Vana-Vene järgse Vladimiri-Suzdali vürstid polnud kogu Venemaa riigipead, kuid omasid sageli seda staatust reaalselt. Mongolite vallutuse järel tegid nood Vladimiri suurvürstist ka ametlikult Venemaa valitseja, kes pidi neile makse korjama. Mongolid võisid neile ebameeldiva suurvürsti ka võimult kõrvaldada. Seda kasutasid omavahelistes intriigitsemistes ära ka kohalikud vene valitsejad, eriti edukalt Moskva vürstid, kes 14. sajandi jooksul suurvürstitiitli sisuliselt monopoliseerisid.
1314. aastal sooritas Juri Danilovitš sõjakäigu Novgorodi vabariigi vastu ning sundis novgorodlasi tunnistama end vürstina, 1318. aastal diplomaatilisi vahendeid kasutades õnnestus tal saavutada poolehoid uue khaani juures Kuldhordis ja ning abielluda Kuldhordi khaani Uzbek-khaani õega ning saavutada, Mihhail II hukkamise Kuldhordis ja ka enda tunnistamist 1319. aastal Kuldhordi poolt Vladimiri suurvürstina. Pärast senise Moskva vürsti Juri Danilovitši nimetamist Vladimiri suurvürstiks, määras Kuldhordikhaan (1312–1342), Uzbek-khaan, Moskva vürstiriigi valitsejaks tema venna Joann Danilovitši ehk Ivan Kalita. Pärast 1325. aastal Daniili ja Tveri vürsti Mihhaili poja Dmitri Mihhailovitši vahel toimunud järjekordset võitlust, mille käigus Dmitri tappis Daniili, viis Joann Danilovitš 1327. aastal läbi karistuseks sõjakäigu Tveri vürstiriigi maadel ning määrati 1331. aastal ustavuse eest mongoli-tatari Kuldhordile ka Vladimiri suurvürstiks. Uue suurvürstiriigi (Moskva suurvürstiriik) pealinnaks määras Ivan IMoskva linna, samuti sai ka Vene Õigeusu Kirikumetropoliidi asukohaks Vladimiri linna asemel Moskva.
Moskoovia alade laienemine ajavahemikul 1390 – 1525
.gif)
