2010. aasta 1. oktoobrist kuni 2023. aasta 1. septembrini paiknes mõisahoones polaarmuuseum SA Kukruse Polaarmõis, ühtlasi ka temaatiline õppe- ja meelelahutuskeskus.[1][2]
Kukruse mõisa peahoone (2010)Kukruse mõisa peahoone (2007)Kukruse mõisa peahoone tagakülg
Aastast 1762 kuulus Tollidele: 1762–1767 Cristopher Friedrich von Toll (maetud Kukrusele) ja 1770–1813 Carl Gustav von Toll (1751–1820), kes 1780. aastast muutis Kukruse mõisa suguvõsa mittemüüdavaks fideikomissmõisaks. Aastatel 1813–1841 oli mõisaomanik Friedrich von Toll (maetud Kukrusele). Carl Gustav von Toll alustas ürikute kogumist ning tegi testamendi, mille ühe tingimusena tohtis mõisa pärandada ainult meesliinis, teine kohustas pärijat ajalooliste ürikute[3] kogumist jätkama ja kuna pärast tema poja surma meessoost pärijaid ei olnud siis tulid Tollide suguvõsa kõige väärikamad esindajad kokku ja tõmbasid uue mõisniku leidmiseks loosi[4]. Liisk langes Võrumaal sündinud Robert von Tollile (maetud Kukrusele), kes oli aastatel 1841–1876 mõisaomanik. Robert von Tolli ajal hakati Kukruse mõisas 1870. aastatel, esimesena kaevandama ja kasutamapõlevkivi, Kukruse mõisa viinavabrik töötas põlevkiviküttel. Kukruse mõisa järgi on saanud nimetuse kukersiit (põlevkivi), ehitusmaterjalid kukermiit (sideaine), kukersool (kattelakk) ja kukerbetoon ehk kukeroon (põlevkivituhkbetoon).[5]
Aastatel 1877–1917 oli mõisaomanik Hermann Georg von Toll (Roberti poeg), 1917–1919 Benno von Toll (Hermanni poeg), kelle käes oli mõis kuni 1919. aasta sundvõõrandamiseni.[6]
1923. aastal läks mõisamaa 1919. aasta maareformiga asunikutaludele ja härrastemaja Eesti KiviõliEesti põlevkivitööstuse käsutusse. 1925. aastal avati Kukruse mõisahoonetes vene algkool, mis 1931. aastast kandis nime Kukruse vene emigrantide algkool. Endises Kukruse mõisa härrastemajas asusid ka kaevandustööliste korterid.
Kukruse mõisa peahoone[7] on ehitatud mitmes osas, algne ühekorruseline barokne kivihoone ehitati arvatavasti 18. sajandi lõpul. 19. sajandi algul peahoonet pikendati, lisades eenduvad tiivad ida- ja lääneosale. 19. sajandi lõpul ehitati peahoonele teine korrus ning lääneosale lisati veel pikuti teine tiib. Mõisaansambli teistest hoonetest on tänapäevani alles Kukruse mõisa hobusetall[8] ja härjatallid, ait,[9] tõllakuur, kelder, viljakuivati[10] ning varemetena viinavabrik, valitseja- ja kärnerimaja.
Kukruse mõisa peahoone ees oli avar vabakujuline park, mis isoleeris selle majandushoonete rühmast ja pargis oli laiaulatuslik tiigisüsteem
mitmete saartega. Peahoone ees oli avar poolringikujuline esiväljak, kust algas mitmekordne võimas lehisallee 0,7 km kaugusel asuva perekonna matmispaigani, kus oli väike paekivist krohvitud seintega ja viilkatusega kabel. Kukruse park oli 1860. aastatel taimestiku poolest üks liigirikkamaid ja haruldasemaid. Vähetuntud puudest ja põõsastest olid virgiinia kadakas, Douglasi enelas, harilik humalapuu, paberi- ja paplilehine kask, harilik kuldvihm, alpi ja pürenee kuslapuu, roheline lepp, pikaoksane ja karedakarvane luudpõõsas, ameerika ja ümaralehine saar, sulgjas stafülea, gruusia, itaalia ja punane vaher. Rohkesti kasvas viirpuid: Douglasi, elliptiline, kollane, must, ploomilehine, sulglõhine, täpiline, Tourneforti, viltjas ja ümaralehine viirpuu ning reinvars- ja ida-viirpuu.[5]
,_2010,_regnr_13892..jpg)
![Kukruse mõisa tuuleveski[11]](Fail:Kukruse_m%C3%B5isa_tuuleveski.JPG)
