Friedrich V valiti Böömimaa kuningaks pärast Saksa-Rooma keisriMatthiase surma 1619. aastal, ta krooniti Böömimaa kuningaks Prahas4. novembril1619. Et ta oli Böömimaa kuningas ainult ühe aasta, sai ta hüüdnimeks Talvekuningas.
1619. aastal suri Saksa-Rooma keiser ja Austria valitseja Matthias lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo Steiermargihertsogi Ferdinandi, kes sai Böömimaa kuningaks ja keisriks Ferdinand II nime all. Ferdinand oli vaga katoliiklane, ning ta tahtis kõigis oma valdustes läbi viia vastureformatsiooni, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid enamuses protestandid (luterlased, kalvinistid ja utrakvistid ehk mõõdukad hussiidid), ebapopulaarne.
Böömimaa kuningas oli valitav ning Böömimaa mässulised valisid 1619. aastal enda valitsejaks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V, 1610. aastal surnud Friedrich IV poja. Samal ajal valisid lojalistid Böömimaa kuningaks Ferdinand II ning ta kinnitati ka Saksa-Rooma keisriks. Ferdinand luges seejärel Friedrich V mässuliseks ning nendevaheline konflikt muutis sõja Habsburgide valduste sisesõjast üleriigiliseks konfliktiks. Kolmekümneaastane sõda jagatakse neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood (1618–1623, Taani periood (1625–1629), Rootsi periood (1630–1635) ja Prantsuse-Rootsi periood (1635–1648).
Otsustav Valgemäe lahing toimus 8. novembril 1620 Praha juures. Böömi 30 000-meheline sõjavägi oli kirju koosseisuga. Pfalzi ja Böömi sõjavägi ületas oma suuruselt liigalaste oma, kelle väejuhataja oli andekas kindral, madalmaalane krahv Johann T'Serclaes von Tilly. Friedrich V, saanud teada, et lahing on alanud, sõitis oma vägede juurde, kuid jõudis kohale liiga hilja, sest lahing oli tema saabumise ajaks juba kaotatud. Kuigi Praha ja teiste Böömi linnade kaitsmiseks olid Friedrichil head väljavaated, pages ta Böömimaalt ja raskendas sellega oma olukorda veelgi.
Böömimaa kuningas Friedrich I ja kuninganna Elisabeth (Böömi Elizabeth)
