Pihlaka levila hõlmab peaaegu kogu Euroopa, välja arvatud äärmises lõunaosas, kus ta kasvab üksnes mägedes, ning Põhja-Aasias. Ta on levinud kõikjal Eestis. Pihlakas talub hästi külma. Seetõttu suudab ta kasvada mägedeski: Briti saartel kuni kilomeetri, Prantsusmaal kuni 2 kilomeetri kõrguseni, lõuna pool veelgi kõrgemal.
Pihlakas talub ka mitmesuguseid pinnaseid, alates õhukestest happelistest pinnastest kuni kaljulõhedeni. Ta kasvab suhteliselt sageli isegi epifüüdina teiste puude lõhedes ja tüvede harunemiskohtades, kuigi need taimed ei saa enamasti suguküpseks.
Kirjeldus
Pihlakas on kasvukoha suhtes leplik
Harilik pihlakas kasvab enamasti 4–10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 meetrini[viide?]. Maailma kõrgeim äramõõdetud pihlakas oli 28 meetrit kõrge[viide?]. Jämedamate harilike pihlakate ümbermõõt küündib 2 meetrini.
Puukoor on noortel puudel sile ja hõbehall, vanadel puudel kahvatu hallikaspruun ja kestendav, vahel isegi lõhenenud.
Pihlaka võrsed on rohelised ja alguses karvased. Pärast muutuvad nad hallikaspruunideks ja karvututeks. Pihlakal on liitlehed, mis koosnevad paaritust arvust lehtedest: need paiknevad muidu paarikaupa vastakuti, aga rootsu tipus on otse rootsu sihis suunatud leht, millel ei ole paarilist. Lehti on ühes võrses 9–19, kõige sagedamini 13 või 15. Kogu liitleht on 10–22 cm pikk ja 6–12 cm lai, iga leht eraldi on 3–7 cm pikk ja 1,5–2,3 cm lai. Lehed on saagja servaga.
Harilik pihlakas õitseb juunis. Õied on valged ja moodustavad pöörise, mis koosneb kuni 250 õiest ning on 8–15 cm läbimõõdus. Õis on 1 cm läbimõõduga ja 5 kreemikasvalge kroonlehega. Õisi tolmeldavad putukad.
Pihlakal on õunvili, mille läbimõõt on 6–9, harva kuni 14 mm. Viljad on toorelt rohelised, aga valmivad septembri lõpus ning muutuvad algul oranžideks ja siis punasteks. Viljas on kõige sagedamini 2, aga vahel kuni 8 seemet. Viljad on söödavad. Nende maitse paraneb pärast esimesi öökülmi.
Pihlakad ei ela väga vanaks, tavaliselt piirduvad 100 eluaastaga.
Paljunemine
Hariliku pihlaka viljad
Väikestele asustamata meresaartele satub harilik pihlakas lindude abil, kes pihlakaseemneid söövad, meresaartele lendavad ja seal roojavad. Seemned säilitavad idanemisvõime ka linnu soolestikus.
Pihlaka vilju söövad meeleldi paljud linnud, eriti rästad, kes neid ka levitavad. Seemneid söövad leevikesed ja vindid. Talve tulekul pihlakamarjad ei pudene, vaid jäävad puu külge ning siis, kui maapind on lume all ja muud toitu pole, söövad pihlakamarju juba kõik linnud, kes näljas on, kaasa arvatud vareslased.
