–1868 (originaal) 1893–1896 (eesti keeles)
Lehekülgi	1226

"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus.

"Sõja ja rahu" venekeelne (Vоina i mir) pealkiri on filosoofiliselt kahemõtteline, kuna ilmudes viitas selle kirjapilt võimalusele tõlkida romaani pealkirja teistesse keeltesse ka hoopis "Sõja ja maailmana". Erinevalt praegusest lubas vene ortograafia sellal nimelt teha vahet sõnal mir (rahu) ja mi´r (maailm).

Romaani ideeline ja ajalooline taust

Teoses kesksele kohale paigutuv ajaloosündmus – Napoleoni lüüasaamine – sümboliseerib müstilise vene hinge võitu ratsionalistliku võõrvõimu üle, mis upsakalt pidas end ainsana võimeliseks ajaloo käiku suunama. Tolstoi veendumusel lähevad kuulsate väepealikena ajalukku pigem niisugused sõjamehed, kellel lihtsalt veab sõjaväljal nagu kindral Kutuzovil, kes maailmavalitsemise plaane haudunud Napoleoni üle võidu kindlustas.

See romaan pole niisiis ausambaks sõjasangarlusele, pigem vastupidi. Napoleon Bonaparte'is kehastunud võimuülbus viib Tolstoi tõlgendusel paratamatult sõjani ja sõda oli tema jaoks kõige nurjatum kuritegu. Autor osales ohvitserina Krimmi sõjas ning sai hiljem veendunud patsifistiks ja vägivalla eitajaks (see kujunes osaks Tolstoi usulistest tõekspidamistest ning sellest välja koorunud usukuulutus võitis Venemaal arvukalt järgijaid (tolstoilus).

“Sõja ja rahu” valmimine oli aastatepikkune protsess, mis sai alguse dekabristide ülestõusust ja lõppes romaani ilmumisega 1869. Algul plaanis Tolstoi teost dekabristide 1825. aasta ülestõusust. Nimelt kavatses ta romaani ühe isevalitsusele vastu hakanu, Detsembriülestõusus osalenud ohvitseri saatusest, kuid nii sattus ta Napoleoni sõdade teemale... Nõnda kasvas ulatuslikust ainesest välja teine, ühele ainsale ajaloosündmusele keskenduvast romaanist märksa panoraamsem ja sügavam romaaniepopöa, millest “Dekabristid” moodustasid vaid fragmendi.

Tolstoi kirjeldab Aleksandri-aegse Venemaa hiilgust ja tollase ühiskonna vaimset palet ületamatu täpsusega. Laiahaardelise perekonnasaagana on “Sõda ja rahu” XIX sajandil maailmakirjandust kujundanud monumentaalse realismi kõrgpunkt.

"Sõja ja rahu" sündmustik

Kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovide saatus – moodustab Tolstoi romaani tuuma. Romaani tööpealkiri “Lõpp hea – kõik hea” näitab siiski vaid, kui kaugele arenes teos valmimise käigus oma algmõttest. Autori kavatsetud optimistlikku tooni varjutas traagiline faabula: peale Pierre Bezuhhovi ei pääse sõjaaja segadustest terve nahaga mitte keegi, Rostovid kaotavad noorima poja ja vaesuvad, kui nende vanim poeg Nikolai mängib ühe ööga peaaegu kogu varanduse maha kaardilaua taga.

“Sõja ja rahu” tegevusliinid hakkavad hargnema alates aastast 1805, mil vene aadel naudib oma kuldajastut: kõrgem seltskond lõbutseb Peterburi ja Moskva luksuslikel ballidel või väljasõitudel maale. Aadlipreilid uhkeldavad oma uusimate tualettidega; aadlinoorukid püüavad avaldada muljet omavahelise võidujoomise või hasartmängudega; taamal arutavad nende vanemad pooleldi naljatades, pooleldi murelikult dünastia jätkamise strateegiaid, mis aitaksid tütardel soodsalt tanu alla saada. Salongides valitseb prantsuse keel ja meel, mida peetakse šikiks nagu kõike, mis jõuab siia otse Pariisist. Aga mood muutub peagi...

Pool Euroopat on konfliktis Napoleon Bonaparte'iga, kes võidab ühe lahingu teise järel ja on suunanud nüüd oma himustava pilgu ka tsaaririigile. Venemaa kuulub Euroopa Napoleoni-vastasse allianssi, mis on üritanud "väikest korsiklast" tagajärjetult taltsutada. Nüüd asub otsustavasse kaitselahingusse Venemaa ja paljud siinsed aadlikud tõmbavad selga oma uhked univormid.

Sõtta läheb ka vürst Andrei Bolkonski, kena noor mees, kes on iga peo keskpunktiks. Tema sõber, pururikka krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre seisab pigem tagaplaanil. Ka prillid ega ümmargune kõhuke ei räägi Pierre Bezuhhovi kasuks, kes on pealeselle ka liberaal ja kõneleb alatasa vabadusest ja võrdsusest, ülistab vaimustuses Napoleoni kui sotsiaalset revolutsionääri, rikkudes nii ära mõnegi peo. Kui Pierre pärast isa surma osutub hiigelvaranduse ainupärijaks, avaneb ka tema šanss.

Korraga on hoopis Pierre Bezuhhov parim partii ning kahtlase kuulsusega vürst Kuraginil õnnestubki oma ilus, elujanuline tütar Jelena sokutada armuasjades kogenematule Pierre´ile naiseks. Ent nende abielu jookseb peatselt karile ning Pierre leiab õnne krahv Rostovi tütre Nataša kõrval, kellesse varem oli sügavalt armunud hoopis Andrei. Algul vastas sellele tundele ka Nataša, ent siis alistus ta hoopis liiderliku Anatoli sarmile. Anatoli on eelmainitud vürst Kuragini poeg ja samasugune rafineeritud kelm nagu ta isagi. Nataša saab liiga hilja teada, et Anatoli on juba abielus ja oli püüdnud teda vaid võrgutada.

Ilus Andrei tõmbub üha tõsinevamaks melanhoolikuks, mis pole ka ime, kuna autor ei säästa teda millestki. Andrei saab raskesti haavata Austerlitzi all, ta noor naine Liisa sureb nurgavoodis, hiljem Borodino lahingus tabab Andreid prantslaste kuul; haavatu eest hoolitseb ennastohverdavalt kuni viimase surmani Nataša Rostova.