Heaoluriik või ka hoolekanderiik (inglise keeles welfare state) või sotsiaalriik (saksa keeles Sozialstaat) on valitsemisvorm, mille puhul riik kaitseb ja toetab kodanike majanduslikku ja sotsiaalset heaolu, mis põhineb seadustega sätestatud õiguskorral ja ametnike hoolekandel, mille eesmärgiks on tagada riigi elanikele võrdsed võimalused tulusid ümber jagades ning avalikul vastutusel nende kodanike ees, kes ei ole suutelised endile tagama minimaalselt vajalikke elutingimusi.[1]
Heaoluriiki iseloomustab kõrge elatustase, liigendatud ja riiklikult garanteeritud sotsiaalhooldussüsteem, madal tööpuuduse tase, stabiilne sotsiaalne õiglus ja majanduslik areng koos demokraatia põhimõtetega. Heaoluriigi tekkega kaasneb üldise elatustaseme tõus ning suureneb keskklass osakaal ühiskonnas.
Heaoluriik ehk sotsiaalriik garanteerib kodanikele poliitilised ja sotsiaalsed õigused. Riik otseselt ei sekku turumajandusse, kuid vähendab ühiskonna liikmete vahelist sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsustmaksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaga, ühendab turumajanduse sotsiaalse õiglusega. Samuti tagab ta inimestele nende loomupärastele eeldustele ja sissetulekute suurusele vaatamat võrdse võimaluse osa võtta ühiskonna üldisest heaolust.
Heaoluriigi tunnused ja funktsioonid on:
kõrge majandusliku arengu tase, mis võimaldab jagada elanikkonna tulusid ümber nii, et suuromanikud ei ole häiritud;
kehtib inimestevahelise koostöö ideaal
loodud on aktiivne kodanikuühiskond ja kehtib inimõiguste kaitse:
kehtib majanduse sotsiaalse orientatsiooniga struktuur;
on formeerunud kodanikuühiskond;
riik on välja töötanud arvukad töötatud efektiivselt funktsioneerivad sotsiaalprogrammid ja realiseerib neid võrdsuse printsiibist lähtudes;
riigil on sotsiaalne vastutus kodanike ees;
kindlaks on määratud riiklik tegevus, mis tagab igaühele väärikad elutingimused, sotsiaalse kaitse ja võrdsed stardivõimalused oma pürgimuste realiseerimiseks;
riik toetab sotsiaalselt kaitsetut ja tõrjutud elanikkonda (töötud, pensionärid, invaliidid);
Nimetatud riikides on loodud võimalused inimeste materiaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste igakülgseks rahuldamiseks, on tagatud sotsiaalse õigluse põhimõtete realiseerimine, kehtib võimalus end teostada ja vastavalt võimetele oma tööjõudu rakendada. Eraomanduslikud põhimõtted on riigi poolt kaitstud, tagatud on vaba ettevõtlus ning loodud kõik tingimused vabaks demokraatlikuks poliitiliseks tegutsemiseks. Heaoluriikide rahvusliku taastootmise tase on maailma kõrgemaid ning nad kuuluvad demokraatliku maailma juhtivate tööstusmaade hulka. Euroopa Liit (EU) on seadnud oma poliitilise integratsiooni läbiviimise lõppeesmärgiks liikmesriikide üleüldise majandusliku ja sotsiaalse heaolu tagamise ja liikmetevahelise arengutaseme ühtlustamise.
2018. aasta andmetel kulutasid OECD riigid sisemajanduse kogutoodangust sotsiaalseteks kulutusteks kõige rohkem (protsentides) Prantsusmaa (31,2), Belgia (28,9), Soome (28,7), Taani (28,0), Itaalia (27,9), Austria (26,6), Rootsi (26,1), Saksamaa (25,1), Norra (25,0) ja Hispaania (23,7). Eesti oli kolmekümne kolme OECD riigi hulgas 20. kohal (18,4) kohe pärast Ameerika Ühendriike ja enne Austraaliat ning edestab Lätit ja Leedut.
Kui reastada riigid sotsiaalkulutuste järgi inimese kohta (per capita), siis juhtis seda edetabelit 2013. aasta andmetel (dollarites) ülekaalukalt Luksemburg (22207,8). Järgnesid Norra (14541,8), Taani (13259,8), Austria (13070,7), Belgia (12715,5), Prantsusmaa (12356,2), Rootsi (12342,2), Soome (12073,2), Šveits (11392,5) ja Saksamaa (11140,9). Eesti oli 29. kohal (4304,9) kohe Slovakkia järel ja Läti ees.
Mõistet „sotsiaalne riik” kasutas esimest korda 1850. aastal saksa sotsioloog, majandusteadlane ja riigiametnik Lorenz von Stein. Ta loetles rea taolise riigi tunnuseid nagu kõikide ühiskonnaklasside absoluutse õigusliku võrdsuse saavutamine ning riigi kohustuse aidata kaasa kõikide oma kodanike majanduslikule ja sotsiaalsele arengule. Šveitsis võeti 1877. aastal esimesena maailmas vastu Föderaalne Tehaseakt (saksa keeles Eidgenössisches Fabrikgesetz), mis reguleeris tehases töötamise põhimõtteid, tööpäeva pikkust ja keelas alla 14-aastaste laste tööjõu kasutamise. Heaolu riigi mõistet kasutas esimesena Otto von Bismarck 1880. aastate alguses, kui ta kavandas Saksamaa sotsiaalse ja majandusliku korralduse süsteemi reformimist. Briti peaminister David Lloyd George seadis pärast Esimest maailmasõda eesmärgiks arendada Inglismaast heaoluriik. Samasuguse eesmärgi püstitas ka USA president Franklin D. Roosevelt oma uue kursi poliitikaga. Peaminister Per Albin Hansson alustas 1930. aastate keskel Rootsi heaoluriigi ülesehitamist.
Mõiste tuli laialdaselt käibele 1960. aastatel, kui Lääne-Euroopa riigid reformisid oma sotsiaalhoolduse süsteeme ning kehtestasid tööturu reguleerimise uusi suundi. Heaoluriigist räägivad propagandistlikel kaalutlustel ka keskpärase arengutasemega, sageli sotsiaaldemokraatliku suunitlusega riigid. Paljud parteid ja erakonnad kasutavad heaoluretoorikad valimiseelses võitluses.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 viitab õigustele, mis "vastavad... sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele". Enne 2007. aasta riigikogu valimisi andis Reformierakonna esimees, toonane peaminister Andrus Ansip lubaduse viia Eesti viie jõukaima Euroopa riigi hulka. Lubaduse täitmise tähtajaks määras Reformierakond 15 aastat, ehk selle järgi pidi Eesti olema eeldatavasti heaoluriik 2022. aasta lõpuks.
↑"Welfare state". www.britannica.com (inglise). Britannica. 11.04.2021. Vaadatud 11.04.2021. Welfare state, concept of government in which the state or a well-established network of social institutions plays a key role in the protection and promotion of the economic and social well-being of citizens. It is based on the principles of equality of opportunity, equitable distribution of wealth, and public responsibility for those unable to avail themselves of the minimal provisions for a good life. The general term may cover a variety of forms of economic and social organization.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
