PROFILBARU.COM

Liivimaa maapäev (saksa keeles Livländische Landtag, inglise keeles Livonian Diet) oli Vana-Liivimaa maaisandate (Riia peapiiskopi, Liivi ordu, Tartu piiskopi, Saare-Lääne piiskopi, Kuramaa piiskopi ning formaalselt ka Tallinna piiskopi) ja nende seisuste (linnade ja vasallide) nõupidamine, mis oli ühtlasi Liivimaa kõrgeim seadusandlik ja kohtulik võim. Liivimaa maapäev eksisteeris 15. sajandi algusest kuni Liivi sõjani.

Maapäevad toimusid tihti kas Valgas või Volmaris ning vastavalt kohale on kasutatud ka nimesid Valga maapäev ja Volmari maapäev.

16.–17. sajandist aastani 1920 toimusid ka Eesti-, Kura-, Liivi- ja Saaremaa rüütlimõisavaldajate (aastast 1783 mõisaomanike) kokkutulek Eesti-, Kura-, Liivi- ja Saaremaa maapäev (sks k. Landtag), nende rüütelkondade piirkondlikud kõrgeim organid.

Maapäeva kujunemine

Liivimaa maapäeva kui institutsiooni täpset algusaega on raske paika panna, sest Liivimaa maaisandate, nende vasallide ja linnade kogunemisi oli olnud juba vähemalt alates 14. sajandi algusest. Liivimaa hansalinnad korraldasid alates 14. sajandi keskpaigast regulaarseid linnadepäevi, samuti toimusid tavaliselt Liivi ordu eestvedamisel maaisandate ja vasallide kokkusaamised (seisustepäevad), neid on mõnikord samuti maapäevadeks nimetatud.

1420. aastatel pingestus olukord Liivimaa ümber tunduvalt, sest Saksa ordu Preisimaal oli mitu korda Poola käest rängalt lüüa saanud ning see nõrgestas ka Liivi orduharu positsioone. Riia peapiiskop Johannes VI Ambundi organiseeris ordule vastukaaluks vaimulike maaisandate (Saare-Lääne, Tartu, Kuramaa ja Tallinna piiskopid) liidu, 1422. aastal võtsid nad vastu nn “Liivimaa maaseadustiku”^[1], mille järgi oleks pidanud seisustepäevad (kus kohtuvad maaisandad, vasallid ja suuremad linnad) hakkama toimuma igal aastal. Seda otsust peetakse tihti Liivimaa maapäeva institutsiooni rajavaks. Eesti ajaloolane Priit Raudkivi on aga pidanud seisuste kogunemise aktiveerumist 1420. aastatel maapäeva kindlapiirilisema kujunemise alguseks, mis jätkus 1430. ja 1440. aastatel.^[2]

1420. aastate teisel poolel jäid aga kokkusaamised soiku, sest Johannes Ambundi suri ning ordu polnud maapäevade korraldamisest huvitatud. Alles 1435. aasta detsembris tuli kokku uus seisuste kogunemine ehk maapäev, kus ordu ja peapiiskop jõudsid teineteisemõistmiseni ning sõlmiti nn Valga konföderatsioon.^[3] Sellest alates hakati maapäeva kokku kutsuma regulaarsemalt, kuigi kaugeltki mitte igal aastal.

Maapäeva osalised

Maapäeval kujunes välja neli kuuriat (seisuste kogu):

prelaadid (Riia peapiiskop, Saare-Lääne ja Tartu piiskop, mõnikord osalesid ka Kuramaa ja Tallinna piiskopid ning nende kõigi toomkapiitlite esindajad),
Liivimaa ordu (Liivi ordu maameister ja olulisemad käsknikud),
vasallid (piiskopkondade ja orduvalduste rüütelkondade esindajad) ja
linnad (enamasti ainult suurte linnade: Tallinna, Tartu ja Riia esindajad).

Mõjukaimad kuuriad olid kaks esimest, mille liikmed tegelesid Liivimaa igapäevase valitsemisega. Nii vasallid kui ka linnad joondusid poliitiliste otsuste tegemisel tavaliselt oma maaisanda järgi. Erandlikult sõlmisid linnad ja vasallid liidu 1520. aastatel, kui nad reformatsioonipäevadel võitlesid koos omakatoliiklike isandate vastu. See liit murdus siiski juba 1525. aastaks ning seejärel toetasid vasallid tavapäraselt taas oma maaisandat. Isemeelsemad olid siiski Harju-Viru vasallid, kellel oli teiste Liivimaa aadlikega võrreldes eelisseisund (Konrad von Jungingeni armukiri), ning ka linnad võisid oma kaubanduslike huvide tõttu isandate poliitikale puhuti vastanduda.

Maapäevi kutsus traditsiooniliselt kokku Riia peapiiskop, ehkki tegelikult tegi seda suhteliselt tihti ka ordumeister, eriti Wolter von Plettenbergi valitsusaja viimasel kümnendil (1494–1535). Ilma peapiiskopi ja ordumeistrita oli maapäeva pidamine suhteliselt mõttetu, sest nende nõusolekuta ei saanud maapäeval tehtud otsuseid tegelikult ellu rakendada. Plettenbergi ajal puudus ordumeister vaid kahelt maapäevalt, peapiiskop jättis tulemata viiele. Teised Liivimaa isandad puudusid päevilt palju tihemini. Maapäevadele oli võimalik saata ka oma esindajaid, kuid nende kompetentsipiiride suhtes tekkis pidevaid vaidlusi. Eriti tavaline oli see linnade puhul, kelle esindajad keeldusid enamasti neile ebasoodsaid otsuseid kinnitamast, väites, et neil pole selleks volitusi.

Maapäevadel lahendati ennekõike erakorralisi ja kriitilisi olukordi, samuti üleliivimaalise tähtsusega probleeme, mis nõudsid kõigi maaisandate nõusolekut, ning mõningaid tähtsamaid kohtuasju (eriti kui nendesse olid otseselt segatud maaisandad). Vastavalt vajadustele võis maapäevi pidada isegi rohkem kui kaks korda aastas, kuid tavaliselt toimusid need tunduvalt harvemini.

Maapäevad

1498. aasta Valga maapäev

1498. aastal hakati Valga maapäeva otsusega Liivimaal koguma Liivimaa-Moskva sõja sõjamakse iga Eesti ala majapidamise pealt 15 ja Läti ala pealt 20 marka.^[4] Samuti saadeti abipalveid nii keisrile kui ka paavstile.

1501. aasta Võnnu maapäev

1501. aasta Võnnu maapäeval ratifitseeriti 1501. aasta alguses Vilniuses Leedu suurvürst Aleksandrasega sõlmitud ametlik kaitse- ja ründeliit Moskva tsaaririigi vastu^[5].

1503. aasta maapäevad

1503. aastal peeti Vana-Liivimaal ja arutati maapäeval keerulisi vaherahuläbirääkimisi Moskva suurvürstiga, Liivimaa-Moskva sõjas.1503. aasta 25. märtsil sõlmiti Leedu vahendusel Liivimaa ja Moskva vahel kuueks aastaks vaherahu, millega põhimõtteliselt kinnitati asjade sõjaeelset seisu. 1503. aasta II maapäeval oli vaja seisuste kinnitust muutunud rahulepingu tingimustele. Rahu pikendati enam-vähem samadel alustel ka 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal^[1].

1507. ja 1508. aasta maapäevad

1507. ja 1508. aasta maapäevadel arutati vaherahu pikendamist Moskva suurvürstiga^[1].

1526. aasta maapäev

1526. aasta maapäeval arutati Riia peapiiskop Johannes Blankenfeldi konflikti Liivimaa seisustega. Blankenfeld kui veendunud katoliiklane püüdis igati tõkestada reformatsiooni levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. 1525. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, andes end ordumeister Wolter von Plettenbergi ainuvõimu alla. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid reformatsiooni tõttu suured rahutused, 1525. aasta alguses Toomemägi vallutati ja piiskopi võim säilis vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse Pihkva venelastega, võib-olla selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja ordumeister Wolter von Plettenberg rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt ohtu Liivimaale ida poolt. Seetõttu levis Liivimaa ordu liikmete seas veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta. Ordumeistri survel vangistas Riia peapiiskopkonna rüütelkond 1525. aasta lõpus Blankenfeldi ja paigutas ta Raunasse koduaresti. Et Plettenbergil olnuks kogu Liivimaa enda ülemvõimule allutamine siiski väga keeruline, sest tema kindel seisukoht oli ordu ja kogu katoliiklik võimustruktuur alles jätta. Et piiskopid tema poliitikat üldjoontes toetasid ning ordumeister nende tuge ka kahtlemata vajas, siis säilis lõppkokkuvõttes ka Blankenfeldi võim. Riia linn läks küll ordumeistri ülemvõimu alla, kuid Tartu linn keeldus üleliivimaalist orduvõimu toetamast. Kuna olulisemad Liivimaa linnad toetasid reformatsiooni ning see levis ka aadlike seas, sõltusid katoliiklikud isandad nüüdsest väga tugevalt üksteisest ning eriti ordu sõjalisest jõust. Seetõttu muutusid sisekonfliktid tunduvalt harvemaks. Blankenfeld ja Plettenberg jõudsid sisuliselt täieliku teineteisemõistmiseni. 1526. aastal leppisid nad salaja kokku üksteise igakülgses toetamises ja nii sõlmiti sama aasta juunis Volmari liit, millega kõik piiskopid ja Riia rüütelkond lubasid katoliku usu säilitada ja tunnustasid Plettenbergi Liivimaa peana (Oberhaupt), ent suuremad linnad (Riia, Tallinn, Tartu) ja teised rüütelkonnad jätsid selle siiski tegemata.

Pikemalt artiklis Johann Blankenfeld

1526. aasta II maapäeval arutati pärast esimest maapäeva ilmnenud uusi asjaolusi Blankenfeldi tegevuse osas (arvatav reetmine)^[1].

Pikemalt artiklis Volmari liit

1530. aasta maapäevad

1530. aasta maapäeval oli vaja reguleerida Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopi taas teravnenud vahekordi. 1530. aasta II maapäeval jätkus vastuolude arutelu, kuna esimesel korral ei suudetud ordu ja peapiiskopi vahelist konflikti lahendada^[1].

1532. aasta maapäev

1532. aasta maapäeval üritasid Liivimaa seisused koadjuutor Wilhelm von Hohenzollerni positsiooni Liivimaal konkreetsemalt fikseerida ning tema isetegevust piirata. Maapäeval võeti vastu otsus (koadjuutoriretsess), millega Wilhelmil keelati Riia peapiiskopi eluajal ilmalikku võimu enda kätte haarata, peapiiskopiks saades pidi ta aga austama kõiki Liivimaal sõlmitud lepinguid ning välismaiseid valitsejaid mitte Liivimaa asjadesse segama. Maapäeva otsusega lubati Liivimaal vabalt levitada protestantlikku usutunnistust.

1533. aasta maapäev

1533. aasta Valmiera maapäeva otsustega jõudis reformatsioon Vana-Liivimaa linnades vormilise lõpuni.

1546. aasta Volmari maapäev

1546. aastal Volmari (Valmiera) maapäeval saavutati kokkulepe, et võimulolevate dünastiate liikmeid võib koadjuutoreiks valida vaid kõigi Liivimaa seisuste nõusolekul.

Pikemalt artiklites Saare-Lääne vaenus ja Wilhelm von Hohenzollern

1556. aasta Võnnu maapäev

1556. aasta maikuus Võnnu maapäev otsustas koadjuutorivaenuses Riia peapiiskopi vastu vägivalda kasutada, sest vahepeal oli Liivimaa ordu kätte langenud Wilhelmi kirjavahetus Poola kuningaga, kus ta palus avalikult sõjalist interventsiooni.

Pikemalt artiklites Koadjuutorivaenus ja Christoph von Mecklenburg

1558. aasta Tartu maapäev

1558. aasta juunis toimunud Tartu maapäeval, arutati ja kaaluti sõjas Venemaaga Saksa-Rooma keisri ja Hansa liidu kõrval, võimaliku liitlasena peamiselt Taanit, Poolat või Rootsit.

Pikemalt artiklites Vene-Liivi sõda ja Liivi sõda

1558. aasta Volmari maapäev

1558. aasta Volmari maapäevale kogunenud Liivimaa kõrgemad seisused otsustasid Vene-Liivi sõja üheks ettekäändeks olnud nn Tartu maksu lõivu ära maksta, kuid Moskva tsaar, Ivan Julm lükkas aga pakkumise tagasi.

1559. aasta Tartu maapäev

1559. aasta Tartu maapäeval otsustati Vene-Liivi sõjas saata saadikud Taani kuninga Christian III juurde tema protektsiooni taotlemiseks (Liivimaa poolt, Venemaa vastu).

1559. aasta Riia maapäev

1559. aasta Riia maapäeval otsustati pantida Poola kuningale Zygmunt II Augustile rida maakohti, et saavutada talt sõjalist toetust ja tasuda talle rahas, eelmainitud maakohtade väljalunastamiseni, relvastuse eest.

1559. aasta Haapsalu maapäev

1559. aasta mais toimunud Haapsalu maapäev kutsuti kokku Haapsalus vangistuses viibiva, endise Tartu piiskopkonna kantsleri Jorgen Holtschuri üle kohtupidamiseks, keda süüdistati koos endise Tartu piiskopi Hermann II Weseliga vandenõus, Vene-Liivi sõja algul, Tartumaa piiskopkonna Moskva tsaar Ivan Julmale loovutamiseks ja tema võimu alla minekus.

1560. aasta Riia maapäev

1560. aasta märtsikuu Riia maapäeval

lahendati Vene-Liivi sõjaga, Poola kuningale Zygmunt Augustile sõjalise abi eest panditud alade ja linnuste komtuuride ning vana ordumeister Wilhelm von Fürstenbergile elatismaaks antud Viljandi komtuurkonna (v-a Türi-Alliku mõis) ja Tarvastu piirkonna vaidlusalased küsimused;
nimetati Paide ordulinnuse asevalitsejaks Jasper van Oldebokum;
Sigulda piirkonnast moodustati Sigulda komtuurkond.

1560. aasta Riia maapäev

1560. aasta juunis toimunud Riia maapäeval arutati Liivimaal kujunenud olukorda, pärast Johannes von Münchhausenilt, Kuramaa piiskopkonna ja Saare-Lääne piiskopkonna omandanud, vürstpiiskopi hertsog Magnuse poolt Tallinna piiskopilt, Moritz von Wrangelilt Tallinna piiskopkonna ostmist ning territoriaalseid ambitsioone Eestimaa aladele.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Pärtel Piirimäe, Liivimaa maapäev Wolter von Plettenbergi ajal (1494–1535), Ajalooline Ajakiri, 2008, 1/2 (123/124)
↑ Priit Raudkivi. Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Tallinn: Argo, 2007, lk 12–17, 76–90 ja 110–111.
↑ Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev, lk-d 91–108
↑ Wilhelm Lenz. Die auswärtige Politik des livländischen Ordensmeisters Walter von Plettenberg bis 1510: Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde einer Hohen philosophischen Fakultät der Universität zu Tübingen. Riia, 1928. Lk-d 23–24 ja Ruth Kentmann. Livland im russisch-litauischen Konflikt. Die Grundlegung seiner Neutralitätspolitik 1494–1514. In: Beiträge zur Kunde Estlands, XIV. Band, 3./4. Heft (1929). Lk-d 85–160. Siin lk-d 94–97.
↑ Ruth Kentmann. Livland im russisch-litauischen Konflikt. Die Grundlegung seiner Neutralitätspolitik 1494–1514. In: Beiträge zur Kunde Estlands, 14. köide, 3./4. vihik (1929) lk-d 100–102

Kirjandus

Priit Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Tallinn: Argo, 2007, ISBN 9789949415847.
Pärtel Piirimäe, Maaisandad, seisused ja maapäev: Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil. Magistritöö. Tartu, 1998.
Pärtel Piirimäe, Liivimaa maapäev Wolter von Plettenbergi ajal (1494–1535), Ajalooline Ajakiri, 2008, 1/2 (123/124), 45–88

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Pärtel Piirimäe, Liivimaa maapäev Wolter von Plettenbergi ajal (1494–1535), Ajalooline Ajakiri, 2008, 1/2 (123/124)

[2] Priit Raudkivi. Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Tallinn: Argo, 2007, lk 12–17, 76–90 ja 110–111.

[3] Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev, lk-d 91–108

[4] Wilhelm Lenz. Die auswärtige Politik des livländischen Ordensmeisters Walter von Plettenberg bis 1510: Inaugural-Dissertation zur Erlangung der Doktorwürde einer Hohen philosophischen Fakultät der Universität zu Tübingen. Riia, 1928. Lk-d 23–24 ja Ruth Kentmann. Livland im russisch-litauischen Konflikt. Die Grundlegung seiner Neutralitätspolitik 1494–1514. In: Beiträge zur Kunde Estlands, XIV. Band, 3./4. Heft (1929). Lk-d 85–160. Siin lk-d 94–97.

[5] Ruth Kentmann. Livland im russisch-litauischen Konflikt. Die Grundlegung seiner Neutralitätspolitik 1494–1514. In: Beiträge zur Kunde Estlands, 14. köide, 3./4. vihik (1929) lk-d 100–102

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]