Karl Säre

Karl Säre
Sünniaeg 2. juuli 1903
Sünnikoht Tartu
Surmaaeg 14. märts 1945 (41-aastaselt)
Erakond Eestimaa Kommunistlik Partei
Amet EK(b)P KK I sekretär

Karl Säre (2. juuli 1903 Tartu – 14. märts 1945 Neuengamme koonduslaager, Saksamaa[1]) oli Eesti kommunistliku liikumise tegelane, Nõukogude sõjaväeluure töötaja. 1940–1941 EK(b)P KK I sekretär. Vangistati 1941. aastal Saksa okupatsioonivõimude poolt.

Haridus

Karl Säre sündis Tartus õllevabriku töölise perekonnas. 1921. aastal õppis ta Petrogradis, algul töölisfakulteedis, seejärel Julian Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, aastatel 1933–1934 Moskva Rahvusvahelises Lenini Koolis. Säre sai täiendava ettevalmistuse tegevuseks luurajana välismaal.

Luuretegevus

Karl Säre alustas koostööd OGPU-ga Leningradi õpingute aastatel. 1925. aastal saadeti ta Hiinasse NSV Liidu saatkonda tööle. 1927. aastal ta vangistati, kuid vabanes peagi.

Aastatel 1934–1938 tegutses ta Kominterni ridades Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Rootsis ja Taanis. Võimalik, et ta oli Skandinaavia maades üks Nõukogude luure juhte. Taanist koordineeris Karl Säre ka Eestis tegutsevate kommunistide tegevust.

Säret teise Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal poliitilise politsei ametnikuna üle kuulanud Evald Miksoni andmetel olevat Säre tegutsenud Nõukogude luureorganite jaoks Shanghais aastatel 1925–1927, Eestis 1928–1929, Siberi ekspressrongis 1929–1934, Kopenhaagenis 1934–1936, Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas 1936–1937, Stockholmis 1936–1938 ja seejärel Eestis.[2]

1936. aastal mõrvas Säre (koos Johannes Meeritsa ja August Vakepeaga) Taanis Kopenhaagenis oma EKP kaaslase Johannes Eltermanni, keda kahtlustati nende illegaalse kommunistliku liikumise reetmises.

Tegevus Eesti kommunistlikus liikumises

Säre oli 1917. aastal üks Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu organiseerijaid. Pärast Nõukogude Venemaa kaotust Eesti Vabadussõjas emigreerus ta 1921. aastal Nõukogude Venemaale, kus õppis Petrogradi töölisfakulteedis ja Leningradi ülikoolis, mida ei lõpetanud. 1927. aastast oli Säre Eestimaa Kommunistliku Partei liige, osales aastail 1928–1930 illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei organisatsiooni tegevuse taastamisel ja ülesehitamisel. Peakorter asus Narvas, kus teda tunti põrandaalustes ringkondades Papa ja Onu nime all.

Aastast 1928 Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee Eesti sektsiooni sekretär.[3]

Karl Särel tekkisid konfliktid nn “ideeliste” kommunistidega, mis kulmineerusid vastuoludes seoses kindralmajor Undi tapmisega 1930. aastal. Kommunistide parteiorganisatsioon purustati ja Säre kas põgenes Eestist või vahistati ning vahetati välja Nõukogude Liiduga poliitvangide vahetamise korras.[3] Tuli 1938. aastal (7. mail samal aastal kuulutati Eesti Vabariigis välja amnestia poliitilistele vangidele) tagasi, kuid saadeti administratiivkorras Tartust välja.[4] Viibis sisepagenduses Hiiumaal, hiljem Põlvas ja Antslas.

Karl Säre astus kontakti EKP väheste liikmetega ja pahempoolsete sotsialistidega. Kevadel 1940 EKP-s puhkenud võimuvõitluse käigus tõrjus ta tagaplaanile Hendrik Alliku, tasandades endale teed EKP etteotsa. Osales juunipöörde teostamisel ja valiti Andrei Ždanovi soovitusel 12. septembril 1940 EKP I sekretäriks. Sellelt positsioonilt juhtis Säre aastatel 1940–1941 nõukogude võimu sisseseadmist Eestis.

Nõukogude–Saksa sõja puhkemise järel, kui Nõukogude võimuesindajad ja Punaarmee Eestist lahkusid, jäi Säre Eestisse organiseerima partisaniliikumist.

 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

Arreteerimine

Karl Säre arreteeriti teise Saksa okupatsiooni alguspäevadel pealekaebuse tulemusel 3. septembril 1941. Oma elu päästmiseks andis ta sakslastele üles kõik teised põrandaalused, kes seepeale kiirelt arreteeriti.[5][6]

„"Üks mees astus mulle ligi ja ütles: Säre liigub. Tulge appi. Võtsin 12–13 meest kaasa ja läksime Mäekalda tänavale majja number 35. Korter oli number üks. Saime nii kiirelt kohale, et Säre ei jõudnud veel kaitsetki organiseerida. Kujutage ette, ta istus laua taga ja sõi. Käratasin: «Käed üles!» Säre ehmus. Selle asemel, et relv taskust välja tõmmata, tõstis ta käed üles. Tormasin ta juurde ja võtsin relva tagataskust ära. Otsisin Säre taskud läbi, seal oli peotäis aadresse,"“

– Harald Kübbar Säre vangistamisest[7]

Pärast Richard Sorge juhitud Nõukogude sõjaväeluure luurevõrgu paljastamist ning kinnipidamist Jaapanis 1942. aastal saatis Saksa luure Tallinnasse erilennuki ja viis Säre Tallinna Keskvanglast Saksamaale Berliini.[8] Sealt saadeti ta Sachsenhauseni koonduslaagrisse.[9][10] Viimast korda nähti Karl Säret avalikkuses Taanis märtsis 1943 eelpool mainitud kommunisti Paul Eltermanni mõrvaprotsessis, kus ta oli süüdistatava rollis.[11]

Müstiline-müütiline periood

Karl Säre edaspidisest saatusest on liikvel erinevaid versioone. Liiguvad kuuldused, mille kohaselt sakslased olevat ta Eestisse tagasi toonud ja siin maha lasknud. Mõnedel andmetel olevat ta valenime all elanud Euroopas, teistel andmetel andnud end lääneriikide teenistusse. Kolmanda informatsiooni kohaselt olevat Säre veetnud elu lõpuosa kommunistlikus luures.

Einar Sandeni romaanid

Karl Säre eluloo uurimise ja ühtlasi ka mütologiseerimisega on palju tegelnud Suurbritannias elanud kirjanik ja kirjastaja Einar Sanden. Kasutades oskuslikult kirjaniku loominguvabadust ajaloofaktide tõlgendamisel ja seostamisel, on ta saavutanud huvitavaid tulemusi.[12]

Einar Sanden on kirjutanud romaani "Loojangul lahkume Tallinnast" (Boreas 1979; teine trükk Kupar, Tallinn 1992) ja selle järje "Süda ja kivid" (Boreas 1982; teine trükk Kupar, Tallinn 1993). Neis osalt dokumentaalsetes, osalt väljamõeldud sündmustikuga romaanides on esitatud Karl Säre võimalik elukäik kuni 1970. aastateni. Sanden on ühes intervjuus (Sirp, 11. september 1992) tunnistanud: "Igatahes kõik see, mida ma oma romaanides Säre tegevusest pärast sõda kirjutan, on fantaasia".

Karl Säre surm

Pikka aega oli Säre saatus pärast 1943. aastal Kopenhaagenis toimunud kohtuprotsessi selgusetu. 2013. aasta oktoobris avastasid Eesti Mälu Instituudi teadurid Bad Arolsenis asuvas Rahvusvahelises Otsimiskeskuses (International Tracing Service - ITS) andmed Säre edasise saatuse kohta. Pärast Kopenhaagenis toimunud kohtuprotsessi lõppu saadeti Säre ilmselt aprillis 1943 Kopenhaagenile kõige lähemasse, Hamburgis asuvasse Neuengamme koonduslaagrisse, kus ta suri 14. märtsil 1945. aastal. Surma põhjuseks oli märgitud "südamelihase nõrkus".[13]

Viited

  1. ↑ Argo Kuusik, Valdur Ohmann. EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Säre saatus selgunud, Tuna 3/2014
  2. ↑ "Richard Sorge ja Eesti, Virkko Lepassalu, Luup 1996". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2010. Vaadatud 20. märtsil 2010.
  3. ↑ 3,0 3,1 Карл Сяре
  4. ↑ Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 209–210.
  5. ↑ Säre, Karl. eestigiid.ee
  6. ↑ Eesti ajalugu elulugudes : 101 tähtsat eestlast / (Allan Liim, Ago Pajur, Sulev Vahtre... jt.); koostanud Sulev Vahtre. Tallinn : Olion, 1997
  7. ↑ Pool sajandit võõra nime all, Mai Vöörmann, Luup (1997)
  8. ↑ Richard Sorge ja Eesti, Virkko Lepassalu, Luup 1996
  9. ↑ Armin Lebbin. Mõnest valgest laigust EKP ajaloos, 6. osa. Õhtuleht, 12. jaanuar 1990.
  10. ↑ Leo Sipelgas,KIRJUTAMATA MEMUAARE. Leo Sipelgas. 01, Kirjutamata memuaare, 09.09.1995
  11. ↑ "Avastati Eesti kommunistide peamehe veretöö", Meie Maa, 28. jaanuar 1943, lk 1
  12. ↑ "Ant, Jüri. Imepärane lähiajalugu. Tuna ([[1998]]) nr 1, lk 125–126" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. november 2015. Vaadatud 28. aprillil 2015.
  13. ↑ Argo Kuusik, Valdur Ohmann. "EKP Keskkomitee esimese sekretäri Karl Säre saatus selgunud". Tuna 3/ 2014

Kirjandus

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!