Leningradi süüasi ehk Leningradi kohtuasi oli sõjajärgse Nõukogude Liidu ulatuslikuim kaadripuhastus, mis viidi läbi aastatel 1949–1952 nii keskvõimu kui ka regionaalsel tasandil.
Kohtuasja aluseks sai võimuvõitlus Andrei Ždanovi (kelle tugibaas oli Leningradis) ja Georgi Malenkovi ning mõlema toetajate vahel, mis päädis Malenkovi võiduga pärast Ždanovi surma 1948. aastal. Võimuvõitlusest võitjana väljunud Malenkov asus koos Staliniga eemaldama võimult Ždanovi toetajaid. Süüasjaga seotud arreteeritute arvuks on hinnatud 2000 – 10 000.[1]
Süüasja kulg
Eellugu
1940. aastate alguseks oli Stalin võimu kinnistamiseks ning paranoia tõttu eemaldanud oma lähikonnast sisuliselt kõik vanad kaasvõitlejad, kes võisid olla ohuks tema ainuvõimule. Seetõttu jäid Nõukogude Liidu ladvikust kõrvale mitmed Stalinile truud vanema generatsiooni kaasvõitlejad, muuhulgas ka Molotov, Vorošilov ja Mikojan. Nende asemel olid Stalini lähikonnas nooremad ja vähem võimekad mehed, kes olid küll Stalinile truud, aga ei ohustanud tema ainuvõimu. Sellised lähikondlased olid 1940. aastate teisel poolel Andrei Ždanov, Georgi Malenkov, Lavrenti Beria, Nikita Hruštšov ja Nikolai Voznessenski.[2]
Ždanov ja Malenkov osutusid Stalini lähikondlastest kõige ambitsioonikamateks ning mõlemad võitlesid Stalini soosingu eest, lootuses tulevikus Stalini pärijaks ja Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei järgmiseks peasekretäriks saada. Mõlemad mehed ehitasid üles isiklikel suhetel põhineva toetajaskonna, kelle toel lootsid tulevikus võimule saada, ning esindasid ka kindlat ideed, kuidas peaks Nõukogude Liit edasi arenema. Ždanov oli kommunistliku partei dogmaatik, kes soovis taastada kultuuri- ja parteipoliitika jäika ideoloogilist kurssi. Tema toetusbaasiks oli Leningradi kompartei juhtkond ning ta lähtus kohati rohkem partei kui valitsuse toetusest. Malenkov, keda suuresti toetas ka Beria, oli pragmaatilisema kursi toetaja, kes ideoloogiatöösse panustamise asemel eelistas majandust, eriti rasketööstust, ja soovis partei juhtimisesse tõmmata rohkem tehnokraate.[2][3]
Kohe pärast teist maailmasõda kujunes aastatel 1946–1948 Ždanovist Nõukogude Liidu tähtsuselt teine mees, kelles nähti Stalini võimupärijat. Tõenäoliselt Ždanovi soovitusel saadeti Malenkov Usbekistani, kust Malenkov ei saanud enam mõjutada Moskvas tehtud otsuseid. Samuti said Ždanovi lähikondlased Aleksei Kuznetsov ning Nikolai Voznessenski poliitiliselt olulised Leningradi parteijuhi ja Gosplani esimehe positsioonid. 1948. aastal Ždanovi positsioon nõrgenes ning ta oli kaotamas Stalini soosingut, kui ta samal aastal ootamatult suri. Ždanovi surm võimaldas oma positsiooni uuesti kinnitada Malenkovil ja teda toetaval Berial, kes asusid Stalini aktiivsel toetusel ja nõusolekul eemaldama Ždanovi toetajaid kõrgetelt positsioonidelt.[2]
Leningradi kohtuasi
Leningradi kohtuasja ametlikuks ajendiks sai 1949. aasta 10.–20. jaanuaril korraldatud laat Leningradis. Nimelt tuli välja, et laada korraldamiseks polnud linnavalitsuse luba, ning selle eest võeti vastutusele kolm niinimetatud Leningradi grupeeringu liiget, kes olid laada korraldajad: tolleks ajaks juba ÜK(b)P KK sekretär Aleksei Kuznetsov, Pjotr Popkov ja Mihhail Rodionov. Et vältida kaasvõitlejate saatust, väitis Nikolai Voznessenski Stalinile, et Popkov oli Voznessenskile pakkunud Leningradi patrooni kohta. See oli Stalini jaoks vastuvõetamatu, et kedagi teist peale tema linna kaitsjaks kuulutati ning Popkov ja Rodionov vallandati ja arreteeriti. Voznessenski pääses esialgu vaid hoiatusega, kuid kui ta veebruari lõpus jäi vahele majandusnäitajate manipuleerimisega, eemaldati ka tema 5. märtsil poliitbüroost. Kuznetsov, Popkov ja Rodionov arreteeriti 1949. aasta suvel ning Voznessenski arreteeriti sama aasta oktoobris. Kõiki nelja vangi hoiti aasta otsa kinni ja kuulati üle, kuni 1950. aasta septembris nad salajasel kohtumõistmisel süüdi mõisteti ja 1. oktoobril 1950 hukati.[4]
Lisaks Ždanovi lähikondlastele vallandati ametist, arreteeriti ja mõisteti fabritseeritud riiklike kuritegude eest 1949. aastal surma sadu inimesi, keda süüdistati partei ühtsuse õõnestamises. Kuna Ždanovi peamine tugivõrgustik asus Leningradis, kannatas kaadripuhastuses kõige rohkem Leningradi parteiorganisatsioon.[5] 1950. aastal taastati Nõukogude Liidus surmanuhtlus, et Leningradi grupi eestvedajatele saaks määrata kõrgeima karistusmäära. Erinevalt 1930. aastatel toimunud suurest terrorist varjati Leningradi süüasja puhul teisitimõtlejate vahistamisi ja ka kohtuotsuseid avalikuks ei tehtud kuni 1980. aastateni.[2][3]
Mõningase ajalise nihkega laiendati kaadripuhastus Leningradist regioonidesse, mille juhtkonda kuulus Leningradi taustaga kaadrit. Moskva võimukoridoridest ja paljudest regioonidest kõrvaldati Ždanovi ja tema usaldusalustele lähedal seisnud funktsionääre. 1950. aastast asus Leningradi süüasi mõjutama ka teiste liiduvabariikide juhtkonna muutusi. Karjala-Soomes eemaldati 1950. aasta jaanuaris Karjala-Soome NSV Kommunistliku (bolševike) Partei eesotsast esimene sekretär, Leningradis töötanud Gennadi Kuprijanov.[3] Ka Eesti NSV-s tehti kaadripuhastust, mida Eesti ajaloos tuntakse Eesti süüasja nime all. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei juht Nikolai Karotamm oli Ždanovi soosingus ning tema kaitse all nautinud Kremli tugevat toetust. Pärast Ždanovi surma ja Leningradi süüasja algatamist vabastati EK(b)P Keskkomitee teine sekretär Georgi Kedrov ametist, kutsuti Moskvasse ja esitati talle süüdistus.[6] Karotamm jäi 1950. aasta märtsis partei keskkomitee VIII pleenumil ilma esimese sekretäri ametikohast, kuigi erinevalt Karjala-Soome kolleegist Kuprijanovist ei saadetud Karotamme vangilaagrisse.[5]
↑Olev Liivik (2010). Tagasivaade 1950. aasta märtsipleenumile. Kas venelased ja Venemaa eestlased saavutasid võidu „juunikommunistide” ja „korpusemeeste” üle?. Tuna. Lk 55-69.
↑ 2,02,12,22,3Peter Kenez (2006). A History of the Soviet Union from the Begininning to the End. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 171-176.
