Lembit Pärn

Lembit Pärn
Sünniaeg	3. juuli 1903 Eesti-Haginski küla Stavropoli kubermang
Surmaaeg	27. märts 1974 Moskva
Auaste	kindralleitnant
Juhtinud	2. erikorpuse staabiülem 50. armee staabiülem 59. armee staabiülem 249. Eesti Laskurdiviis 7. Eesti Laskurdiviis 8. Eesti laskurkorpus 41. Kaardiväe Eesti Laskurkorpus Eesti NSV relvajõudude minister
Autasud	Lenini orden Punalipu orden (3 korda) Kutuzovi ordeni 1. klass Suvorovi ordeni 2. klass Punatähe orden Orden "Austuse märk"

Lembit Pärn (vene keeles Лембит Абрамович Пэрн; 20. juuni (vkj) / 3. juuli 1903^[1] Eesti-Haginski küla, Medvežje maakond, Stavropoli kubermang – 27. märts 1974 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (kindralleitnant 1943), 8. Eesti Laskurkorpuse ülem aastail 1942–1945.

Elulugu

Lembit Pärn oli Venemaale välja rännanud eestlaste järeltulija ning ta sündis Stavropoli kubermangus Eesti-Haginski külas.

Ta lõpetas kohaliku kolmeaastase külakooli ja õppis Vorontsovo-Nikolaevo progümnaasiumis. Aastatel 1915–1918 õppis Stavropoli poeglaste gümnaasiumis.

Ta oli 1921. aastast NLKP liige. Ta läks kodukülast ära Petrogradi ja õppis aastatel 1922–1924 Leningradi Internatsionaalses Sõjakoolis, mis oli soomlastele mõeldud õppeasutus ning mille komissar oli Otto Wille Kuusinen. Hiljem lõpetas ta polgukooli ning tegi 1928. aastal keskkooli lõpueksamid. 1934. aastal lõpetas ta Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ja 1938. aastal NSV Liidu Punaarmee Kindralstaabi Akadeemia. Ta oli aastatel 1938–1940 akadeemia õppejõud, 1938. aastast dotsent, sai 1939. aastal sõjateaduse kandidaadi kraadi.

Tegevus Eesti okupeerimise ja annekteerimise ajal

Augustis 1940 määrati Pärn 8. armee staabiülema asetäitjaks Tallinna. Ta oli endise Sõjavägede Staabi ja Sõjaministeeriumi asjaajamise Punaarmee poolt ülevõtmise komisjoni esimees.

Pärast Eesti sõjaväe ülevõtmise läbiviimist suunati ta septembris 1940 2. erikorpuse staabiülemaks Daugavpilsi. Märtsis 1941 suunati korpus Minskisse, kuhu see jäi kuni Nõukogude–Saksa sõja alguseni.

Nõukogude–Saksa sõda

Pärn alustas sõda otse sündmuste keskel olles Läänerindel. Tema 2. erikorpus esimestel päevadel lahingutegevusest osa ei võtnud. Pärn kurseeris sõja esimestel päevadel Nõukogude Liidu 10. ja 4. armee vahel, kokku oli Läänerindel sõja algul kolm armeed. Pärn oli üks esimesi, kes kandis olukorrast rindel ette marssal Boriss Šapošnikovile, kelle Stalin oli saatnud Läänerinde staapi, et segasest olukorrast teavet saada. Seejärel osales 2. erikorpus staabiülemana lahingutegevuses, tuli välja piiramisrõngast. Pärn oli alates augustist 1941 Brjanski rinde koosseisu kuuluva 50. armee staabiülem (armeejuhataja M. Petrov), kus ta tuli välja järjekordsest piiramisrõngast. Teda autasustati Punalipu ordeniga 30. septembril 1941 ning ülendati kindralmajoriks 7. oktoobril 1941. Detsembris 1941 juhtis ta kindralstaabi ohvitseride operatiivgruppi, kes aitas Moskva lahingute ajal 10. armees, mida juhtis Filip Golikov, ja 1. kaardiväe-ratsakorpuses, mida juhtis Pavel Belov, juhtida vastupealetungi ja organiseerida varustust; jaanuarist 1942 oli ta Volhovi rinde koosseisu kuuluva 59. armee staabiülem.

Lembit Pärn ratsahobusel Eesti rahvuskorpuse saabumisel Tallinna peale sõja lõppu 16. juunil 1945

1942. aastal määrati Pärn Eesti rahvusväeosade juhiks. Ta oli 1942. aastal moodustatud 7. Eesti Laskurdiviisi ja seejärel 249. Eesti Laskurdiviisi ülem ning aastatel 1942–1945 eesti laskurdiviise ühendava 8. Eesti laskurkorpuse ülem. 1945–1946 41. Kaardiväe Eesti Laskurkorpuse ülem.

Pärast sõda

Pärn töötas aastatel 1945–1948 Eesti NSV relvajõudude rahvakomissari^[2][3] ja ministrina^[4] ning aastatel 1947–1948 Eesti NSV sõjakomissarina. Ta oli aastatel 1948–1949 Moskvas Kindralstaabi Akadeemias täiendõppel ja aastatel 1949–1965 sealsamas õppejõud. Läks 1. jaanuarist 1965 erru, oli aastatel 1965–1971 ühe sõjateaduse instituudi vanemteadur.

Tunnustus

• 1936 orden "Austuse märk"
• 1941, 1944, 1953 Punalipu orden (3 korda)
• 1947 Lenini orden
• 1944 Kutuzovi ordeni 1. klass
• 1945 Suvorovi ordeni 2. klass
• 1965 Velikije Luki aukodanik
• 1967 Punatähe orden
• 1973 Tallinna aukodanik

Samuti autasustati teda paljude medalitega.

Mälestuse jäädvustamine

Lembit Pärna nime kandis kolhoos Rakvere rajoonis, mille keskus asus Vohnjas. Sealt olid pärit Lembit Pärna suguvõsa liikmed, enne kui nad Venemaale välja rändasid. Kuni 2004. aastani seisis seal ka Lembit Pärna ausammas. Mais 2018 viidi sammas Lagedile Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi ja avati taas muuseumiööl.

Ka Tallinna 42. Keskkool kandis 1974–1990 Lembit Pärna nime. Koolimaja ja Gonsiori tänava vahelisel haljasalal oli 1985–2001 Lembit Pärna mälestussammas, mis asub nüüd Maarjamäel Eesti Ajaloomuuseumis.

Jašalta külas on Pärna tänav ning 2000. aastal avati seal Lembit Pärna monument.^[5]

Isiklikku

Tema abikaasa oli Maria Pavlovna Pärn (1909–1990). Nende lapsed olid Valeri (1939–1973; majandusteaduste kandidaat, Moskva rahvamajandusinstituudi dotsent), Albert (major 1974) ja Anna.

Lembit Pärn on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.

Viited

1. Метрическая книга евангелическо-лютеранского прихода г. Ставрополя (регистрация рождения). Государственный архив Ставропольского края (ГАСК; Stavropoli krai Riiklik Arhiiv) фонд 135, опись 78, дело 1537
2. ENSV Teataja nr 28, art 413 (1945)
3. Nõukogude Eesti Punaarmee loomise lugu Tõnu Tannberg ajakiri Sõdur 4/2023
4. Peeter Kaasik, Eesti rahvusväeosade formeerimisest Nõukogude armee koosseisus aastatel 1940–1956, lk 138–139
5. http://www.monument.ee/lv/kadrina-vald/vohnja-lembit-parn-moisa-ees/artiklid/vohnja-lembit-parn-moisa-ees-zori-manotsa-13-05-2000.pdf Зори Маныча, 13. mai 2000

Kirjandus

• Lembit Pärn. "Sõjakeerises". Eesti Raamat. 1968, 184 lk
• Лембит Абрамович Пэрн. В вихре военных лет, Eesti Raamat. 1969, 244 lk
• Kaukaaslane. "Eesti-Haginski küla Kaukaasias". Meie Tee 5-6/1971
• Lembit Pärn. "Sõjakeerises, Mälestused". Toimetanud Ilmar Paul. Eesti Raamat. 1976, 242 lk
• Karl Aru, Fjodor Paulman. "Meie kindral". Eesti Raamat. 1984, 136 lk