Ajalooliselt olid jäägrid palgal suuremates mõisates, millele kuulus palju ulukirohket metsa. Ehkki jäägri üks ülesanne oli tuua liha mõisaomaniku lauale, oli vähemalt sama tähtis ka tema töö majanduslik ja eetiline pool: jääger jälgis metsa üldist seisundit, korraldas jahte ning püüdis salakütte. Selles suhtes olid jäägrid lähedased metsavahtidele.
Juba keskajal pidasid jõukad aristokraadid oma maavaldustes elukutselisi jahimehi. Jäägriks õpiti kolmeaastase õpipoisiaja jooksul, milleks uusajal oli kindel õppekava. Saksa traditsioonis nimetati jäägriõpilasi Jägerbursche ja kuninglikke õuejäägreid Hofjäger. Kasutati ka piirkondliku hierarhia nimetusi nagu ülemjääger (Oberjäger), ülemõuejääger (Oberhofjäger), jäägermeister (Jägermeister) ja ülemjäägermeister (Oberjägermeister).
Isegi aadlikud pidid läbima õpipoisiaja, et olla hiljem võimelised täitma oma kohta kuninglikus jahikorralduses. Saksa vürstidele võis keiser anda tiitli Reichserzjägermeister, näiteks pälvis selle SaksimaakuurvürstJohann Georg I.
Tänapäeval leidub jäägreid suurtes maavaldustes harva. Küll aga on elukutselisi kütte turismifirmade palgal, mis korraldavad safareid jt jahiretki.
Sõna tähendused
Sõna jääger tähendus on eesti keeles kitsas, piirdudes eelkõige palgaliste jahimeestega, samas kui saksa keeles (ja mõnes selle sugulaskeeles) tähendab Jäger lihtsalt igasugust kütti - kuni küttide ja korilasteni välja.
Saksa keeles on Jäger andnud arvukalt tuletisi ja liitsõnu (Aasjäger, Jägerbataillon, Jägerei, jägerisch, jägergrün, Jägerhut, Jägerhütte, Jägerschaft, Jägerschnitzel, Jägersprache, Jägerzaun, Schürzenjäger), millest eesti keelde on jõudnud vähesed; enamasti kasutatakse eesti vastetes sõnu jahimees ja kütt. Küll aga on eestlastele tuttav ürdiliköör "Jägermeister".
