Nanjing asub Jangtse suudmealal 300 km Shanghaist lääne pool. Miljonilinnadest jääb Wuxi Nanjingist 150 km itta, Suzhou 210 km itta, Hangzhou 240 km edelasse, Hefei 140 km läände ja Huainan 180 km loodesse.[2]
Ajalugu
Nanjing on Hiina üks vanimaid linnu. Legendi järgi rajas Wu kuningas Fuchai495 eKr tänapäeva Nanjingi alale linnuse nimega Yecheng. 473 eKr vallutas Yue riik Wu ja ehitas tänapäeva Nanjingi eeslinna Yuechengi linnuse (tänapäeval asub selle koha lähedal Zhonghua värav). 333 eKr, pärast Yue vallutamist rajas Chu riik tänapäeva Nanjingi lääneossa Jinling Yi linnuse. Qini ja Hani dünastia ajal kutsuti seda Molingiks. Sellest ajast peale on linna korduvalt vallutatud, hävitatud ja taastatud.[viide?]
Esimest korda sai Nanjing pealinnaks 229. Wu kuningriigi juht Sun QuanKolme riigi ajastul viis pealinna Nanjingi maa-alal asuvasse Jianyesse. Selle linna rajas ta 211 Jinling Yid laiendades. Ida-Wu võimu ajal oli Nanjing Hiina mitte üksnes poliitiline, vaid ka kultuuriline ja majanduslik keskus. Kuid Lääne-Jini dünastia vallutas Jianye juba 280 ja viis riigi pealinna taas põhja.[viide?]
Varsti pärast piirkonna ühendamist lagunes Wu sõdades. Neist esimene oli 291–309 toimunud Kaheksa vürsti sõda, millele järgnesid uued ülestõusud ja rändhõimude kallaletungid. 317 põgenes Jini õukond koos aadli ja jõukuritega põhjast lõunasse Nanjingi ja tõi pealinna siia üle. Sel ajal nimetasid nad linna Jiankangiks.[viide?]
Sel ajal, kui Hiina oli jaotunud Põhja ja Lõuna dünastiate vahel, jäi Nanjing enam kui 2½ sajandiks Lõuna dünastiate pealinnaks. Sel ajal oli Nanjing maailma suurim linn. Linnas oli tollal 280 tuhat majapidamist ja kui arvestada, et keskmises Nanjingi majapidamises oli 5,1 liiget, tähendas see, et linnas oli 1,4 miljonit elanikku. See periood lõppes siis, kui Sui dünastia Hiina ühendas. Selle käigus hävitati peaaegu kogu linn ja Sui dünastia võimu ajal oli Nanjing tähtsusetu.[viide?]
Lõuna dünastiate ajast on pärit hulk skulptuure, mis püstitati kuningapere ja teiste suurnike haudadele, peamiselt Nanjingi ida- ja kirdeosas. Eriti hästi on säilinud Liangi dünastia rajaja kuningas Liang Wudi venna Xiao Xiu (475–518) haud.[viide?]
Alles Tangi dünastia võimuloleku lõpupoole ehitati linn taas üles. Lõuna-Tangi ajal 937–976 valiti ta uuesti pealinnaks ja talle anti nimeks Jinling. Songi dünastia ajal tärkas ja kosus linnas tekstiilitööstus, hoolimata pidevast sõjaohust 11. sajandil Põhja-Hiinat valitsenud Jini dünastia poolt (seda nimetatakse Jini-Songi sõdadeks). Vahepeal Jin isegi vallutas Jinlingi ja moodustas nukuriigiDa Chu, mille pealinn oli Jinling, kuid see riik likvideeriti vaevalt kuu aega pärast loomist.[viide?]
Mongolite impeerium vallutas lõpuks suure osa Hiinast ja moodustas Yuani dünastia, kuid üksnes kindlustas linna staatust tekstiili tootmise keskusena.[viide?]
Mingi dünastia esimene keiser Zhu Yuanzhang, kes kukutas Yuani dünastia, nimetas linna ümber Yingtianiks, laskis selle üles ehitada ja muutis 1368 riigi pealinnaks. Ta laskis püstitada 48 km pikkuse Nanjingi linnamüüri, Mingi palee ja valitsushooned. 200 tuhandel töölisel kulus nende tööde lõpetamiseks 21 aastat. Linnamüür on säilinud tänapäevani ja heas korras. See on üks kõige pikemaid linnamüüre Hiinas. Teised kuulsad Mingide-aegsed rajatised olid Ming Xialingi mausoleum ja Portselanitorn, kuigi viimane hävitati Taipingide ülestõusu ajal 19. sajandil. Seda võidi teha kas selleks, et vältida vaenlastel linna jälgimist ja tulistamist tornist, või siis ebausklikust hirmust halva fengšui ees.[viide?]
Mälestusmärgiks tolle aja hiiglaslikele ehitusprojektidele kujunes Yangshani kivimurd, mis asub Nanjingi linnamüürist 15–10 km ida pool. Mingide dünastia kolmanda keisri Zhu Di käsul hakati rajama maailma kõrgeimat, 70 m kõrgust skulptuuri. See jagati kolmeks osaks, mis lõigati isegi valmis, kuid jäeti siis maha, kui taibati, et neid osi ei ole võimalik paigalt liigutada, veel vähem üksteise otsa tõsta. Need kolm osa on kõik tänapäevani säilinud ja kaitse all.[viide?]
Nanjing jäi Hiina pealinnaks kuni 1421. aastani, mil Zhu Di viis pealinna Pekingisse. Hinnanguliselt oli Nanjing 1358–1425 maailma suurim linn, mille elanike arv oli 1400. aasta paiku umbes 400 000.[viide?]
Impeeriumi keskusena olid Nanjingil 15. sajandi alguses laialdased välissuhted. Linnast pärines admiralZheng He, kes seilas niihästi India kui Vaiksel ookeanil. Seda linna külastasid välismaa diplomaadid, näiteks Borneo kuningas Boni, kes oma Hiina-visiidi ajal 1408 Nanjingis suri. Kuningas Boni haud koos kilpkonnakujulise steeliga avastati 1958 linnamüürist lõunas ja on praeguseks taastatud.[viide?]
Kolmsada aastat pärast seda, kui Nanjing sai Mingide esimeseks pealinnaks, sai ta ka Mingide viimaseks pealinnaks. Pärast seda, kui Pekingi olid vallutanud Li Zichengi mässulised ja pärast seda veel mandžud, kes rajasid Qingi dünastia ning kui eelviimane Mingidest keiser Zhu Youjian end 1644. aastal tapnud, krooniti Zhu Yousong 1644. aasta juunis Nanjingis keisriks. Kuid tema võim ei kestnud kaua. 1645. aasta mais vallutasid mandžud Nanjingist 40 km loodes asuva Yangzhou, misjärel Nanjingi elanikkond demoraliseerus, linnas puhkes stiihiline mäss, keiser põgenes, millele järgnes anarhia, keisripalee rüüstati. 6. juunil alistus linna jäänud garnison vastupanuta linnale lähenevatele mandžudele. Mandžud sääatsid linna säärasest massimõrvast ja rüüstamisest, mis oli juhtunud Yangzhous, nad üksnes käskisid kõigil Nanjingi elanikel oma juuksed patsi siduda – sellise soengu kandmine kõigile hiinlastelesurmanuhtluse ähvardusel kohustuslik kuni dünastia lõpuni.[viide?]
Qingi dünastia ajal nimetati Nanjingi Jiangningiks. Linnas resideeris asekeiser. Ka keisrid külastasid linna korduvalt ringsõitudel lõunaprovintsidesse.[viide?]
Kaasaegse kunstniku ettekujutus taipingide ülestõusust (1850–64)
Oopiumisõdade ajal puhkes taipingide ülestõus. Ülestõusnud vallutasid Nanjingi, muutsid selle oma pealinnaks ja nimetasid Tianjingiks, mis tähendab taevalikku või taeva pealinna. 1864 võtsid keisri väed linna tagasi ja korraldasid linlaste seas tapatalgud, milles hukkus sada tuhat linlast. Nimelt oli keiser keelanud oma vägedel allaandmist vastu võtta isikutelt, kes räägivad lõunahiina murret.[viide?]
1912. aasta jaanuaris puhkes Xinhai revolutsioon, millega kuulutati välja Hiina Vabariik. Selle esimeseks presidendiks sai Sun Yatsen ja pealinnaks kuulutati Nanjing. Kuid Qingide dünastia hoidis endiselt enda kontrolli all suuri alasid põhjas. Sellepärast sõlmisid revolutsionäärid leppe, millega Suni asemel sai presidendiks Yuan Shikai ja viimane keiser loobus võimust. Yuan käskis pealinna viia Pekingisse, oma võimubaasile lähemale.[viide?]
1927 kuulutas Kuomintangi juht generalissimus Chiang Kai-shek taas Nanjingi pealinnaks. Rahvusvaheliselt tunnustati seda sammu 1928, kui Kuomintang vallutas Pekingi. Järgmist kümmet aastat Hiina ajaloos nimetatakse Nanjingi kümnendiks.[viide?]
Hiina kommunistide sõjavägi eesotsas Mao Zedongiga vallutasid lõpuks kogu Mandri-Hiina. 21. aprillil1949 forsseerisid nad Jangtse ja 23. aprillil vallutasid Nanjingi. Kuomintangi valitsus taganes algul Lõuna-Hiina mere ääres asuvasse Guangzhousse, 15. oktoobril taas Chongqingi, 25. novembril veel kaugemale läände Chengdusse ja 10. detsembrilTaiwanile. Oktoobris kuulutati välja Hiina Rahvavabariik. Esialgu oli Nanjing provintsi õigustega kohalik omavalitsus, kuid muudeti kiiresti provintsi keskuseks ja on selleks jäänud tänapäevani.[viide?]
