Lehed asetsevad vastakult või topeltvastakult. Ühel linataimel on ühtekokku 50–100 lehte. Lehed on nooljad, 25–40 mm pikad ja 3 mm laiad. Lehed on hallikasrohelised ja kaetud vahaja kaitsekihiga. Ettevaatust: värsked lehed on süües mürgised.
Ühel linataimel on 3–5 hermafrodiitset õit. Viis 15–25 mm pikkust kroonlehte avanevad päiksepaistelisel soojal päeval mõni tund pärast päiksetõusu ning varisevad juba enne keskpäeva. Tolmukate (neid on õies 5) kleepuv välispind mesilasi ei meelita.
Õite värvus on valdaval hulgal sortidel helesinine, kuid esineb ka valgete, roosade ja violetsete õitega sorte. Ilusad ja haprad õied on meeldiva aroomiga. Ettevaatust: värsked õied on süües mürgised.
Lina kuprad
Vars on peenike, ühesuguselt ümar ja sile. Kiulina puhul oleneb varre pikkusest tema ökonoomika ja hind materjalitööstuse tarvis.
Lina vili on viiekojaline ümar kupar, kojad on omavahel eraldatud ning sisaldavad kokku kuni 10 seemet, mis valmivad juulis-augustis.
Seemne pikkus on 3,2–4,8 mm, laius 1,5–2,8 mm, paksus 0,5–1,2 mm. Seeme on lame, külgvaates munajas, veidi kõverdunud idujuurepoolse (kitsama) otsaga. Välispind on hele kuni tumepruun, leidub ka kollaste ja rohekaskollaste seemnetega sorte.
Linataim arendab välja põhijuure, selle pikkus võib ulatuda taime enda pikkuseni, koos tema küljes haruneva peenema juurestikuga.
Levik ja kasvukoht
Lina perekonnas on umbes 200–230 taimeliiki, mida võib leida kogu maailma paras- ja lähistroopikavöötmes. Peamised keskused asuvad Põhja-Ameerika edelaosas ja Vahemere piirkonnas. Looduses kasvab kultuurlina esitaim metsik lina (Linum lewisii).
Linaseemnete tootmine maailmas aastal 2017
Kasvatamine
Õitsev linapõld Belgias
Kultuurtaimena kasvatatav lina on üheaastane taim (terofüüt): külvatakse kevadel seemnest (aga võib paljundada ka vegetatiivselt lõikevarrena) ja saaki korjatakse sügisel. Lina ei ole kuigi invasiivne taim. Seda kultuuri on võimalik kasvatada pea kõikjal, kuid pikk kasvuperiood eeldab siiski mõningast suveperioodi. Suurimad linakasvatuspiirkonnad on USA, India, Hiina, Etioopia, Venemaa, Euroopa Liit ja Kanada. Seemnesaagid ulatuvad keskmiselt 1–2 tonnini hektari kohta.
Euroopa Liidus kasvatatakse umbes 120 sertifitseeritud linasorti (nii kiu- kui ka kui õlilina)[2].
Mõnes riigis (nt Kanada, USA, Poola, Venemaa jt) on geneetiliselt muundatud lina (püütud kontrollida saagikust, mõjutada rasvade ja proteiinide koostist, vastupidavust haigustele, umbrohtudele ja ilmastikuoludele jne) riiklikul tasandil seadustatud. Euroopa Liidus on geneetiliselt muundatud lina kasvatamine keelatud.
Agrotehnika
Lina kasvatuseks võiks põllumaa olla sõnnikuga väetatud juba aasta varem, sest mineraalide rohkus mullas pikendab lina õitsemisaega. Põllumaa tuleb lina külviks võimalikult vara ette valmistada: künda/kaevata põhjalikult, eemaldades juurikad ja suured kivid, ning äestada ühtlaseks.
Seemned valitakse lähtuvalt kliimavöötmest, sordi saagikusest, soovitava õli koostisest ja kogusest, kiudude omadustest, haiguskindlusest, kasvatamise eesmärkidest jne. Linaseemne kattekiht on vaatamata läikivale pealispinnale kergesti vigastatav (vaba ligipääs haigustekitajatel), seega tuleks külviks kasutada võimalikult hoolikalt koristatud ja ületalve hoitud seemneid.
Seeme külvatakse meie kliimavöötmes aprillis või mais, sest lina kasvamine ja küpsemine võib võtta aega 4–5 kuud. Seeme külvatakse 1–2,5 cm sügavusele külvitihedusega keskmiselt 7000 taime/m2 kohta. Pärast külvi maa kastetakse mõõdukalt, et vältida mullas leiduvate umbrohuseemnete liiga võimsat tärkamist, kuna linataim ei ole tugeva konkurentsivõimega.
Õitsev lina iluaias
Seemned idanevad juba esimeste plusskraadide juures, 7–10 päeva jooksul külvist. Tärganud linataimed on öökülmale keskmiselt vastupidavad. Idulehti võib aga −3 kraadine külm pigem kahjustada. Esimese pärislehe arenedes on taim vastupidav ka 7–8-kraadisele külmale. Lina kasvab kasvutingimustest ja sordist sõltuvalt 20–100 cm kõrguseks hõredalt lehekestega kaetud taimeks.
Linapõld vajab umbrohutõrjet. Pikematel põuaperioodidel tuleks lina kasta. Sademete vähesus vähendab kiudude arvu. Lina kastmine tuleks lõpetada mõned nädalad enne saagi koristamist, sest muidu võib linataim hoogsalt õitsema jäädagi.
Lina on isetolmlev. Tolmlemine leiab aset väga lühikese aja jooksul pärast tolmuka avanemist hommikul, kuni kroonlehtede vabanemiseni keskhommikul (4–7 tundi) ehk hiljemalt keskpäeval. Linataim saavutab oma täispikkuse üsna varsti pärast õitsemist. Ühel ajal mahapandud seemnetest kasvavad linataimed õitsevad väga erinevatel aegadel ja ka seemned küpsevad erinevalt. Seemned on valmis, kui kupart liigutades on seemneid hästi kuulda.
Säilitamiseks mõeldud seemned tuleks eelnevalt kupardest eraldada, kas siis mõõduka peksmise või muljumise teel. Ületalve säilitamiseks mõeldud seemneid oleks soovitatav säilitada +40 °C juures, liigsest valgusest ja tulekolletest eemal. Pikaajaliseks säilitamiseks mõeldud seemned pannakse õhukindlalt suletavatesse pakenditesse (näiteks fooliumpakendisse) ja säilitatakse −180 °C juures.
Teatud ohtu kujutavad endast ka rohutirtsud, kes närivad ära lina seemnekupra tagused mahlased lehed, ja kupar kukub maha. Mitmed linnud toituvad noortest võrsetest, mille tulemusel hilineb taime areng (taim kasvatab uue võrse) ja küpsemine.
Linataimele sobivad seltsilistaimed
Linataimede kasvukoha läheduses kasvavad hästi porgandid, sibulad ja kartulid. Linataim peletab eemale kartulimardikaid. Läbikülvis linaga võib kasvatada madalamat sorti kaunviljalisi ja ristikuid, parendades ristikutega mulla eluolu. Saagi valmides katkutakse linataimed üles ja ristik küntakse haljasväetisena sisse.
Saagikoristus
Küps linapõld
Suurtel põldudel koristatakse lina nagu teraviljagi, kombainidega. Lina on koristusküps, kui 90% seemnekupardest on pruunid ja seemnete niiskus on alla 12%:
taim tõmmatakse koos juurtega maast välja kas käsitsi või kombainiga;
kiulina – keskmiselt 100 päeva külvist, või 1 kuu pärast õitsemist või 2 nädalat pärast õiekupra moodustumist, kui linataime maapinnast väljuv vars hakkab kolletuma. Kui linataim on roheline, ei ole kiud veel välja arenenud, taime pruuniks muutudes aga hakkavad kiud juba degradeeruma. Rohelise linataime seemned ei ole välja arenenud;
seemnelina korjeks tuleb jälgida, et seemnekuprad oleksid kollaseks värvunud, kuid piisavalt õigel ajal enne kuparde avanemist.
Veetöötluseks seotakse linataimed väikestesse vihkudesse ja asetatakse vette (linaligu). Vees hoitakse neid kuivade ilmade korral 10 päeva. Tuleb olla väga ettevaatlik ning linavihke hoolsalt jälgida juba seitsmendast päevast alates (sidudes vees ligunenud linataime ümber sõrme, peaksid kiud olema juba nähtavad). Linavihud võetakse veest ja pannakse kuivama. Põllul jäetakse linavihud kuuks ajaks (või ka kauemaks) niiskust koguma. Eeltöötlus peaks tagama selle, et linakiud muutuvad edasiseks töötluseks sobivaks, st eemaldatakse varre väline puine kiht ning eraldatakse linakiud ja muudetakse need masinate jaoks sobilikuks algmaterjaliks.
Ropsimine
Eelmistel sajanditel kasutati linakiudude eraldamiseks linataimest linapeksumasinaid või tehti seda käsitsi nn ropsimõõgaga. Seemned koguti järgmise aasta külvi ning söögi ja ravimise jaoks.
Lina ketramine
Lina ketramine nõudis suurt vilumust, sest linaketraja pidi väänama lina voki pooli külge. Linalõimed kedrati vokil nn sõlmedeks, mis sisaldasid ühtekokku 40 linalõime, 20 sõlmest sai juba linalõnga. Linalõngast kooti kangaid ja valmistati pitsi, batisti, damasti, linariiet, presenti, purjeriiet jpm.
Linakiud on väärtuslik, loodussõbralik ja vastupidav materjal ka mitmesuguste tööstusharude tarvis. Paljudes teadusasutustes tehakse lina ja linakiudude põhjalikke mikroskoopilise tasandi uuringuid.
Linast saab väga tugeva lõnga, mis ei tõmbu kokku ka kõrgetel temperatuuridel. Sellest tehtud riided imevad hästi niiskust ja kuivavad võrreldes villaste esemetega kiiremini.
Linakiudu kasutatakse tööstuslikult kangatööstuses, teiste materjalide koostises (n geotekstiil), majade soojustuses, käsitsi valmistatud jalgrattaraamide koostises (kuni 80% lina, Museeuw Bikes), autotööstuses (näiteks Mercedes-Benz kasutab linakiudu istmete täidismaterjalina), biodiislikütuse valmistamisel, paberitootmises, kasutatakse ära isegi linakiudude puhastamisel saadud väliskiht, millest valmistatakse pressplaate ning mida tarvitatakse loomadele allapanuks.
Madalama klassi linakiudu kasutatakse mattide, vaipade, nööride, puldani, kottide jne tegemiseks. Linakiudu kasutatakse ka rahakupüüride koostises ja sigaretipaberi koostises.
Linane kangas
Linased kangadLinaseemnedLinaseemneõli valmistamine tehases
Lina on väga hea soojusjuht, juhtides soojust 5 korda paremini kui vill ja 19 korda paremini kui siid. Linane kangas on antibakteriaalne ja higistamisvastane (inimesed higistavad 1,5 korda vähem kui puuvillaseid riideid kandes). Linased riided takistavad gammakiirguse kahjulikku toimet kuni 50% osas ning samuti peegeldab linane kangas päikesekiirguse kogu spektrit. Linane kangas vähendab staatilist elektrit ja absorbeerib ioniseerivat kiirgust. Jaapanis tehtud uuringud näitavad, et kasutades linasest kangast voodiriideid, ei teki voodihaigetel lamatisi. Nahaarstid mujal maailmas soovitavad linaseid riideid ka inimestele, kel on kroonilised nahahaiguslikud seisundid nagu psoriaas, ekseem jne.
Linakõrred
Linakõrtest saab valmistada ka linapalle, mida spetsiaalsed soojusjaamad kasutavad soojusallikana – linakõrte kütteväärtus 1 tonni kohta on sama kui kivisöel, lisaks on linakõrs kütusena neutraalse süsiniku bilansiga, st kasvades seob süsinikku ja põletades annab ära.
Kasutamine
Linaseemneid ja külmpressitud linaõli kasutatakse paljude haiguste ja haiguslike seisundite raviks ning leevendamiseks. Linast tehakse ka kangast, ja linaõli on traditsiooniline puidukaitsevahend ning õlivärvide põhikomponent. Linatooteid kasutatakse näiteks põletushaavadel (ka päikesepõletuse korral), teatud põletike raviks, soolestiku ärrituse ja hingamiselundite ärrituse korral, mitme nahahaiguse leevendamiseks, kolesterooli vähendajana ning ka kasvajate ravimisel.[viide?]
Saadused
Linaõied
Linaõisi ei soovitata inimestel ega loomadel toiduks tarbida, kuna paarisajagrammine kogus värskeid linaõisi võib tappa näiteks härja.
Valminud linaseemneid kasutatakse mitmel otstarbel.
Ettevaatust: seemne endospermis ning lehe ja juurte vakuoolides asuv linamariin muundub raku seinte purunemisel tsüanogeenseks glükosiidiks ja hüdrolüüsitakse mürgiseks vesiniktsüaniidiks. Vesiniktsüaniid on ohtlik kõigile selgroogsetele loomade, kaasa arvatud inimestele. Surmav kogus ühe annusena (mürgised ained ei akumuleeru) algab 35–150 µmol/kg kohta.
Uuringud näitavad, et 2 supilusikatäit linaseemneid päevas (ehk 50 grammi) ei kujuta inimesele, kellel on normaalne valguringlus, mingit ohtu. Linaseemnete kuumtöötlemisel muunduvad tsüanogeensed glükosiidid ohutuks.
Linaõli kui suure rasvhapete sisaldusega õli kiirendab rasvade metabolismi, muundades kehasse kogunenud rasvaladestiste koostist ja kogust.
Loomasööt
Linaõlikooke kasutatakse nende suure valgusisalduse tõttu loomasöödana. Värskeid linataimi ei soovitata loomadele sööta, kuna need sisaldavad mürgist vesiniktsüaniidi (vana nimetusega prussikhapet), hulgaliselt tselluloosi ja ligniini.
Transportimine ja säilitamine
Linaseemnete transportimine on seotud kindlate ohutusnõuetega, sest lina on kergesti ja iseenesest süttiv. Lina laadimisel, transportimisel ja säilitamisel tuleb vältida lahtist tuld, suitsetamist ja juhusliku sädeme teket (nt keevitamisel ning raudliiprite ja konteinerite hõõrdumise tagajärjel jne). Süttinud lina soovitatakse kustutada CO2-ga, sest vett saanud linaseemnekaup muutub kasutuks; tõsi küll – bioloogiliselt täielikult lagunevaks.
Lina mürgisus
Värske linataime ja selle osade liigse tarbimise tagajärjel saabuva tsüaniidimürgistuse puhul tuleks võimalikult kiiresti pöörduda kiirabisse. Huvitav on teada, et laste organism toodab sellist ensüümi nagu rodanees, mis muudab vesiniktsüaniidi organismile osalt seeditavateks ja kahjututeks ühenditeks, mis väljutatakse kehast uriini ja/või higiga.
Ajalugu
Esiajaloolisel ajal
Surnumere äärest leitud linase kanga tükk
Looduse kasvandik harilik lina pärineb ahtalehisest linast (Linum bienne), mida hakati kultiveerima Vahemere maades. Nimetatud lina kasvatati Mesopotaamias juba 7500 aastat eKr. Hariliku lina esilekerkimist seostatakse Egiptuse, India, Kreeka ja Türgiga. Gruusia (eelajaloolise) aladelt Dzudzuana koopast on leitud üle 30 000 aasta vanuseid kuivatatud linakiude. Kasvukultuurina on lina kultiveeritud rohkem kui 9000 aastat.
Ajaloolisel ajal
Vanimad asitõendid linakanga olemasolust on Egiptuse muumiad (u 4000 aastat eKr), kes mähiti kootud linasesse kangasse, mille 2,5 cm on loendatud ligikaudu 540 lõimeniiti. Ka Homeros kirjeldas oma teoses "Odüsseia" linast valmistatud nööre ja valgeid purjesid. Plinius Vanem (23–79 pKr, Rooma entsüklopedist) kirjeldas linataime kiiret kasvu, mainis nelja peamist linasorti ning kiitis taime majanduslikku tähtsust riiete valmistamisel. Lina on korduvalt mainitud ka Piiblis. Keskajal oli lina tähtis kaubaartikkel. 18. sajandil kasvatati lina juba ka Iirimaal ja Šotimaal. 19. sajandil oli linakangas villa kõrval üks peamisi tekstiilmaterjale. I maailmasõja päevil ehitati linast hävituslennukite tiivad.
Asva I pronksiaegsest asulast (esimene avastatud kindlustatud asula Eestis) on kindlaid tõendid, et elanikud tegelesid loomapidamise ja maaviljeluse, muu hulgas ka linakasvatuse ja -töötlemisega. Leitud luust linakammide ja ropsimõõkade katkendeid, mis on kulunud teraküljelt hästi siledaks, dateeritud radiosüsinikumeetodil 635 ± 50 eKr.
↑"Põlva rajoonis", Tallinn : Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1978, Kodu-uurijate seminarkokkutulek 17.-20. augustini 1978. Artiklite kogumik, lk 84, Alfred Kasepalu, Põllumajandus.
Kirjandus
L. Maggioni. Flax Genetic Resources in Europe: Ad Hoc Meeting., 7–8.12.2001, Praha . [1]
I. His, C. Andème-Onzighi, C. Morvan, A. Driouich. Microscopic Studies on Mature Flax Fibers Embedded in LR White Immunogold Localization of Cell Wall Matrix Polysaccharides., doi: 10.1177/002215540104901206, J Histochem Cytochem, 2001, 49, 12, lk 1525–1535. [2]
.jpg)
