Hendrik Arro (25. juuli 1925 Tallinn – 26. september 2017 Tallinn) oli Eesti lendur, sporditegelane ja tehnikateadlane.
Teise maailmasõja ajal õppis ta Liepaja Lennukoolis ja oli seejärel sõjaväe-lendur eestlastest koosnevas lennuüksuses Saksa sõjaväes.
Lapsepõlv
Ta sündis sõjaväelenduri Heinrich Arro pojana. Ta õppis Riiklikus Inglise Kolledžis ja oli skaut. Perekonnas, kus lendurite seltskond oli tavaline, kujunes ka noorukis sügav lennundushuvi. Nagu paljud tolleaegsed eesti noormehed, nii sai ka tema enne sõda üldiselt inglismeelse kasvatuse.
Lendurina II maailmasõjas
Ta astus 1943. aasta märtsis sundvõtmist ennetades 17-aastase vabatahtlikuna Saksa sõjaväes moodustatud eestlastest koosneva lennuüksuse – nn Buschmannstaffeli (hilisema 127. (mere) luurelennugrupi) – liikmeks, kus ta tehnilise personali hulgas teenides sai lennukirelvuri väljaõppe.
Kui lennuüksuses hakati valima kandidaate uute lendurite väljaõppekursusele, andis ta suvel 1943 avalduse lennukooli astumiseks. Sama aasta septembris suunati ta Liepājasse eestlaste ja lätlaste väljaõpetamiseks loodud lennukooli, mille ta lõpetas juuni alguses 1944 sõjaväelenduri kvalifikatsiooniga. Seejärel suunati ta 11. öölahingulennugruppi, mille 3. lennusalga koosseisus osales Eesti kaitselahingutes Tartu ja Narva rindel, tehes kokku 63 lahingulendu.
1944. aasta septembris, kui Saksa väed jätsid Eesti maha, taandus ka tema üksus Saksamaale. Pärast üksuse usalduse kaotust ja selle likvideerimist, Heiligenbeilis (Ida-Preisimaa) oktoobris 1944 saadeti ta koos üksuse ülejäänud koosseisuga Oderi-äärse Frankfurdi Kunersdorfi lennubaasi, mis sai eestlastest lennuväelaste kogumispaigaks. Sealt saadeti neist enamik, sealhulgas Hendrik Arro, novembri alguses Esbjergi langevarjurite kooli. Pärast lühiaegset väljaõpet Esbjergis saadeti eestlased sealt detsembris 1944 Dortmundi, õhutõrje-suurtükiväe gruppi nr 96, kus eestlastest lendurid õpetati ümber ja rakendati õhutõrje-raskekahurväelastena. Jaanuaris-veebruaris 1945, õppis ta umbes paarikümnemehelises rühmas Schongau õhutõrjekoolis tulejuhtimisseadmete kursustel, mille lõpetamise järel suunati nad tagasi Dortmundi.
1945. aasta märtsis saadeti Dortmundis paiknenud eesti päritoluga lennuväelased edasi Hamburgi, Saksa sõjaväe 20. Eesti diviisi tagavarapataljoni, sealt edasi Hirschbergi lähistele diviisi võitlusüksuste juurde. Ta andis end 20. Eesti diviisi koosseisus 9. mail 1945 Tšehhoslovakkias Tšehhi partisanide kätte sõjavangi ja elas üle Tšehhi põrgu.[1] Sõjavangist õnnestus tal Brno lähistel koos mõne endise kaasvõitlejaga vangistusest põgeneda. Lääne poole mineku ebaõnnestumise tõttu naasti 1945. aasta suvel NSV Liidu okupatsiooni all olevasse Eestisse.
Pärast sõda
Sõja-ajal valel poolel sõdimist varjates õnnestus tal Eesti NSV-s legaliseeruda ja asuda oma poolelijäänud õpinguid jätkama. 1946. aasta kevadel lõpetas ta Tallinna 2. Keskkooli ja sama aasta sügisel astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kus ta õppis kütuste keemilist tehnoloogiat.
30. septembril 1950 abiellus ta Juta Pärnasaluga, kuid juba 7. oktoobril MGB arreteeris ta ja saatis Saksa sõjaväes sõdurina teenimise eest 25 aastaks vangilaagrisse. Tal tuli Kolõmas (Magadani oblast) sõjavangina töötada elektrijaama ehitusel ja kullakaevandustes. Abikaasa Juta Arro ei lahutanud abielu, vaid otsustas oodata.
NSV Liidus 17. septembril 1955 välja antud amnestiaseadluse põhjal vabanes Arro vangilaagrist sama aasta novembris. Jätkus ka abielu Juta Arroga.
Edasine haridus
Eestisse tagasipöördumise järel õnnestus tal jätkata õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis ja lõpetas selle 1957. aastal. Ta kaitses 1968. aastal väitekirja "Nazarovi süte ja eesti põlevkivi tuha üksikute komponentide rollist küttepindade saastumis- ja korrosiooniprotsessides" ja sai tehnikakandidaadi kraadi.
Töökäik
Pärast kõrgkooli lõpetamist töötas ta sama kõrgkooli soojustehnika kateedris teadurina ja üle 30 aasta soojustehnika teaduslabori juhatajana. 1971. aastal anti talle vanemteaduri kutse. TTÜ Soojustehnika Instituudi mittekoosseisulise vanemteadur-konsultandina töötas ta veel kaua ka pensioniealisena.
Teadustöö
Soojusenergeetika kateedris ja teaduslaboris Ilmar Öpiku uurimisgrupis töötades hakkas ta tegelema keeruliste mineraalosa omadustega kütuseid põletavate katelde küttepindade saastumis- ja korrosiooniprobleemidega. Peamised uurimisobjektid olid eesti põlevkivi ja Nazarovi pruunsöega köetavad katlad, kuid oli ka perioode, kus uuriti värvilise metallurgia (vasetööstuse) ettevõtete ning MHD-generaatorite utilisatsioonikatelde küttepindade saastumisega seotud küsimusi. Hiljem on uurimistööde temaatika laienenud ja lisaks küttepindade probleemidele käsitleti ka elektrijaamade keskkonna-ohutusega seotud probleeme (väävli sidumist ja suitsugaaside märgpuhastust, CO2 heitmed ja sidumist tuhaväljadel, tuhaväljade keskkonnaohutust jne).
Teoseid
Tehnikateaduste alalt
On avaldanud üle 120, valdavalt energeetiliste katelde töötingimuste ja elektrijaamade keskkonnakaitsealaste küsimustega seotud teadusliku töö. 2010. aastal avaldas TTÜ Soojustehnika Instituut ülevaate Hendrik Arro publikatsioonidest.
Sõja- ja vangilaagrimälestused
- "Eesti lendurid lahingute tules". 1995, täiendatud ja parandatud kordustrükid 1996 ja 2001 (ülevaade eesti lennuväelaste sõjateest II maailmasõja päevil)
- "Retk maakera servale ehk kroonu küüdiga läbi "punaste" maa". 2001 (oma vangilaagrielu kohta Kolõmal)
- "Pommid öisest taevast. Öölahingulendurid idarindel". 2009 (ülevaade öölahingulendurite, eriti aga 11. (eesti) öölahingulennugrupi tegevusest II maailmasõjas)
- 2. trükk. Grenader. Tallinn 2010
- Kui mõtleks pisut?. Kultuur ja Elu 1/ 2015
- Miks me siis läksime?. Kultuur ja Elu 2/ 2015
- on kirjutanud üle 40 artikli, millistest osa on ka avaldatud välismaal, kus ta vaatleb II maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnud meeste olukorda tänapäeva Eestis ning käsitleb mõningaid kaitseväe ja vabadusvõitlejate mälestamisega seotud probleeme
Muid kirjutisi
Tuli vehklemises üliõpilasena Eesti NSV ja Tallinna meistriks ja oli aastaid Eesti NSV võistkonna liige. Samuti on ta hiljem tegutsenud nii üle-eestilistel kui ka üleliidulise (NSV Liidu) ja rahvusvahelise (sotsialismimaade) ulatusega võistlustel spordikohtuniku ja peakohtunikuna.
Purilennuga hakkas ta tegelema 1957. aastal, mil tal vahepealset "poliitilist sula" kasutades õnnestus oma elulugu varjamata astuda ALMAVÜ Tallinna Aeroklubi liikmeks. Kui NSV Liidu poliitiline õhkkond uuesti karmistus, keelati tal 1960. aastal lendamine minevikus valel poolel sõdimise eest jälle ära. Sellele vaatamata õnnestus tal lennuspordialasest tegevusest purilennukohtunikuna siiski mingil määral osa võtta ning hiljem oli ta isegi mitmel üle-eestilisel ja Balti NSV-de purilennuvõistlusel peakohtunik.
Orienteerumisega tegeles ta vanemas eas. Oli üle 10 aasta Tallinna orienteerumisklubi "Orion" esimees ja aseesimees ning mitmel, sh ka rahvusvahelisel orienteerumisvõistlusel peakohtunik.
Tegevus represseeritu ja veteranina
Hendrik Arro rehabiliteeriti täielikult kui alusetult süüdimõistetu Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 19. veebruari 1990. aasta seadluse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimisest" § 1 p2 alusel Eesti NSV Ülemkohtu 12. aprilli 1991 otsusega nr. 11/2470. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist asus kohe tegutsema ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidus (EVL). Oli aastaid EVL Vanematekogu ja EV Tallinna Ühenduse (EVTÜ) Volikogu esimees ja EVL juhatuse liige. 1993. aastast oli ka EVTÜ juures tegutseva Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse (SELÜ) esimees.
Tunnustus
Isiklikku
Hendrik Arro suri oma kodus Pirital 26. septembril 2017 kell 14. Ta maeti 12. mail 2018 Metsakalmistule.[2]
1962. aastal abikaasa Juta Arro suri ja 1964. aastal abiellus ta Selma Koppeliga, kes suri 1989. aastal. 2002. aastal abiellus ta Sirje Kalamiga.
Viited
Välislingid
