Sirp on üks vanemaid lõikusvahendeid, neoliitikumi maaviljeluses kasutati tulekivist teradega sirpe[1].
Ta koosneb eest kitsenevast, kaarjast kõverast terast ning lühikesest puustkäepidemest.
Rohusirbid on lühikesed, kuid väga kõverad.
Pronksiajal Eestis kasutusel olnud sirp oli väike ja suhteliselt sirge teraga. Vanem rauast sirbitüüp, mis võeti kasutusele 1. sajandilpKr[1], oli 3,5 kuni 4,5 cm laiuse kaarja teraga, mille külge oli needitud kõver vars. Seda kasutati veel 19. sajandilLääne-Eestis ja saartel. Praegu tuntud vormi omandasid eesti sirbid keskajal. Eestis ja Baltikumis kasutati Vene aladelt siia levinud sirbitüüpi, millel 2,5 kuni 3 cm laiune tugevasti kaardus peenehambuline tera ning lühike sirge, sirbirootsu otsa kinnitatud vars. Sirp oli põhiliselt naiste tööriist, 19. sajandi keskpaigani lõigati sirbiga kõiki vilju, hiljem peamiselt rukist. Sajandi lõpus hakkas vikat sirpi viljalõikusel kõrvale tõrjuma.[2]