Madala intensiivsusega konflikt (MIK) (Low Intensity Conflict – LIC) on lahingutegevus, mis on oma mõõtmetelt madalamal tasemel kui täismõõtmetes sõjaline lahing moodsate armeede vahel. Madala intensiivsusega konflikt toetab riigi poliitilisi, majanduslikke ja informatiivseid tegevusi.
Tehnoloogia kiire arengu tõttu peavad mõned teoreetikud[küsitav] kõiki sõjalisi konflikte, kus ei kasutata tuumarelva, madala intensiivsusega konfliktideks. Tänapäeval kujutab MIK endast lahingutegevust nende vahel, kellel on, ja nende vahel, kellel pole, viidates peamiselt võitlusele terrorismiga, partisanide vastasele võitlusele ja omapoolsele partisanitegevusele, et kaitsta suurriikide huve. Madala intensiivsusega konfliktid on tavaliselt mõne riigi armee sõjalised operatsioonid väljaspool avalikkust. Kuna puudub otstarbekus kasutada oma huvide saavutamiseks tuumarelva, kasutavad riigid "pehmemaid meetodeid".
Pehmed meetodid
- Varisõjad (proxy wars), kus sõdivad osapooled leiavad kolmandad osapooled, kes on nõus nende nimel sõdima.
- Sõjad, kus osapoolte eest sõdivad palgasõdurid. Erinevus eelmise punktiga on selles, et kolmandad osapooled on tavaliselt riigid, kes loodavad saada mitte ilmtingimata rahalist kasu (mõju, võimu, sõjalist toetust) ja palgasõdurid tegutsevad raha nimel.
- Psühholoogilised operatsioonid – elanikkonna või kitsamas ringis valitseva poole/opositsiooni terroriseerimine.
- "Surmarühmad", kelle eesmärk on tekitada vastasleeris võimalikult palju kahju.
Michael T. Klare märgib, et madala intensiivsusega konflikt on vastasseis, mille eesmärk on kannatada oma poolel võimalikult minimaalselt kahjusid, tehes samal ajal vastaspoolele võimalikult palju kahjusid, kahjustamata oma ühiskonda. MIK siht on tabada vastaseid tegevuse keskel ja teha sellega võimalikult palju ootamatut kahju. Vaatamata nimetusele, mis vihjab madalale intensiivsusele, ei tähenda see, et surmade arv või kahju tase oleksid madalad – Guatemala madala intensiivsusega konflikt nõudis üle 100 000 inimelu.
MIK tüübid
USA doktriini järgi on viit liiki madala intensiivsusega konflikte:
- Mässuvastane võitlus (counterinsurgency) või võitlus revolutsiooniliste partisanide vastu, et toetada mingit riigikorda või õõnestada opositsioonijõude. Raskuspunktiks on saada rahva positiivne meelestatus riigikorra vastu. Näide: USA võitlus al-Qaedaga pärast Ameerika Ühendriikide invasiooni Iraaki 2003. aastal.
- Mässava grupi toetamine, et õõnestada mingit riigikorda. Näide: USA vägede toetus Nicaragua mässulistele riigi kodusõjas.
- Rahuaja sõltuvusoperatsioonid (contingency operations) või politsei-tüüpi (sõja)tegevus. Rahutagajad teevad oma tööd vaid rahulepinguga ettenähtud mandaadi piires. Samuti kuuluvad siia ka katastroofijärgne abi ning narkootikumidevastane võitlus. Näide: Lõuna- ja Kesk-Ameerika valitsuste katsed võidelda narkootikumide tootjatega.
- Terrorismivastane võitlus, mille abil kaitstakse indiviide, seadmeid kui ka üksuseid. Lisaks terrorismivastasele võitlusele võidakse kasutada ka kontraterrorismi. Näide: Al-Qaeda terrorirünnakud USA vastu 11. septembril 2001, mille tagajärjel algas USA aktiivsem tegevus terrorismi vastu.
- Sõjavägi "näitab võimu" oma sõjaväeliste manöövritega, mis võivad üle minna agressiooniks naaberriikide vastu. Näide: ÜRO rahutagamismissioon Sudaanis Darfuris.
Vaata ka
Kirjandus
- Gallagher, James J. Low-Intensity Conflict. A guide for Tactics, Techniques, and Procedures. USA: Stackpole Books, 1992.
- Kegley, Charles W. Jr. & Wittkopf, Eugene R. World Politics – Trend and Transformation. New York: St. Martin’s Press, 1997.
Välislingid
