Olaf William Millert (6. september 1924 Tallinn – 15. veebruar 2017 Edina, Minnesota) oli eesti psühholoog USAs.
Olaf Millert lõpetas 1943. aastal Jakob Westholmi Gümnaasiumi.
1944. aasta sügisel põgenes ta Saksamaale, kus õppis Erlangen-Nürnbergi Friedrich-Alexanderi Ülikoolis.
Seejärel siirdus ta Ameerikasse, kus lõpetas 1950. aastal USA Lõuna-Dakota osariigis asuva Siuox Fallsi Augustana kolledži. Magistritöö kaitses Olaf Millert Lõuna-Dakota ülikoolis Vermillionis. 1952. aastast oli ta Harvardi ülikooli doktoriõppes, kus tema juhendaja oli psühholoogiaprofessor Gordon Allport. Filosoofiadoktori väitekirja psühholoogia erialal kaitses Olaf Millert 1961. aastal.
Aastail 1961–1995 töötas professor Olaf Millert USA Minnesota osariigis St Olafi kolledžis alates psühholoogia osakonna rajamisest kuni emerituuri siirdumiseni. 1965. aastal õpetas ta külalisprofessorina Tampere Ülikoolis.
2000. aastal asutas perekond Millert Olaf ja Juta Millerti fondi, mis võimaldab Eesti, teiste Balti riikide ja Skandinaavia üliõpilastel St. Olafi kolledžis õppida. Ta tegi ka ettepanekud, millele tuginedes said St. Olafi kolledži audoktoriks 2000. aastal Lennart Meri ja 2014. aastal Toomas Hendrik Ilves.
Olaf Millert on teinud kaastööd nii ÜROle kui ka Ameerika Häälele ning osalenud Minnesota osariigi eestlustegevuses.
Ta oli korp! Rotalia liige alates Erlangeni konvendi loomisest.[1]
Isiklikku
Millertite Tallinna-kodu asus Luise tänavas. Olaf Millerti vanemad olid Eestist lahkunud enne teda, Eestisse jäi ta vanem vend Arved. Tema abikaasa oli Juta Millert.
Viited
