PROFILBARU.COM

See artikkel räägib endisest mõisast Virumaal; samanimelise Tartumaal asuva mõisa kohta vaata artiklit Kavastu mõis.

Kavastu mõis (saksa keeles Kawast, varem ka Capis, Kappes, Kaaps) oli rüütlimõis Haljala kihelkonnas Virumaal.^[1] Kunagine mõisasüda paikneb Tallinna–Narva maanteest 4 km põhja pool ja jääb nüüdisaegse haldusjaotuse järgi Kavastu küla territooriumile Haljala vallas Lääne-Virumaal.

Kavastu mõisa alla on aegade jooksul kuulunud Jalumäe ja Koigi karjamõisad ning Kavastu, Kõldu, Koigi, Uusküla ja Nõtke külad.

Kavastu mõisa peahoone (härrastemaja) oli üks esinduslikemaid 18. sajandil ehitatud puithäärbereid Eestis. Aastatel 1921–1968 töötas hoones Kavastu kool. Endine mõisa peahoone hävis 1971. aastal tulekahjus.^[2]

Ajalugu ja omanikud

Esmamainimine

Tänapäeva Kavastu küla aladel asus 13. sajandini kolm küla, mille nimesid on esmamainitud Taani hindamisraamatus (1241) kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Esimesed kirjalikud teated Kavastu mõisa kohta pärinevad 14. sajandi lõpust.^[3] 1386. aastal on mainitud Lode perekonnale kuuluvat Kavastu küla.^[3]

16.–18. sajandil

16. sajandi esimesel poolel ostis mõisa Arend Asserien. 1581. aastal kuulus see Moritz Asserienile. 1589. aastal ja veel umbkaudu 1600. aastal läks mõis abielu kaudu Jürgen von Ungernile. 1616. aastal läks mõis Jürgen von Ungerni lese Margaretha von Tiesenhauseni õepoja Alexander von der Osteni (genannt Sacken) valdusse. Viimane müüs selle 1619. aastal Moritz von Scharenbergile. 1637. aastal ostis Kavastu mõisa Axel Oxenstierna. 1683. aastal oli omanikuks krahv Carl Oxenstierna. 1695. aastal olid omanikud krahv Erich Oxenstierna pärijad.^[3]

1718. aastal anti Kavastu mõis keisri korraldusega parun Peter (Pierre) Schafirowi valdusse. 1722. aastal restitueeriti mõis Oxenstiernade pärijate volinikule Karl von Ekesparrele. 1724. aastal müüdi see Jacob Ludwig Wegellile. 1750. aasta pärandijagamislepinguga läks mõis Peeter Holmerile, kes oli abielus Wegelli tütre Dorotheaga. Holmer müüs mõisa samal aastal Gustav Reinhold von Helfreichile, kes omakorda müüs selle 1757. aastal Jacob Johann Pilar von Pilchaule. 1771. aastal ostis mõisa hilisem Eestimaa rüütelkonna peamees Johann Ernst von Fock.^[3]

19. sajandil

1834. aastal sai mõisa ainuomanikuks Julie Eleonore von Maydell (sünd. Fock). 1858. aastal päris mõisa tema poeg Richard Gottlieb Gideon von Maydell. Sel ajal viidi läbi ka mõisa puidust peahoone ümberehitamine historitsistlikus võtmes ja rajati mitu uut kõrvalhoonet,^[4] näiteks tänini säilinud uusgooti stiilis omapärane tuvitorn (1869), millest on nüüdseks saanud Kavastu mõisa sümbol.^[4]

Pärast raskeid ikaldusaastaid müüdi Kavastu mõis 1870. aastal enampakkumisel Tallinna suurkaupluse omaniku pojale Andreas Christian Kochile. Tema poeg Johannes müüs 1907. aastal mõisa Arnold Heinrich von Dehnile, kes oli mõisa viimane võõrandamiseelne omanik.^[3]

20. sajandil ja tänapäeval

Viimane mõisnik lahkus mõisast 1917. aasta sügisel. Aastatel 1921–1968 töötas peahoones Kavastu Muusika- ja Lauluselts ning Kavastu kool (kuni 1947. aastani algkool, seejärel 7-klassiline Kavastu Mittetäielik Keskkool). Hiljem oli hoone kasutusel rahvamajana, kus näidati ka kino. Hoone teisel korrusel asusid korterid. 1971. aasta suvel hävis peahoone tulekahjus, mis sai alguse vigastest elektrikaitsmetest. Hoones oli põlengu puhkedes ka inimesi, kuid kellegi elu tulekahju ei nõudnud. Hiljem tegutses endise mõisa peahoone juures ka kauplus.

Tänapäeval on ajalooline mõisasüda eraomanduses. Hävinenud peahoone asukoht on veel nüüdisajalgi maastikult leitav, selle varemete alusmüüridele on püstitatud Kavastu algkooli mälestuskivi.

Mõisaansambel

Härrastemaja

19. sajandi keskel ehitasid Maydellid välja historitsistliku ilme saanud puidust mõisa peahoone teise korruse, samuti rekonstrueeriti park ning rajati allee mõisast Parimäe ja Kavastu küla suunas.

Kavastu mõisa peahoone ehitusaeg pole täpselt teada. Hoone kujutas endast kahekorruselist kõrge poolkelpkatuse ja mitme erimõõdulise vintskapiga liigendatud palkhoonet, mis omandas 1860. aastatel historitsistliku väljanägemise. Hoone seinte välispinda kattis horisontaalne laudvooderdus, seinte siseküljel oli tellisvooder, krohv ja tapeet.^[4] Hoone plaanilahendus on ebasümmeetriline, peasissepääs ei paiknenud keskteljel, vaid peafassaadi põhjapoolses osas. Tagafassaadil asus valgusküllane kaarakendega veranda, esikülje sissepääsu kohal aga profileeritud puitkonsoolidel rõdu. Uusrenessanslikest elementidest leidus fassaadidekooris puidulõikelisi ehisviile, aknaluuke, ümaraknaid ja ümarkaares ehisframuuge saali akende kohal. Hoonel on olnud sindelkatus ja kaks suurt mantelkorstent. Hoone peaust on kaunistanud omapärane krepitud barokne voluutfrontoon, mille järgi võib oletada, et hoone ehitusaeg võis jääda 18. sajandi teise poolde. Sellele viitab ka säilinud foto baroksest interjöörist.

Kõrvalhooned

Mõisaansamblis oli hulk kõrvalhooneid. Peahoone lähedal paiknesid teineteisega vastakuti paekivist ait ja tall-tõllakuur. 1985. aasta ajaloolisest õiendist ja 1805. aasta kaardilt võib välja lugeda veel muidki kõrvalhooneid, nagu paekivist valitsejamaja, rehi, tuuleveski, karjakastell, sepapada, kaks tiiki, suur viljapuuaed ühes puidust aednikumajaga. Ansamblisse kuulus ka park. Peale selle oli Kavastu mõisal kaks kõrtsi. 1818. aastal ehitati magasiait ja 1863. aastal piklik raudkivist moonakamaja. Mõisahoone ees laius avar ümmargune malmketiga piiratud muruplats. Nüüdseks on enamik kõrvalhooneid hävinud või varemeis.^[4]

Mõisaansambli eripäraks on uusgooti elementidega tuvitorn. See väike teravatipulise kivikatusega paekivitorn seisab Liiguste-Salatse tee ääres ajaloolise mõisapargi põhjaservas. 1869. aastal ehitatud tuvitorn,^[5] mis rajati mõisapargi müüri nurka, on väike krohvimata lubjakivist torn, millel on teravatipuline S-kivist katus. Torni seinu kaunistavad väiksed avaused teravkaarfriisi all. Tornil on üks suurem aken ja kõrge kitsas uks, hoone sees on puidust keerdtrepp. Iseseisva Eesti Vabariigi algusaastatel ehitati torni külge ühekorruseline puidust hoiuruum, mis on praeguseks hävinud.