Viirpuu on väga liigirohke perekond kuni 1500 liigiga.[1] Eesti kodumaiseid liike on R. Cinovskise (1971) järgi üheksa, neist sagedasim on harilik viirpuu, mis on tavaline Saaremaal. Üldse kasvatatakse Eestis üle 60 liigi viirpuid.[2]
Viirpuud kasvavad enamasti 5–15 meetri kõrguseks. Noortel puudel on sile hall tüvi, millele vanadel puudel tekivad madalad pikisuunalised rõmed ja nende vahele kitsad seljakud. Viirpuu on hästi äratuntav okstel asuvate astelde järgi. Terava otsaga asteldeks muundunud lühivõrsed asuvad nii tüvel kui okstel ja on tavaliselt 1–3 cm pikad, ehkki mõõdetud on ka 11,5 cm pikkune astel.
Lehed paiknevad okstel vahelduvalt. Enamiku liikide lehed on hõlmised või saagja servaga. Abilehed püsivad paljudel liikidel sügiseni. Mõnel liigil on lehed pehmed ja tuhmid, teistel nahkjad ja läikivad.
Vili näeb välja nagu mari, kuid on botaanilises mõttes õunvili. Maitselt on viljad läägemagusad kuni mõrkjad, osal liikidel lihakad, hapukad ja maitsvad. Värvuselt on vili kollane, punane või must. Vili sisaldab 1–5 kõva seemet, mis meenutavad ploomide ja virsikuteluuvilju. Viirpuud kuuluvadki ploomide ja virsikutega samasse roosõieliste alamsugukonda.
Viirpuud pakuvad toitu ja peavarju paljudele lindudele ja imetajatele ning nende õied on tähtsad paljudele nektarist toituvatele putukatele. Mesilased külastavad neid meeleldi, aga palju mett sealt ei saa. Paljude liblikateröövikud toituvad viirpuulehtedest. Talvel on viirpuumarjad oluline toiduallikas eriti rästastele ja siidisabadele: need linnud söövad viirpuuvilju suurel hulgal ja levitavad nende seemneid, mis lähevad pärast linnu seedekulgla läbimist idanema.
Astelde tõttu kasutatakse viirpuid, näiteks üheemakast viirpuud, laialdaselt hekitaimena. Neist saab suurepärase heki: kauni ja praktiliselt läbitungimatu.
Kasvatamine
Esimesel paaril eluaastal kasvavad viirpuud aeglaselt. Aastane kõrguskasv ei ületa paarikümmet sentimeetrit. Seejärel kasv kiireneb ja võib ulatuda 40–60, erandlikult 80 sentimeetrini aastas. Niimoodi kasvab ta kuuenda kuni kaheksanda eluaastani, seejärel kõrguskasv aeglustub uuesti. Õied ilmuvad 10–15 aasta vanuselt, samal ajal algab viljakandvus. Viirpuu elab 2–3, erandjuhtudel 4 sajandit vanaks[viide?].
Paljundamine
Viirpuid saab paljundada pistokstest. Hästi õnnestub ka loodusest toodud noorte taimede ja juurevõsude ümberistutamine. Seemnest paljundamiseks tuleb seemneid eelnevalt stratifitseerida ehk külmaga töödelda, et matkida talveperioodi. Seemnete idanevust saab suurendada, kui neid enne jahutamist toatemperatuuril kuivatada. Viirpuid saab pookida, sealhulgas teist liiki viirpuudele.
Liike
Viirpuuliikide taksonoomia ei ole lõplikult välja kujunenud. Minevikus eraldas mõni allikas viirpuud tuhandesse liiki, millest paljud olid apomiktilisedpisiliigid. Tänapäeval on üldine seisukoht, et viirpuuliikide mõistlik arv on paarisaja kandis, aga täpse liikideks jaotamise ja liikide piiritlemise alal on veel palju tööd teha. Üldiselt tunnustatud liikide hulka kuuluvad järgmised: