Lõuna-Dakota pindala on 199 729 km² ja elanike arv oli 2020. aasta seisuga 886 667. Lõuna-Dakota on pindala poolest USA osariikidest 17. kohal, aga niihästi rahvaarvult kui rahvastiku tiheduselt tagantpoolt viiendal kohal.
Osariigi suurim linn on Sioux Falls (192 517 elanikku) ja pealinn Pierre (14 091 elanikku). Pierre on elanike arvult Lõuna-Dakota linnadest kaheksas ja USA osariikide pealinnadest eelviimane (ainult Vermonti pealinn Montpelier on veel väiksem).
Lõuna-Dakota sai nime sealkandis elavate siuu indiaanlaste dakotade järgi. Tänapäeval moodustavad indiaanlased Lõuna-Dakota elanikest eri andmetel umbes 9%, kuid elussündide poolest 13–17%.
2. novembril 1889 moodustati senise Dakota territooriumi põhjal kaks osariiki: Lõuna- ja Põhja-Dakota. Nad said USA 39. ja 40. osariigiks. Pärast allkirjastamist segas president Benjamin Franklin osariigi õiguse andmise dokumendid ära, et keegi ei teaks, kumb enne osariigiks sai.
Missouri jõgi (selle idakaldal asub ka Pierre) jagab osariigi kaheks umbkaudu võrdseks osaks, mida rahvasuus kutsutakse idakaldaks (East River) ja läänekaldaks (West River). Need erinevad üksteisest tugevasti. Idakallas on tasasem ja parasvöötme kliimaga, seal tegeldakse põllumajandusega ja idakallas on arenenum. Läänekallas on mägisem ja kuivema kliimaga, seal valitseb poolkõrb. Põllumajanduse asemel tegeldakse seal pigem mäenduse ja karjakasvatusega. Osariigi üks suuremaid vaatamisväärsusi on Mount Rushmore.
Loodus
Suurem osa Lõuna-Dakota lääneosast on kaetud rohtlatega, samuti esineb seal arvukalt jäänukmägesid (pildil Thunder Butte)
Pinnamood
Suurem osa Lõuna-Dakotast asub Suurel tasandikul. Missouri jõgi jagab osariigi geograafiliselt kaheks osaks. Idaosas domineerib peamiselt preeria. Lääneosas vahelduvad rohtlad kaljuste aladega, sealhulgas asub seal White Riveri ja Cheyenne'i jõe vahel ulatuslik (üle 160 km pikk) kaljune kõnnumaa badlands, kust on avastatud rohkelt paleontoloogilised leide.[2] Lääneosas esineb samuti arvukalt üksikuid jäänukmägesid (butte 'id).
Lõuna-Dakota edelaosas asub Black Hillsi mäestik, millest umbes kaks kolmandikku paikneb Lõuna-Dakotas ja ülejäänud Wyomingis. Mäestiku suhteline kõrgus küündib 1200 meetrini. Seal paikneb osariigi kõrgeim koht Harney Peak (2208 m), mis on Ameerika Ühendriikide kõrgim tipp Kaljumäestikust ida pool.[2]
Osariigi kõige madalam koht on Minnesota piiri asuva Big Stone Lake'i rannajoon (294 m).
Lõuna-Dakota pesitseb ligi 300 linnuliiki. Kasvava arvukusega valgepea-merikotkas on levinud üle kogu osariigi, eriti Missouri jõe lähistel ja Badlandsi rahvuspargis. Missouri jõgi on oluliseks peatuspaigaks paljudele põhjast lõunasse rändavatele veelindudele, peamiselt partlastele ja hanelistele. Arvukalt on levinud Aasiast sisse toodud jahifaasan, kellel peetakse jahti. Jõed ja järved on kalarikkad, esinevad muuhulgas püügikalad heleuim-koha ja sägalised.[2]
Kliima
Lõuna-Dakotas valitseb külmade ja kuivade talvede ning kuumade ja võrdlemisi kuivade suvedega mandriline kliima. Suvel võib õhutemperatuur tõusta sageli ligi 40 °C ja talvel langeda alla −20 °C. Sademeid langeb aastas osariigi kirdeosas umbes 390 mm ja osariigi kaguosas 640 mm, Black Hillsi piirkonnas esineb aga sademeid kõige enam − umbes 760 mm. Suvel võib esineda ägedaid äikesetorme. Osariigi idaosa jääb Tornado Alley piirkonda.
Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur Lõuna-Dakotas on 49 °C, mis mõõdeti 15. juulil 2006 Ustas. Madalaim temperatuur mõõdeti McIntoshis 17. veebruaril 1936, mil oli −50 °C külma.
Osariigi tuntuimaks vaatamisväärsuseks on Mount Rushmore'i kaljusse raiutud nelja USA presidendi hiiglaslikud skulptuurportreed. Lisaks asub osariigis Jewel Cave'i rahvusmonument, mis hõlmab pikkuselt kolmanda koobaste süsteemi maailmas.
Ajalugu
Kaljujoonised Black Hillsis
Inimasustus tekkis praeguse Lõuna-Dakota alale mitu tuhat aastat tagasi. Esimeste asustasid selle piirkonna küttimise ja korilusega tegelenud paleoindiaanlased, kes kadusid seoses jahiloomade välja suremisega umbes 5000 aastat eKr. Aastatel 500–800 elasid praeguse Lõuna-Dakota kesk- ja idaosas rahvad, kes ehitasid suuri künkataolisi matmispaiku ehk maunde.
16. sajandi alguseks elas Missouri jõe orus arikarade indiaanihõim. Esimeste eurooplastena saabusid Lõuna-Dakota alale 1743. aastal La Vérendrye'i vennad, kes ületasid arvatavasti esimeste eurooplastena Suure tasandiku ja uurisid Kaljumäestikku. 1762. aastal läks piirkond Uus-Hispaania valdusse. 19. sajandi alguses oli valitsevaks indiaanihõimuks saanud siuud.
Lõuna-Dakota piirkond läks ameeriklaste valdusse 1803. aastal Louisiana ostuga, millega prantslastelt soetati tohutud alad Suurel tasandikul. Aasta hiljem suundus seda piirkonda uurima Lewise ja Clarki ekspeditsioon, mis külastas retke käigus ka Lõuna-Dakotat. 1817. aastal rajati praeguse Fort Pierre'i lähedale esimene kauplemispunkt. Asunike sissevool piirkonda algas 19. sajandi teisel poolel. 1858. aastal indiaanlastega sõlmitud lepinguga läks suurem osa praegusest Lõuna-Dakota idaosast USA valdusse.
Deadwood on üks paljudest linnadest Black Hillsis, mis asutati pärast kullapalaviku puhkemist
1861. aastal loodi Dakota territoorium, mis lisaks praegusele Lõuna-Dakotale hõlmas Põhja-Dakota ning osa Montanast ja Wyomingist. Rahvaarvu suurenemine algas eeskätt 1870. aastatel raudteevõrgu rajamisega. 1874. aastal avastas George Armstrong Custeri juhitud ekspeditsioon Black Hillsi piirkonnas kulda, misjärel puhkes kullapalavik. Sel ajal kuulus Lõuna-Dakota lääneosa indiaanlastele, kes ei olnud nõus oma maadest Black Hillsis loobuma, mistõttu puhkes indiaanlaste ja valgete vahel konflikt. Lõpuks paigutati indiaanlased viite reservaati.
Suureneva rahvastiku ja poliitiliste põhjuste tõttu jagati Dakota Territoorium, millega 2. novembril 1889 tekkisid eraldi osariikidena Lõuna-Dakota ja Põhja-Dakota.
29. detsembril 1890 toimus Pine Ridge'i reservaadisWounded Knee veresaun, kus USA sõjaväelased tapsid vähemalt 146 indiaanlast, teiste seas naisi ja lapsi. See oli viimane suurim indiaanlaste ja valitsusvägede vahel toimunud kokkupõrge.
1930. aastatel andis Lõuna-Dakota ja teiste Suure tasandiku osariikide põllumajandusele tugeva hoobi pikkade põuaperioodide ja vale põlluharimistehnika tõttu tekkinud tolmutormid (seda perioodi tuntakse nime all tolmukauss). Viljatuks muutunud põllumaade ja üldise suure depressiooni aegsete majandusraskuste tõttu olid paljud põllupidajad sunnitud 1930. aastatel osariigist lahkuma.
Majanduslik stabiilsus saabus USA sekkumisega Teise maailmasõtta, millega kasvas nõue põllumajandusliku- ja tööstustoodangu järele. 20. sajandi teise pooles muutus osariigi majandus mitmekesisemaks. Turismitööstus on märkimisväärselt kasvanud pärast USA kiirteedesüsteemi Interstate Highway System valmimist 1960. aastatel.
Vaatamata rahvaarvu kasvamisele ja hiljutisele majanduslikule arengule, on paljudes maapiirkondades viimase 50 aasta jooksul elanike arv vähenenud, kuna paljud noored suunduvad osariigi suurlinnadesse või teistesse osariikidesse.
Haldus ja poliitika
Osariigi kapitooliumihoone Pierre'is
Lõuna-Dakota seadusandlik kogu on kahekojaline ning koosneb 70 liikmelisest Esindajatekojast ja 35 liikmelisest Senatist. Kõrgeim täidesaatev võim kuulub kubernerile. Kuberner valitakse nelja-aastaseks ametiajaks. 2019. aastast on osariigi kuberner Kristi Noem.
Osariigi poliitikas on domineerinud vabariiklased. Alates 1937. aastast on osariigil olnud ainult kolm demokraadist kuberneri. Osariigi ajaloo jooksul ei ole vabariiklased osariigis presidendivalimistel võidutsenud vaid neljal korral.
Rahvaarv oli 2020. aasta rahvaloenduse kohaselt 886 667. Keskmine asustustihedus oli 4,4 in/km².
2018. aasta seisuga moodustasid rahvastikust 84,% valged, 9% põlisameeriklased, 2,4% mustanahalised ja 1,7% aasialased. Ladinaameeriklasi (sõltumata rassist) on 4,1%.
Indiaanlaste (peamiselt lakotad ja dakotad) moodustavad Missourist läände jääval alal umbes 20% rahvastikust. Kokku asub osariigis seitse indiaanlaste reservaati. 2010. aasta rahvaloenduse järgi oli Lõuna-Dakota indiaanlaste osakaalu poolest Alaska ja New Mexico järel kolmas osariik riigis.
Sarnaselt ülejäänud Suure tasandiku piirkonnaga on Lõuna-Dakotale omane elanikkonna vähenemine maapiirkondades (rural flight). Noored inimesed suunduvad tööotsingul suurlinnadesse. 2000. aasta rahvaloenduse kohaselt oli võrreldes 1990. aastaga elanike arv vähenenud ligi pooltes osariigi maakondades. Sel perioodil kaotasid üheksa maakonda enam kui 10% oma elanikkonnast. Protsentuaalselt oli kõige suurem langus osariigi kirdenurgas asuvas Hardingi maakonnas, kus elanike arv oli kümne aastaga vähenenud ligi 19% ja sajandi algusega võrreldes enam kui kolm korda.
2016. aastal oli Lõuna-Dakota sisemajanduse kogutoodang 48,354 miljardit dollarit. Sellega paigutus Lõuna-Dakota Ameerika Ühendriikide 50 osariigi seas 47. kohale.
2016. aastal oli keskmine sissetulek leibkonna kohta 54 126 dollarit ja elaniku kohta 28 761 dollarit. 2023. aasta detsembris oli Lõuna-Dakotas kõige väiksem töötuse määr USA-s – 1,9%.[3] Alla vaesuspiiri elab 13,0% elanikkonnast. Mitmed osariigi maakonnad kuuluvad riigi vaesemate sekka. Oglala Lakota maakonnas on madalaim sissetulek elaniku kohta riigis.
Lõuna-Dakota kaks tähtsamat transpordikoridori on ida-lääne suunas kulgev kiirtee Interstate 90 ja osariigi idaosas põhja-lõunasuunaline Interstate 29.
Alates 19. sajandi keskpaigast oli transpordis olulisel kohal raudteed. 20. sajandi alguseks oli osariigis ehitatud üle 7000 km raudteid, kuid millest on nüüdseks kasutuses alla 3000 km. Tähtsaim raudtee-ettevõte on BNSF Railway. Reisijatevedu pakuvad ainult kaks pärandraudtee liini. Lõuna-Dakota on Wyomingi kõrval üks kahest USA mandriosa osariigist, mida ei teeninda Amtraki reisirongid. Tähtsamad lennujaamad asuvad Sioux Fallsis ja Rapid Citys.
South Dakota State University ja Lõuna-Dakota Ülikooli korvpallimeeskonnad mängivad üliõpilasspordiühingu NCAA esimeses divisjonis.
Tuntumad osariigist pärit sportlased on kergejõustiklane ja olümpiavõitja Billy Mills, korvpallur ja kahekordne NBA meister Mike Miller, korvpallur ja Venemaa naiskonnaga olümpiamängudelt pronksmedali võitnud Becky Hammon ning Ameerika jalgpallur ja neljakordne Super Bowli võitja Adam Vinatieri.
-3_new.jpg)
