Soome jäägriliikumine sündis Soome kindralkubermangus vastukaaluks 20. sajandi alguse venestamisele.
I maailmasõja puhkedes otsiti Soome kindralkubermangus võimalusi moodustada oma sõjavägi. Soomerootslaste katsed organiseerida sõjaväelist väljaõpet omal kodumaal, Rootsis ja Taanis luhtusid, misjärel pöörduti Venemaa vaenlase Saksamaa poole. Saksamaal moodustati Soome Asjade Komitee[1] ja 1915. a jaanuaris otsustasid Saksa armee ülemjuhatus ja välisministeerium võimaldada Soome iseseisvusliikumise toetamiseks 200 soomerootslasele sõjaline väljaõpe Hamburgi lähedal Lockstedtis.[2]
1915. nõustus Saksamaa võtma õppustele veel 1000 jäägrit. 1915. aasta augustis kirjutab keiser ja kuningas Wilhelm II alla käsule väljaõppe väeosa asutamise kohta Lockstedtis ja sellesse peaks kuuluma 1 jalaväepataljon, 1 pioneerkompanii, 1 kuulipildujakompanii, vajadusel ka üks jalgratturite rühm ja suurtükipatarei. Jäägreid kohustati Saksamaad teenima igal pool ja kõigest jõust. Venemaa ja Soome kindralkubermangu jaoks oli see seadusevastane tegevus.[1]
Lockstedtis õpetati välja ligikaudu 2000 meest. 9. mail 1916 moodustati nendest 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon (jäägripataljon nr 27). Pataljon saadeti mõne nädala pärast Saksamaa poolel sõdima Kuramaale teisejärgulisse rindelõiku.[1] Vene tsaariarmee kindralleitnant Mannerheim suhtus tema jaoks ebaseadusliku nähtusse täiesti eitavalt. Hiljem võitlesid kõrvuti kuni Jätkusõja lõpuni.[1]
Märtsis 1917 toodi pataljon rindelt ära, jätkus koolitus Liepajas.
1917 sügisel Heikki Nurmio kirjutas sõnad "Jäägrimarsile", millele muusika lõi Jean Sibelius. Sellel marsil oli suur tähtsus jäägrite ühtekuuluvustunde kindlustamisel. Algselt oli "Jäägrimarsis" nimetatud ka Eestit, kuid sõnad tehti ümber, et mitte pahandada Saksamaad.[3]
1917. aasta sügisel hakati jäägrite väikesi eelrühmi koos relvalastidega salaja sakslaste laevadega Soome kindralkubermangu saatma. Soome iseseisvust tunnistasid nii Nõukogude Venemaa kui ka Saksamaa ja Preisi sõjaministri 5. veebruari 1918. a käskkirjaga saadeti jäägripataljon laiali. Enne Soome minekut andsid jäägrid kohalikus Liepāja kirikus truudusvande Soome valitsusele.[1]
Enamik jäägreid saabus Soome Vaasasse laevadel 25. veebruaril 1918 ja asus Soome kodusõjas võitlema valgete poolele. 26. veebruaril 1918 esines jäägripataljon Vaasas paraadil kindral Mannerheimile algkoosseisus viimast korda. Seejärel jagati nad üle Soome laiali. Soome kodusõjas osales 1260 jäägrit, nad olid ohvitserkonna tuumikuks. Sõjas langes 127 jäägrit. Paljud jäägrid jäid sõjaväkke ja üle 730 ohvitseri osales Talve- ja Jätkusõjas, üle poolte neist olid rindel.
1918. lõpus ja 1919. alguses saabus Eestisse koos teiste Soome vabatahtlikega ka 80 jäägrit. Üks jääger sai surmavalt haavata Narva vabastamise lahingutes 1919. aastal.[1]
Viited
Välislingid
