Jones oli Walesi päritolu rätsepa Inigo Jonesi poeg. Ta ristiti 19. juulil1573 Smithfieldi Püha Bartholomew-the-Lessi kirikus.[2] Jones avastas oma kutsumuse võrdlemisi hilja.[1] Ta õppis kunstnikuks, kostüümikavandajaks ja lavakujundajaks ning töötas algul Taani kuninga Christian IV õukonnas. 1605. aastast oli Jones James I teenistuses, kes määras ta hoolimata praktiliste kogemuste nappusest 1615. aastal õukonnaarhitektiks.[1]
Arhitektina tõusis Jones esile 40. eluaastates. Teda vaimustas antiigist inspireeritud ehitiste lihtne harmoonia.[1] Kirg klassitsistliku arhitektuuri vastu ei jätnud jälge mitte üksnes tema enda loomingule, vaid määras kuni 18. sajandi lõpuni kogu Inglismaa arhitektuuri peamise suuna.[1] Jonesi peetakse inglise palladionismi rajajaks.[3]
Jonesi varaseimad säilinud arhitektuursed projektid (krahv Salisbury Uus Börs Strandis ja Saint Pauli katedraali torni parandamise kavand) pärinevad 1608. aastast.[4]
Arhitektuuri põhimõtete vallas haris Jones end Palladio "I quattro libri dell’architettura" abil. Omandatud teadmisi kinnistas ta hoonete vaatlemisel. Jonesi suhtumine proportsiooni ja tema võrreldavuse põhimõte pärinevad aga Vitruviuse teostest.[5]
Puritaanliku revolutsiooniga lõppes aastal 1642 Jonesi karjäär. Peale õukonnaarhitekti kohustustele oli ta täitnud ka parlamendiliikmete tellimusi.[1]
Maskiballid
Inigo Jones. Maskiballi kostüüm “Täht” (“A Star”)Publiku poole kallutatud lava [Rake stage] (18. sajandi Ermitaaži teater Peterburis)
Inigo Jonesi kõige varasem masque (16. ja 17. sajandi lühike allegooriline näidend, mida etendasid maskides näitlejad) – "The Masque of Blackness" – esitati 6. jaanuaril1605.[2]
Jones tutvustas IngliseõukonnaleItaaliarenessansi traditsiooni läbi lavakujunduse, kasutades vorme ja vahendeid, mis olid kujutava kunsti suhtes ettevaatliku suhtumisega riigis endiselt suuresti tundmatud.
Varem oli Jones maskiballide lavastusi luues peamiselt keskendunud lavatehnikale, kasutades liikuvaid saari ja mägesid, laine- ja pilvemasinaid, mida kombineeriti keerukate välguefektidega. Järjest keerulisemaks muutuvate ballide jaoks kasutas Jones uuendustena tagastseeni ja kergelt publiku poole kallutatud lava. Need elemendid moodustasid lineaarperspektiivi: kõik lava jooned koondusid kuninga istekohta, kust lava sügavuse illusioon töötas täiuslikult.
Jonesi olulisim lavauuendus oli prostseenikaare kasutuselevõtt, mis hakkas raamima tema ballide lavastusi alates 1615. aastast.[5]
Grand Tourid Itaaliasse
On oletatud, et Jonesi esimesed reisid toimusid Rutlandi krahvi venna Francis Mannersi saatjaskonnas, kes lahkus Inglismaalt1598. aastal, et teha ringreis läbi Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Ajastus sobib, sest Jonesi oli viimati märgatud Inglismaal 1597. aasta aprillis, ja seos Mannersi perekonnaga ilmneb Rutlandi krahvi arvepidamises 28. juunil1603 tehtud maksest.[6] Sellelt reisilt sai Jones ka oma "I quatrro libri" eksemplari. Raamat on 1601. aasta väljaanne ja sellel on sissekanne, mille tegi oletatavasti Itaalia raamatumüüja: "1601 doi docati".[7]
Kaugeim lõunapoolne linn, kuhu Jones teadaolevalt reisis, oli Napoli (1614. aasta märts). Ta külastas Püha Paolo Maggiore kirikut vähemalt kolm korda, olles juba varem teadnud seda hoonet oma raamatust "I quattro libri". Napoli külastuse lõpupoole omandas Jones veel ühe raamatu, mis sisaldab kriitikat Palladio templikirjelduse kohta.[7]
Juuli lõpuks oli Jones tagasi Veneetsias, kust läks edasi Vicenzasse. Tõenäoliselt jäi ta Itaaliasse 1614. aasta augusti lõpuni, siis naasis Prantsusmaa kaudu Inglismaale. Jones oli värskelt õppinuna saanud teadmisi perspektiivse lava ehitamise kohta, mille ta ka kohe õukonna maskeraadide kavandites kasutusele võttis.[5]
Looming
Queen's House Greenwichis
Queen's House – Greenwichis asuv kuninganna palee. Hoone valmis alles 1635
"Välismaal omandatud kogemuste otsese viljana projekteeris Inigo Jones Queen's House'i – Greenwichis asuva palee, millele pandi nurgakivi aastal 1616. Kuigi hoone valmis alles 1635. aastal pärast mitut muudatust, mis puudutasid hoone ja pargi vahelisi seoseid, tähistas see Inglise arhitektuuris tõelist suunamuutust ning radikaalset lahtiütlemist hiliskeskaegsest ja maneristlikust traditsioonist. Queen's House koosneb kahest nelinurksest ehituskehandist, mis on omavahel sillaga ühendatud. Rusteeritud alumise korruse kohal asub piano mobile, mis avaneb avara sammas-loggia'na aia poole. Põhjapoolses osas varjab tagasihoidlik risaliit enda taga läbi kahe korruse kõrguvat nelinurkset saali. Kuubikujulise kompleksi lihtsusele lisavad peenust elegantsed aknaread, kuid ennekõike siiski ülemise korruse joonia order."[1]
Whitehalli Banqueting House
Banqueting House
Esialgne David Cunninghamilt tellitud Banqueting House hävis 1619. aastal tulekahjuks. Uus ja suurejoonelisem projekt telliti Jonesilt.[5]
Banqueting House'i saali laemaalid, mille autor on Peter Paul Rubens
"See oli õukonnapidustusteks mõeldud ehitis, mis kavandati algul suurema paleekompleksi osana. Algsetes kavandites kasutatud fassaadi rõhutavast frontoonist loobuti hiljem katkematu, horisontaaljoont rõhutava talastiku kasuks. Banketisaali ülesehituses domineerivad alumisel korrusel jooniapoolsambad ja ülemisel korrusel komposiitpilastrid – sama liigendus kordub ka hoone välisseintel."[1]
Jones kujundas oma Banqueting House'i ilma ametliku sissepääsuta, rõhutades sellega pika fassaadi funktsiooni külgseinana.[5]
Queen’s Chapeli (1623–1627) kavandi tellis James I[2] ja sellest sai Jonesi esimene kavandatud sakraalhoone, kus ta rakendas palladionistlikke lahendusi.[1] "Sellel Saint Jamesi paleega kokku ehitatud õukonnakabelil puuduvad külglöövid: kastikujulisel ruumil on kassettlagi, selle kitsastes otsades on kolmeosalised aknad, mis kordavad veneetsialikku, arhitraavi ja kaart kombineerivat motiivi. Peafassaadi toonitab antiikeeskujudest inspireeritud kolmnurkne viil."[1]
Covent Garden
Covent Gardeni väljak
"Inigo Jonesi Covent Gardeni projekti järgi kujundati Suurbritannia esimene linnaväljak, mida ääristasid ühesugused hooned. Ka siin toetus Jones klassikalistele lahendustele ning renessanss- ja barokkperioodi tipparhitektide tõlgendustele. Jones ehitas selle fassaadi rangelt Vitruviuse juhiseid järgides Toscana orderis templifassaadina."[1]
James I katafalk
James I suri 1625. aastal ja Jones pidi püstitama katafalgi, mis oleks Westminster Abbey matusetalituse keskpunkt. Ta võitis eeskujuks Domenico Fontana kujundatud katafalgi Sixtus V matusteks. Seejuures kasutab Inigo Jones Donato BramanteSan Pietro in Montorino "Tempiettost"[8] (it 'pisitempel') inspireeritud ranget kujundust, et kritiseerida Fontana paisutatud ümbertöötlust. Eesmärk oli, et tema Sixtuse katafalgi kohandamine James I jaoks jääks monumentaalseks ja ornamentidega kaetuks, olles samas selgelt lihtsam. Fontana pompoosne kujundus on muudetud kainemaks ja puhtamaks, mis on protestantliku kultuuri jaoks sobivam.[6]
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Inigo Jones
↑ 2,02,12,2Worsley, Giles (2007). Inigo Jones and the European Classicist Tradition. New Haven, London: Paul Mellon Centre Ba.
↑Kangilaski, Jaan (2010). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst. Lk 166.
↑Newman, John (1992). Inigo Jones's Architectural Education before 1614. Architectural History, vol. 35. SAHGB Publications Limited. Lk 18–20.
↑ 5,05,15,25,35,45,5Hille, Christiane (2012). Visions of the Courtly Body: The Patronage of George Villiers, First Duke of Buckingham and the Triumph of Painting at the Stuart Court. Berlin, Boston: De Gruyter. ISBN9783050059082.
↑ 6,06,1Pfister, Manfred; Hertel, Ralf (2008). Performing National Identity: Anglo-Italian Cultural Transactions. Amsterdam: BRILL. Lk 65–71. ISBN9789042023147.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ 7,07,1Bold, John F. (2003). English Architecture Public and Private: Essays for Kerry Downes. London: Bloomsbury Publishing Plc. ISBN9781852850951.
↑Peacock, John (1982). Inigo Jones's Catafalque for James I. Architectural History, vol 25. SAHGB Publications Limited. Lk 1.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
.jpg)
.jpg)
