Hangzhou

 See artikkel räägib linnast; haldusüksuse kohta vaata artiklit Hangzhou Shi
Hangzhou
[ hangtš'ou ]
hiina 杭州 Hángzhōu
Koordinaadid: 30° 16′ N, 120° 10′ E

Hangzhou on linn (asula) Hiinas, seal asub Zhejiangi provintsi pealinnaks nimetatava Hangzhou Shi keskus. Asub Qiantangi jõe suudmes, Hangzhou lahe kaldal.

Suur Hiina kanal Hangzhou juures (2018)

Hangzhoust saab alguse Suur Hiina kanal, tähtis ühendustee Põhja-Hiinaga. Hangzhoud võrreldakse Silicon Valleyga, seal on Alibaba Groupi jt IT-firmade peakorter.

Ajalugu

Vana-Hiina

Aastal 222 eKr rajas keiser Qin Shi Huangdi Qiantangi maakonna Wulini mägede ja Wulini järvede piirkonnas. Qini dünastia ja Hani dünastia ajal hakati Hangzhoud mainima nimede Qiantang (錢唐) ja Wulin (武林) all.[1]

Aastal 589 sai Hangzhou Hangi pefektuuri halduskeskuseks ning sai õiguse linnamüürile, mis ehitatigi kahe aasta pärast. Siis saigi linn hallatava piirkonna järgi nimeks Hangzhou (samal kombel said nime Guangzhou ja Fuzhou). Hangzhou asus Pekingini ulatuva Suure Hiina kanali lõunapoolses tsas. Kanalit rajati sajandeid, suurima pikkuseni jõudis ta 609. aastaks[2].

Tangi dünastia

Tangi dünastia ajal määrati Hangzhou kuberneriks luuletaja Bai Juyi[3]. Ta pani tähele, et ümberkaudne põllumaa sõltub Läänejärve veest, kuid hooletuse tõttu on vana tamm kokku varisenud ja järv on nii kokku kuivanud, et talupojad kannatavad ränga põua käes. Ta käskis ehitada tugevama ja kõrgema tammi paisuga veevoolu reguleerimiseks. Inimeste elujärg paranes. Bai Juyi käis peaaegu igapäev Läänejärve nautimas. Ta laskis tammi äärde istutada pajusid ja teisi puid, nii et sellest sai vaatamisväärsus.

Hangzhou on üks Hiina ajaloolistest pealinnadest (üks Hiina seitsmest vanast pealinnast). Kõigepealt oli ta Viie dünastia ajastul aastatel 907–978 Wuyue riigi pealinn[4]. Ta kandis nime Xifu (西府) ning oli 10. sajandil Nanjingi ja Chengdu kõrval üks kolmest suurest Lõuna-Hiina kultuuribastionist[5]. Wuyue riigi juhid olid tuntud kunstide, eriti budistliku templiarhitektuuri- ja kunsti kaitsjad. Tamm, mille kuningas Qian Liu laskis linna kaitseks rajada, on andnud tänapäevase nime Qiantangi jõele[6]. Hangzhoust sai ka kosmopoliitne keskus, mis tõmbas ligi õpetlasi kogu Hiinast ja millel olid diplomaatilised suhted teiste Hiina riikidega, Jaapaniga, Koryŏga ja kitanite Liao dünastiaga.

Songi dünastia

Aastal 1089 laskis luuletaja Su Shi 200 000 töölisel ehitada Läänejärve põhjamudast 2,8 km tee üle järve. Järve ümbritsevad põhjast ja läänest mäed. Järvest põhjal Baoshi mäel on Baochu pagood.

Aastal 1132, kui džurtšenid olid Jini-Songi sõdades vallutanud suurema osa Põhja-Hiinast, valiti Hangzhou Lõuna-Songi dünastia uueks pealinnaks.[7] Keiserliku perekonna (Zhao dünastia) ellujäänud liikmed olid pärast nende algse pealinna Kaifengi hõivamist džurtšenite poolt (Jingkangi intsident, 1127) tõmbunud tagasi lõunasse.[8][9] Keiser Gaozong asus elama Nanjingi, siis tänapäeva Shangqiu Shi alale, seejärel 1128 Yangzhousse ning lõpuks 1129 Hangzhousse.

Kui väljavaated Põhja-Hiina tagasivallutamiseks olid kahanenud, laiendati ja revoneeriti hooneid Hangzhous, et sellest saaks keisri alaline pealinn. Keisripaleed, mis oli tagasihoidlike mõõtmetega, laiendati 1133. aastal uute katusega käikudega ja 1148. aastal laiendati palee seinu.[10] Tampsavist ja kividest ehitati ubes 10 m kõrgused ja alt umbes 1 m laiused linnamüürid. Müürides oli 13 väravat ja mitu torni. Need kulgesid umbes 6 km põhja-lõuna suunas ja umbes 1 km ida-ääne suunas.[11] Itaalia maadeavastaja Pordenone Odorico arvates oli Hangzhou maailma suurim linn. See oli väga rahvarohke ja täis suuri perekonnamaavaldusi. Seal oli 12 000 silda. Hoolimata suurest rahvaarvust oli leiba, sealiha, riisi ja veini rikkalikult.[12] Songi dünastia ajal elasid Hangzhous araabia kaupmehed, sest sel ajal muutus merekaubandus maismaakaubandusest tähtsamaks.[13] Üks Pärsia kolonist laskis sel ajal taas üles ehitada Fööniksimošee.[14]

Aastast 1132 kuni mongolite sissetungini 1276 jäi Hangzhou (nimega Lin'an, 臨安) Lõuna-Songi dünastia pealinnaks. See oli ka kaubandus- ja meelelahutuskeskus. Sel ajal oli linn Hiina tsivilisatsiooni tõmbekeskus, sellal kui põhja poole jääva "Kesk-Hiina" oli vallutanud džurtšenite Jini dünastia.

Sinna kogunesid paljud filosoofid, poliitikud ja literaadid, sealhulgas luuletajad Su Shi, Lu You ja Xin Qiji. Seal sündis ja suri ka teadlane Shen Kuo, kelle haud on Yuhangi linnarajoonis[15].

Lõuna-Songi dünastia ajal linna rahvaarv kasvas kaubanduse laienemise, haldus- ja sõjaväeasutuste kasvu ning põgenike sissevoolu tõttu põhjast ning linn kasvas 9. sajandi linnamüürist kaugele välja. Encyclopædia Britannica andmetel oli Hangzhou rahvaarv sel ajal üle 2 miljoni, ajaloolane Jacques Gernet hindas rahvaarvuks 1276. aastaks üle miljoni inimese. (Hiina ametliku rahvaloenduse järgi aastast 1270 elas seal 186 330 perekonda, tõenäoliselt ei võetud arvesse ajutisi elanikke ja sõdureid.) Arvatakse, et Hangzhou oli aastatel 1180–1315 ja 1348–1358 maailma suurima rahvaarvuga linn[16].

Suure rahvaarvu ning tihedasti paiknevate (sageli mitmekorruseliste) puitehitiste tõttu oli Hangzhous eriti tuleohtlik olukord. Suurtes tulekahjudes 1208, 1229, 1237 ja 1275 põlesid maha suured osad linnast. Ainuüksi 1237. aasta tulekahjus hävis 30 000 elumaja. Kõige rängem oli aga 1208. aasta tulekahju, mis kestis 4 päeva ja hõlmas ligi 5 km läbimõõduga ala ning milles hävis 58 097 maja ja hukkus 59 inimest. Linn ehitas igast küljest veega ümbritsetud laohooneid, kus peeti öösiti valvet; need renditi välja kaupmeestele[17]. Peale selle organiseeris riik keerulise tuletõrjesüsteemi, rajas vahitorne, töötas välja laterna- ja lipusignaalide süsteemi tulekolde tähistamiseks ning tegi rohkem kui 3000 sõdurist tuletõrjujad.

Yuani dünastia

Pealetungivad mongolite väed Hubilai juhtimisel piirasid 1276. aastal, kolm aastat pärast Lõuna-Songi dünastia täielikku langemist, Hangzhou sisse ja vallutasid selle.[18]. Ajaloolane Patricia Buckley Ebrey märkis, et mongolite Yuani dünastia tappis Kaifengi piiramise käigus sadu Wanyani kuningliku suguvõsa liikmeid, kuid säästis Hangzhou linna ning Lõuna-Songi dünastia Zhao kuningliku suguvõsa. Mongolid võtsid Lõuna-Songi ametnikud enda teenistusse ning naitsid hiinlastest käsitöölised Shangdus õukonnadaamidega.[19] Yuani dünastia pealinn rajati Dadu (Canbaluc) linna (Peking), kuid Hangzhou jäi riigi lõunaosa oluliseks kaubandus- ja halduskeskuseks.

Võõramaalaste kirjeldused

Yuani dünastia aegne Hiina oli võõramaa ränduritele väga avatud, ja mõned neist nimetasid Hangzhoud (nimedega Khinzai,[20] Campsay,[21] jne[22]) üheks maailma suurematest linnadest.

Veneetsia kaupmees Marco Polo külastas väidetavalt Hangzhoud 13. sajandi lõpus. Oma reisikirjas märgib ta, et linn on "suurem kui ükski teine linn maailmas"[23] and ja "kaupmeeste arv ja rikkus ja nende kaupade hulk, mis nende käest läbi käis, oli nii suur, et ükski inimene ei suudaks seda õigesti hinnata." Polo pakub linna mõõtmetega suuresti üle, kuigi on väidetud, et kui ta räägib "sajast miilist" müüridest, siis ta ei pea silmas mitte Itaalia miile, vaid liisid,[24] ning "12 000 kivisilda" võis olla ümberkirjutaja viga ning mõeldud oli linna 12 väravat[25].

14. sajandil saabus Maroko rändur Ibn Baţţūţah, kelle reisikirja järgi oli Al-Khansā "suurim linn, mida ma ilmas näinud olen."[26][27][28]Ta käis Hangzhous 1345. aastal ning pani tähele selle võlu ja kirjeldas, kuidas linn asub ilusa järve ääres ning on ümbritsetud mahedate roheliste mägedega[27] Talle avaldas eriti sügavat muljet suur hulk hästi ehitatud ja värvitud, värviliste purjedega ja siidist päevapurjedega Hiina puitlaevu kanalites. Ta käis pidusöögil, mille korraldas linna mongolist haldur Qurtai, kellele Ibn Baţţūţah' sõnul meeldisid kohalike hiina maagide oskused.[29]

Läänejärv

Uusaeg

Linn jäi oluliseks sadamalinnaks kuni Mingi dünastia ajastu keskpaigani, mil selle sadam aeglselt mudaga täitus. Qingi dünastia ajal asus seal Qingi dünastia sõjaväe garnison.[30]

Aastatel 1856–1860 okupeeris linna Taiping taevane kuningriik. Hangzhou sai vallutuse, okupatsiooni ja tagasivallutuse käigus tugevasti kannatada.

Hangzhou oli 1927–1937 Hiina Vabariigi võimu all, aastatel 1937–1945 Jaapani okupatsiooni all (Teine Hiina-Jaapani sõda) ja aastatel 1945–1949 jälle Hiina Vabariigi võimu all. 3. mail 1949 sisenes linna Rahvavabastusarmee.

Kirjandus

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 杭州史上最早的地方志：钱唐县令刘道真《钱唐记, hangzhou.com.cn.
  2. ↑ Ebrey. Cambridge Illustrated History of China, lk 114: "[...] the Grand Canal, dug between 605 and 609 by means of enormous levies of conscripted labour."
  3. ↑ Waley 1941.
  4. ↑ Richard Hu. Reinventing the Chinese City, New York: Columbia University Press 2023, ISBN 978-0-231-21101-7, lk 86.
  5. ↑ Edmund H. Worthy. Diplomacy for Survival: Domestic and Foreign Relations of Wü Yueh, 907–978. – Rossabi, Morris (toim). China among Equals: the Middle Kingdom and its Neighbors, 10th–14th centuries, Berkeley, CA: University of California Press 1083, lk 17–44.
  6. ↑ Germeie R. Barmé. Glossary: Tides Chao 潮. – China Heritage Quarterly, kd 29, Australian National University College of Asia & the Pacific. Täistekst..
  7. ↑ Weldon South Coblin. Migration History and Dialect Development in the Lower Yangtze Watershed. – Bulletin of the School of Oriental and African Studies, 2002, 65 (3), lk 533.
  8. ↑ Frederick W. Mote. Imperial China: 900–1800, Harvard University Press 2003, ISBN 978-0-674-01212-7, lk 292–293.
  9. ↑ Franke, Herbert. Denis C. Twitchett; Herbert Franke; John King Fairbank (toim). The Cambridge History of China: kd 6, Alien Regimes and Border States, 710–1368, Cambridge University Press 1994, ISBN 978-0-521-24331-5, lk 229.
  10. ↑ Jacques Gernet. Daily Life in China, on the Eve of the Mongol Invasion, 1250–1276. Stanford University Press 1962, ISBN 978-0-8047-0720-6, lk 25.
  11. ↑ Jacques Gernet. Daily life in China, on the eve of the Mongol invasion, 1250-1276, Stanford, California: Stanford University Press 1959, 0. ISBN 9780804707206, lk 26, 37.
  12. ↑ Henry Yule. The Travels of Friar Odoric, 2002.
  13. ↑ Piper Rae Gaubatz. Beyond the Great Wall: urban form and transformation on the Chinese frontiers, Stanford University Press. 1996, ISBN 0-8047-2399-0, lk 210.
  14. ↑ George Lane. The Phoenix Mosque and the Persians of Medieval Hangzhou, University of Chicago Press 2018.
  15. ↑ [1] [url=https://web.archive.org/web/20140502074744/http://www.yhwt.com/newsshow.aspx?artid=3169 Shen Kuo haud] (hiina keeles), yhwt.com, oktoober 2003.
  16. ↑ Janet L. Abu-Lughod. Before European Hegemony: The World System A.D. 1250–1350, "All the Silks of China", Oxford University Press US 1991, lk 337.
  17. ↑ Gernet 1959: 26, 37.
  18. ↑ Gernet 1959: 15.
  19. ↑ Patricia Buckley Ebrey. 9 State-Forced Relocations in China, 900-1300 THE MONGOLS AND THE STATE OF YUAN.– Patricia Buckley Ebrey, Paul Jakov Smith (toim). State Power in China, 900-1325,University of Washington Press 2016, ISBN 978-0295998480, lk 325, 326.
  20. ↑ Vaşşāf. Vaşşāfi ajalugu.
  21. ↑ Odorico Pordenonest. Relatio.
  22. ↑ Paljusid allikaid ja nimevariante käsitleb: Arthur Christopher Moule. Quinsai, Cambridge University Press: Cambridge 1957, ISBN 9781107621909, lk 2–4. Nende nimede hiinakeelseks algallikaks on oletatud Jingshi (京師, Jīngshī 'pealinn'), Xingzai (lühend nimest 行在所t Xíngzàisuǒ 'ajutise residentsi koht', lootuse tõttu minna tagasi Kaifengi) ja Hangtsei, linna nimi Hangzhou murdes. Vt Moule 1957: 4.
  23. ↑ Frederick W. Mote. Imperial China: 900–1800, Harvard University Press 2003, ISBN 978-0-674-01212-7, lk 461.
  24. ↑ J. M. Dent. The travels of Marco Polo the Venetian, 1908, ptk LXVIII: On the Noble and Magnificent City of Kin-Sai, lk 290–310.
  25. ↑ Diana Childress. Marco Polo's Journey to China, Twenty-First Century Books 2013, ISBN 9781467703796.
  26. ↑ Ross E. Dunn. The Adventures of Ibn Battuta, University of California Press 2005, ISBN 978-0-520-24385-9, lk 260.
  27. ↑ 27,0 27,1 Michael Elliott. The Enduring Message of Hangzhou, time.com, 21. juuli 2011.
  28. ↑ Ibn Battutah. The Travels of Ibn Battutah, London: Picador 2002, ISBN 9780330418799, lk 268, 323.
  29. ↑ The Travels of Ibn Battuta, kd 4, The Hakluyt Society 1994, lk 904, 967.
  30. ↑ Pär Cassel. Excavating Extraterritoriality: The "Judicial Sub-Prefect" as a Prototype for the Mixed Court in Shanghai. – Late Imperial China, 2003, kd 24, nr 2 lk 156–182.

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!