1612 päris mõisa Hattingeni väimees, Rootsi kapral Magnus Wolffeldt (mainitud Keblaste mõisaga seoses juba 1605 ja 1607), kes oli abielus Hattingeni tütre Annaga. 1624 läänistas Rootsi kuningas Gustav Adolf Wolffeldtile lisaks veel ka Ahaste, Nedrema (Neutenurm) ja Parasmaa (Parrasma) külad, mida omakorda kinnitas kuninganna Kristiina 1646. aastal.[4][5]
1650 päris Keblaste koos Nedremaa ja Ahastega Magnus Wolffeldti poeg Johan Wolffeldt (Parasmaa päris teine poeg Magnus), kelle õigusi kinnitas läänilepinguga ka kuninganna Hedvig Eleonora 1663. aastal. 1671 päris mõisa Johani poeg Magnus Friedrich von Wolffeldt. Mõisate reduktsiooni ajal olid Wolffeldtid mõisa rentnikud.
Baranoffid
Von Baranoffi suguvõsa vapp
Magnus Frederick von Wolffeldti pärijad olid tema tütred Margaretha Dorothea (abielus Kasari mõisniku Georg Gustav von Baranoffiga) ja Johanna (abielus Anton Fabian von Salzaga). 1726 loovutas Anton Fabian von Salza enda osa Georg Gustav von Baranoffile, kes pärast abikaasa surma loovutas omakorda mõisa oma neljale pojale.[4]
1811. aastal pärisid mõisa Detloff Friedrichi lesk ja lapsed ning pärandvara jagamise lepinguga omandas 1813. aastal mõisa tema poeg Detloff Christoph von Baranoff.[4]
Uexküllid
Von Uexkülli suguvõsa vapp
1818 pantis Detloff Christoph von Baranoff mõisa (ilma Nedrema ja Ahasteta) leitnant parun Jakob Johann Karl von Uexküllile, mille too 1833 endale ka päriseks omandas. 1853 päris mõisa Jakob Johann Karl von Uexkülli lesk Karoline Sophie Luise, loovutades selle 1860 oma pojale, Bernhard Otto Jakob von Uexküllile, kellele kuulusid ka naabermõisad Veltsa, Karinõmme ja Aru.[4]
1866. aasta vallaseadusega loodi Veltsa, Karinõmme, Aru ja Keblaste mõisa juurde Veltsa vald kui iseseisev omavalitsusüksus.
1799. aastal valmisid mõisahooned praeguses asukohas. Pärast 1905. aastat jäeti mõis hooletusse, viimased väärtuslikud ehitusdetailid viidi ära 1917. aastal. 1924. aastal müüdi paekivist peahoone ehitusmaterjaliks. 1970. aastate alguseks oli peahoonest säilinud veel vaid väike osa selle tiibehitusest ümberkohandatuna taluelamuks[6].
Tänapäeval on säilinud pool Uexküllide aegsetest ringtallidest, varasemate tallide asemele ehitatud viinavabriku hoone, endine pesuköök, millest sai asunduse ajal kuivati, valitsejamaja; kaugemal veel sepikoda ja rehe-kõrtsi-postijaama hoonestusest midagi, millest on ehitatud Vambola talu majapidamishooned. Muinsuskaitse alla on võetud kunagine mõisa valitsejamaja, ait-kuivati, mõisa kelder ja tuuleveski[6].
Kunagisest mõisapargist on siiani säilinud kirikumõisa suunduv allee ja Koonga-Mihkli teele suunduv munakivitee alleega, kuuest tammest mälestuspuude grupp, ning teine tammede grupp, mille keskel on energiasammas.
