PROFILBARU.COM

Piirivalvetalitus
Asutatud	1938
Tegevuse lõpetanud	1940
Peakorter	Tallinn
Asukoht	Toompea loss, Tallinn
Juht	kolonelleitnant Ants Kurvits (1922–1939); kolonel Johann Paul (1939–1940)
Emaorganisatsioon	Siseministeerium (1934–1940)

Piirivalvevalitsus
Tegevuse lõpetanud	1938
Peakorter	Tallinn
Asukoht	Toom-Kooli tänav 23, Tallinn
Juht	kolonelleitnant Ants Kurvits (1922–1939);
Emaorganisatsioon	Siseministeerium (1934–1940)

Piirivalve Valitsus
Tegev	1919 – 1920
Riik	Eesti Vabariik
Kuuluvus	Sõjavägede Ülemjuhataja alluvus (15.02.1919–16.04.1919); Sõjaministeerium (16.04.1919–1922); Siseministeerium (1922–1929); Kohtu- ja Siseministeerium (1929–1934); Siseministeerium (1934–1940)
Liik	jalavägi
Ülemad
Võtmeisikud	-; alamkapten Artur Uus (15.02.1919–); leitnant Villem Väeden (1919); polkovnik Siegfried Pinding (1.12.1919–1921)

Piirivalve Valitsus oli Eesti piirivalve juhtasutus 1. detsembrist 1919 kuni 15. aprillini 1920.

Piirivalve peavalitsus

19. novembril 1918 toimus Eesti Kaitseliidu juhatuse ülesandel Eesti Piirivalve Organiseerimise Komisjoni esimene töökoosolek (alates 20.11.1918 – „Eesti Vabariigi Piirivalve Päävalitsuse koosolek“), kus seati kokku piirivalve organiseerimise kava. 20. novembril 1918 algas piirivalvesalkade väljasaatmine merepiirile. Vastloodud Piirivalve Peavalitsuse ülemaks (päälikuks) määrati staabikapten Leopold Tõnson. Piirivalve Peavalitsusele allus 8 osakonda, millele omakorda allusid salk(piir)konnad, mis koosnesid kordonitest (postidest)^[1].

Rannavalve, Side- ja Päästejaamade Valitsus

Merejõudude juhataja kapten Johan Pitkaile, tehti Sõjavägede Ülemjuhataja poolt ülesandeks organiseerida mereväe keskasutused koos rannavalvega merepiiril ja Peipsi rannal. Ajutise Valitsuse 29. jaanuari 1919. a otsusega loeti piirivalve sõjaliseks ametkonnaks ja anti Sõjavägede Ülemjuhataja korraldusse. Merejõudude juhataja päevakäsuga 1. veebruarist 1919. aastal anti merepiiri ja Peipsi ranniku valvamise ülesanne mereväe alluvuses loodud Rannavalve, Side- ja Päästejaamade Valitsusele, mille ülemaks määrati leitnant Johannes Herm; maapiiri valvamine jäi aga 1. ja 2. diviisi väeosade kohustuseks. Rannavalve osakond (ülemaks kapten F. Tõnso) oli jagatud Tallinna ja Tartu rannavalve osakondadeks. Vahetut rannavalvet teostasid 142 rannavalveposti 18 rannavalverajoonis (Pärnu, Kuressaare, Kihelkonna, Hiiumaa, Haapsalu, Paldiski, Tallinna, Salmistu, Loksa, Kunda, Purtse, Narva-Jõesuu, Vasknarva, Mustvee, Kallaste, Tartu, Mehikoorma, Võõpsu). Rannavalve, Side- ja Päästejaamade Valitsus likvideeriti 28.12.1919, päästejaamade ja rannavalve osakonnad anti Piirivalve Valitsuse alluvusse. Vabadussõja lõpuni ja esimestel rahuaastatel valvasid Eesti piiri sõjaväeosad.

15. veebruarist 1919–1921 maini kontrollis riigipiiri ületamist Vabariigi Piirikontrolli Valitsus. Piiri valvet teostasid Piirivalve Valitsuse juhitavad piirikütipataljonid. Vabariigi Piiri Kontrolli Valitsuse etteotsa määrati 15. veebruaril 1919 alamkapten Artur Uus, tema abiks määrati Ivan Laak.

Piirikontrolli Valitsus

15. veebruaril 1919. aastal alustas tööd Sõjavägede Ülemjuhataja alluvuses (alates 16.04.1919 Sõjaministeeriumi koosseisus) Merejõudude juhataja J. Pitka algatusel asutatud uus riigivõimu asutus – Vabariigi Piiri Kontrolli Valitsus. 1919. aastal kuulus Vabariigi Piirikontrolli koosseisu keskorganina Piirikontrolli Valitsus, mille ülem: leitnant Villem Väeden, ülema abi Ivan Laak, ülema abi sõjaväeametniku asetäitja Nikolai Pääbo. Piirikontrolörid korraldasid piiriületusprotseduure.

Piirivalve Valitsus

15. detsembril 1919. aastal moodustati Vägede Ülemjuhataja käskkirjaga Sõjaväeringkonna ülemale kindralmajor Andres Larkale alluv Piirivalve Valitsus. Valitsuse ülemaks määrati 5. jalaväepolku juhtinud polkovnik Siegfrid Pinding, abiks kapten Ferdinand-Voldemar Tõnso ning staabiülemaks kapten Artur Mutli, ujuvate abinõude ülem vanemleitnant Eduard Avik.

Piirikontrolli punktid

Tallinna piirikontrolli punkt,
Narvapiirikontrolli punkt,
Stakelni piirikontrolli punkt,
Hopa piirikontrolli punkt,

Heinaste piirikontrolli punkt,

Isborski piirikontrolli punkt,
Tartu piirikontrolli punkt,
Kuressaare piirikontrolli punkt,
Narva-Jõesuu piirikontrolli punkt,
Pärnu piirikontrolli punkt,

Käsmu piirikontrolli punkt,
Loksa piirikontrolli punkt,
Hiiu-Kärdla piirikontrolli punkt,
Haapsalu piirikontrolli punkt,
Baltiski piirikontrolli punkt.

Piirikütipataljonid

Piirivalve Valitsusele allusid kaheksa piirikütipataljoni, mis jagunesid roodudeks, roodud kordoniteks.

1. Piirikütipataljon Narvas, ülem kapten Aleksander Servel
2. Piirikütipataljon Petseris, ülem kapten Alfred Nestra
3. Piirikütipataljon Pärnus, ülem kapten Karl Tallo, hiljem kapten Adolf Aalberg
4. Piirikütipataljon Valgas, ülem kapten Adolf Johanson

5. Piirikütipataljon Tartus, ülem kapten Kohal
6. Piirikütipataljon Rakveres, ülem kapten Villem Liiv
7. Piirikütipataljon Tallinnas, ülem kapten Hans Preismann
8. Piirikütipataljon Haapsalus, ülem kapten Eduard Saulep

Piirivalve Valitsus likvideeriti 15. aprillil 1920, piirikütipataljonid viidi mere- ja Peipsi rannas Merejõudude juhataja, maapiiril vastava diviisiülema alluvusse. 1. jaanuaril 1921 likvideeriti ka piirikütipataljonid; 6., 7. ja 8. pataljoni koosseis viidi üle Merejõudude Rannavalve osakonna alluvusse, maapiiril pandi piirivalve ülesanded sõjaväeosadele.

Piirivalvevalitsus ja talitus

30. mail 1922 võttis Riigikogu vastu seaduse, millega piirivalve määrati Siseministeeriumi koosseisu. Siseministeeriumi Piirivalvetalitus^[viide?] moodustati siseminister Karl Einbundi ettepanekul 20. septembril 1922. Piirivalve juhiks määrati Vabadussõja tuntud väejuht kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve sünnipäevaks.

Piirivalvetalituse alluvuses olid: