Paul-Henri Spaak sündis 1899. aasta 25. jaanuaril Belgias Schaerbeekis silmapaistvas Belgia peres[1]. Tema vanaisa Paul Janson oli oluline Belgia liberaalne poliitik. Tema ema Marie Janson oli sotsialist ja esimene naine Belgia senatis ning isa Paul Spaak oli luuletaja ja näitekirjanik. Teised märkimisväärsed isikud peres olid Paul Henri tütar Antoinette Spaak, kes oli esimene naissoost parteijuht Belgias, tema onu Paul-Emile Janson, kes oli Belgia peaminister aastatel 1937–1938, ning tema filmitähest vennatütar Catherine Spaak.[2][3]
Esimese maailmasõja ajal üritas Spaak astuda Belgia sõjaväkke, kuid ta võeti sakslaste poolt kinni ja viibis järgmised kaks aastat vangilaagris. Sõja lõpus vabastati Spaak vangistusest ning ta astus Brüsseli Vabasse Ülikooli õigusteadust õppima. Samas oli Spaak ka tennisetäht ning ta esindas Belgiat 1922. aasta Davis Cupi turniiril.[4]
Pärast ülikoolist kraadi saamist töötas ta Brüsselis, kus ta "hiilgas kuningriigi julgeoleku vastu konspireerimises süüdistatud kommunistide kaitsmisega". Muuhulgas kaitses ta Itaalia üliõpilast Fernando de Rosat, kes üritas tappa Itaalia kroonprintsi Umberto II tema riigivisiidil Brüsselisse.[2]
Belgia poliitikas
Temast sai sotsialistliku Belgia Tööpartei liige aastal 1920 ning aastal 1932 valiti ta saadikuks.
1935. aastal alustas ta tööd Paul Van Zeelandi valitsuse transpordiministrina. 1936. aasta veebruaris sai temast välisminister esialgu Zeelandi valitsuskabinetis ning hiljem oma onu Paul-Émile Jansoni valitsuses. 1938. aasta maist 1939. aasta veebruarini oli ta esimest korda Belgia peaminister. 1938. aastal lubas ta Herman Van Bredal Belgia Berliini saatkonna kaudu filosoof Edmund Husserli pärandi Natsi-Saksamaalt Belgiasse smugeldada.
Belgia välisministrina pidas Spaak kinni oma riigi poliitilisest sõltumatusest. Pärast Saksamaa sissetungi ja Belgia ning Prantsusmaa vägede kaotust pidi ta Prantsusmaalt lahkuma ning koos Belgia peaministri Pierlot'ga veoauto valepõhja all läbi Saksamaad toetava Hispaania sõitma, et jõuda Portugali ja Londonisse. Teise maailmasõja ajal oli ta Londonis eksiilis oleva Belgia valitsuse välisminister.
Tänu Belgia sõjaväe ümberkorraldamisele Suurbritannias ja Belgia Kongo vägedele tunnistati Belgia valitsust juhtivate liitlasriikide poolt ning see võimaldas Belgial kerkida esile sõjalise ja majandusliku jõuna. Sellele aitasid ka kaasa sõjalised võidud ning osalemine Euroopa vabastamises; lisaks varustas sakslaste poolt tabamisest pääsenud Belgia kaubalaevastik kogu sõja jooksul Kongost pärit strateegiliste põllumajandussaaduste ja mineraalainetega. Ning tänu Spaaki tegudele oli Belgia aastatel 1942–1943 esimene riik, kes tunnustas Charles de Gaulle'i ja Prantsuse Komiteed kui Prantsusmaa ainsaid seaduslikke esindajaid.
Pärast sõda oli ta kahes järjestikuses valitsuses, mille moodustasid Achille Van Acker ja Camille Huysmans, välisminister. Veel kaks korda määrati ta ka peaministriks: kõigepealt 1946. aastal 13. märtsist31. märtsini ametis olnud lühima valitsemisajaga Belgia valitsuses ning seejärel 1947. aasta märtsist 1949. aasta augustini. Tema viimase peaministri ametis olemise ajal jõustus aastatel 1948–1949 kaks olulist elamispindadega seotud õigusakti, millega korraldati olulisel määral sotsiaaleluruumidega seonduvat.[5]
Spaak suurendas oma rahvusvahelist tähtsust aastal 1945, mil ta valiti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee esimese istungjärgu juhatajaks. Peaassamblee kolmanda istungjärgu ajal Pariisis kõnetas Spaak Nõukogude Liidu delegatsiooni kuulsate sõnadega "messieurs, nous avons peur de vous" ("härrased, me kardame Teid").
Euroopa
Aastal 1944 sai Spaakist regionaalse koostöö ja ühisjulgeoleku kõigutamatu pooldaja. Olles jätkuvalt Londonis eksiilis, propageeris ta Belgiat, Hollandit ja Luksemburgi ühendava tolliliidu loomist (vt Benelux). 1949. aasta augustis valiti ta Euroopa Nõukogu Konsultatiivassamblee (teise nimega Parlamentaarne assamblee) esimese istungjärgu presidendiks. Vahemikus 1952–1953 oli ta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse assamblee eesistuja.
Kui Prantsusmaa president de Gaulle püüdis 1962. aastal Fouchet' plaaniga takistada Suurbritannia Euroopa Nõukogudesse vastu võtmist ja õõnestada nende riigiülest vundamenti, tõrjus Spaak koos Joseph LunsigaHollandist selle mõtte tagasi. Ta oli ka Euroopa Komisjoni sõltumatuse kindel kaitsja. Ta kuulutas avalikult, et "homne Euroopa peab olema riikideülene Euroopa". Tema auks nimetati Brüsselis asuva Euroopa Parlamendi hoonetekompleksi Espace Léopold esimene hoone.
See oli tema viimase Euroopaga seotud kampaania aasta: ta mängis "tühja tooli kriisis" olulist lepitaja rolli, aidates Prantsusmaa tagasi koostööle teise Euroopa riikidega. 1957. aastal sai ta Karl Suure auhinna, mida annab Saksamaal asuv Aacheni linn välja isikutele, kes on panustanud Euroopa ideesse ja rahusse.
Paul-Henri Spaak taandus poliitikast aastal 1966. Ta oli Belgia Kuningliku Prantsuse Keele ja Kirjanduse Akadeemia liige. Aastal 1969 avaldas ta kahes köites oma memuaarid "Combats inachevés" ("Pidev lahing"; sõna-sõnalt "lõpetamata võitlused"). Spaak suri 73-aastaselt 31. juulil1972 oma kodus Braine-l'Alleud's Brüsseli lähedal ning ta maeti Braine-l'Alleud's asuvale Foriesti kalmistule.
Perekond
Tal oli abikaasa Marguerite Maleveziga kaks tütart – kellest üks, Antoinette Spaak, on Prantsuse-meelne poliitik – ja poeg Fernand Spaak (diplomaat). Abikaasa Marguerite suri 1964. aasta augustis ning 1965. aasta aprillis abiellus Spaak Simone Deariga.
Tema vend oli stsenarist Charles Spaak. Tema lähisugulaste sekka kuulub ka näitleja Catherine Spaak ning üks tema lapselastest on kunstnik Anthony Palliser. 1940. aastatel, mil ta viibis ÜRO-ga seoses New Yorgis, oli tal ka romaan moelooja Pauline Fairfax Potteriga (1908–1976).
Pärand
Spaak jättis endast maha sellise pärandi, et tema kujutis on üks põhimotiive ühel kõige kuulsamal kullast mälestusmündil: Euroopa Söe- ja Teraseühenduse rajamise 50. aastapäeva tähistanud Belgia 2002. aasta mälestusmündil, mis kujutas Euroopa liitmise kolme pioneeri (lisaks talle on seal kujutatud Robert Schuman ja Konrad Adenauer). Tegemist oli ka esimese kullast euromündiga.
2005. aastal Belgia suurkuju (De Grootste Belg) valimistel hääletati Spaak Flandria versioonis 40. kohale ning Valloonia versioonis 11. kohale.
Viited
↑"Paul-Henri Spaak." "Almanac of Famous People", 9th edition. Thomson Gale, 2007.
↑ 2,02,1"Profile: Paul-Henri Spaak". The Observer. UK. 13.01.1946. Lk 6.
↑"Catherine Spaak Is Wed". The New York Times. 05.08.1972. Lk 13.
↑McFadden, Robert (01.08.1972). "Paul-Henri Spaak is Dead at 73; An Architect of European Unity". Lk 1.
↑Growth to Limits. The Western European Welfare States Since World War II by Peter Flora.
