Sündis metsavahi pojana. Kui Johannes oli 10-aastane, kolis perekond Paidesse, kus tulevane kunstnik sai oma esimese koolihariduse kohalikus vene kirikukoolis.[1] Greenberg osales ka Paide linnakoolis joonistusõpetaja Rudolf Lepiku korraldatud joonistuskursustel.[1] Lepiku abilisena võttis ta osa dekoratsioonide maalimisest Paide Eesti Seltsile. [1]
Kolis 1902 Tallinna ning asus tööle maalija G. Masingu töökotta, [1] kelle ettevõte tegi remondi- ja dekoreerimistöid Tallinna ja selle ümbruse kirikutes ning aadlimajades.[2] Kunstihariduse täiendamist alustas noor kunstnik Kanuti Gildi pühapäevakoolis ning õppis 1904–1905 kaks semestrit Ants Laikmaa ateljeekoolis.[2] Tema arvukate kaasõpilaste seas leidus selleks ajaks juba põhjalikuma kunstihariduse omandanud andeid, näiteks Nikolai Triik ja Otto von Kursell. 1905. aasta sügisel õiendas Greenberg sellieksami, milleks oli vastutulekust tema kunstipüüdlustele portreemaal, ning sai maalermeistri kutsetunnistuse.[1] Järgmise aasta veetis kunstnik raha kogudes, et minna välismaale kunsti õppima.
Saksamaal
1906. aasta oktoobris sõitis ta laevaga Lübecki ja sealt edasi Berliini, kus hakkas õppima Berliini Kunsttööstuskooli õhtukursustel. 1907. aasta sügisel siirdus ta kunstilinnana tuntud Münchenisse ning asus õppima Anton Ažbe kunstikooli, kus teda ootas ees juba hulk teisi eestlasi, nende hulgas ka tema enda õpetaja Rudolf Lepik. Õppinud kaks semestrit oli Greenberg sunnitud 1908. aastal kutsealusena kodumaale naasma. Greenberg vabastati kroonust ja aasta lõpus oli ta tagasi Münchenis, kus astus seekord Hermann Groeberi erakunstikooli.[1] Groeberi kool valmistas noori ette kunstiakadeemia eksamiteks.
Kevadel 1909 võeti noor kunstnik vastu Müncheni Kunstiakadeemiasse, mille õpilaseks jäi ta neljaks ja pooleks aastaks. Akadeemias õppis ta professor Gabriel von Hackeli joonistuskoolis, kus saavutas silmapaistvaid tulemusi aktijoonistuses ja figuraalkompositsioonis. Tema õpetaja oli ka Ludwig Herterich.[1] Professor Max Dörneri juures võttis ta maalitehnika ja maali restaureerimisloenguid. Andeka noore kunstniku teoseid hinnati kiituskirjadega, 1911. aasta sügissemestrist oli ta vabastatud õppemaksust, mis oli mittesakslaste puhul erandlik. Kahel viimasel aastal toetas noort kunstnikku üks Vene saadik, kes hankis talle stipendiumi.[3]
Moskvas
Pärast akadeemia lõpetamist otsustas noor kunstnik alustada oma karjääri Venemaa pealinnas Moskvas. Moskvas oli Greenberg tegev kunstnik N. Nevinski dekoratiivkunstistuudios lagede maalijana, valmistas plakateid, illustreeris raamatuid ning I maailmasõja puhkedes joonistas Gušnerovi juures sõjateadete pealkirju[3]. Muuhulgas oli ta abiks tollal Moskvas viibivale Jaan Koortile tema kujude viimistlemisel. Juba samal aastal osales ta kahel olulisel kunstinäitusel: Moskva Kunstnike Liidu näitusel ja Mir Iskusstva näitusel. Moskvas elades osales Greenberg Eesti Seltsi kooskäimistel ning lävis Jaan Koorti ja Ado Vabbega.[2] Seal tutvus ta Moskva Eesti Haridusseltsi esimehe ärimees Simmiga, kes ostis mitu kunstniku teost[3].
Teenitud rahaga sõitis kunstnik 1917. aastal paariks kuuks Soome puhkama plaaniga külastada ka Eestit, kust ta oli kaheksa aastat eemal olnud. Tema äraolekul puhkes Venemaal revolutsioon. Suurte raskustega õnnestus kunstnikul hankida sissesõiduluba Eestisse, laev Stadt Reval oli sõiduvalmis, kui Greenberg võeti laevalt maha. Ta ootas kolm päeva Helsingi tänavatel, enne kui tal õnnestus saada Petrogradi viiva rongi peale. Greenberg läks Vabbe juurde ja koos käisid nad vaatamas revolutsiooni Petrogradi tänavatel[3]. Naasnud Moskvasse osales ta kolmandal suuremal näitusel "Kaasaegne vene maalikunst", kuid pärast seda muutus kunstnikuna äraelamine revolutsiooniliselt Venemaal keeruliseks. Greenberg käis paljude eeskujul kotimehena mööda maad leiba kerjamas, kolm korda isegi Kiievis. Enamlased likvideerisid Mir Iskusstva ühingu ning kunstnikud organiseerusid Venemaa Kunstnike Liitu, mille kaudu saadi kutsetunnistus ning mõningaid soodustusi[3]. Kunstnik elas Tihhonova Pustas eestlaste juures ning kui tema patrooni Simm hakati kahtlustama valgekaartluses, läksid mõlemad Kiievisse[3]. Pärast vaherahu sõlmimist Eestiga pöördus kunstnik opteerimiskomisjoni, kus tal võimaldati kohe kulleri abina kodumaale naasta[3]. Kulleriks oli Paul Pinna.
Eestis teostas kunstnik ennast Tallinnas vabakunstnikuna ning joonistusõpetaja ja restaureerijana. Muuhulgas ennistas ta Tallinna raekoja saali 17. sajandist pärit seinamaalingud, Pühavaimu kiriku kantsli ja Oru lossi laemaalingud. [1]Kadrioru lossi laemaal oli tollal hävimisohus ning vastav komisjon oli juba võtnud vastu otsuse see üle maalida.[2] Greenberg esitas komisjonile kava maali päästmiseks. Tollase Eesti oludes oli Greenberg kahtlemata üks kompetentsemaid restauraatoreid. Koos paljude teiste kunstnikega osales ta 1930. aastatel Kadrioru lossi restaureerimisel.[2]
Ateljeepuuduses hakkas kunstnik Kadriorus vana keldri vundamendile (praegu asub seal taastatud Kadrioru lossi jääkelder, kus töötab presidendi kantselei) ateljeed ehitama, mis valmis 1927. aastal.[2] Sõja ajal asus Greenberg Tallinna Kunstihoone ateljeesse nr 9a, kuid sattunud 1951. aasta kevadel põlu alla, tuli tal ateljeest loobuda ning kolida tagasi Kadriorgu. [2]
Greenbergi looming läbis pika stiililise arengu. 1930. aastate alguses valdas art déco’lik kujutusviis ning värvikäsitlus rõhutas vormi plastilisust (nt "Istuv naine", 1930 ja "Naine maskidega", 1931).[5] Kunstnikku köitsid teatrimaailm, sh näitlejate omapärane võlu, ja naise sarm, mida sageli kujutas poeetilise nukrusena.[5]
Sõja puhkemine tõi loomingusse kaasa mure, leina ja traagika erinevad käsitlused, mida iseloomustavad avar tundesisu, peen värvitaju ja maalitehnika rikastumine.[5]
Suur osa tema maalidest on koondatud Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni tänu omaaegse muuseumi maaliosakonna juhataja Hilja Läti pühendunud huvile tema loomingu vastu.[4] Ajal, mil Greenbergi maalide vastu kas ei osatud või ei julgetud huvi tunda, kogus ta hooletusse jäänud teosed muuseumi, vahel ka riigiasutuste keskküttekatla eest.[4] Muuseuminäitused 1965. ja 1987. aastal taastasid kunstniku maine ja positsiooni eesti kunsti ajaloos.[4]
"Naisakt" ehk "Naine maskiga" (1930–1932), Tartu Kunstimuuseum
