Hans Hirvelaan VR II/3 (kuni 27. märtsini 1935 Hans Ingermann) (2. juuli (vkj 20. juuni) 1898 Viljandi – 20. august 1941 Rapla) oli Eesti sõjaväelane (major).
Elulugu
Hans Ingermann sündis 2. juulil (vkj 20. juunil) 1898 Viljandis köstrimajas kirikuteenija peres ning õppis Tallinna kaubanduskoolis.
Esimene maailmasõda
1916. aasta juunist kuni 1917. aasta veebruarini töötas H. Ingermann Peeter Suure merekindluse sadama kontoris Tallinnas ametnikuna. 1917. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse ning määrati 295. tagavarapolku, kust juba sama aasta mais viidi üle 440. Buguruslani jalaväepolku. 1917. aasta septembris suunati ta Gattšina lipnikekooli, mida aga ei lõpetanud, kuna bolševikud ajasid kooli novembris laiali.
Eesti rahvusväeosade moodustamisel siirdus detsembris 1917. aastal teenima Tallinnas 3. Eesti jalaväepolku, 1918. aasta veebruaris viidi üle sõjavägede intendandi valitsusse ning demobiliseeriti aprillis 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid laiali Eesti rahvusväeosad.
Eesti Vabadussõda
Pärast Eesti Vabadussõja algust siirdus vabatahtlikult 24. detsembrist 1918 scoutspataljoni. 1919. aasta jaanuaris arvati ta pataljoni A-kompaniisse ja nimetati ohvitseri kohusetäitjaks, veebruaris nimetati D-kompanii nooremohvitseriks.
Hans Ingermann võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Lõuna-Eestis ja Lätimaal, sai 30. märtsil 1919 Orava mõisa all raskelt haavata. 1919. aasta detsembris 1919 määrati ta scoutspolgu 7. roodu ajutiseks ülemaks, 1920. aasta jaanuaris arvati jalamaakuulajate komandosse.
Teenistus Eesti Vabariigis
Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aasta veebruaris suunati ta sõjakooli ning ülendati mais lipnikuks. Sõjakooli lõpetamise järel oli scoutspataljoni jalamaakuulajate komando nooremohvitser. 1921. aasta jaanuarist määrati 6. Jalaväepolgu Kalevi maleva pataljoni scoutsroodu nooremohvitseriks. 1921. aasta juulis viidi scoutsrood üle 5. jalaväepolku, kus oli roodu majandusülema abi.
Juulis 1922 viidi üle 10. jalaväepolku, kus oli H. Ingermann oli 4. roodu rühmaülem, 6. roodu rühmaülem ja ajutine rooduülema kohusetäitja.
1923. aasta septembris suunati alalisväe ohvitseride kursusele, 1924. aasta veebruaris ülendati nooremleitnandiks ja 1924. aasta juulis lõpetas ohvitseride kursused ning jätkas teenistust 10. jalaväerügemendi 6. kompanii rühmaülemana.
1925. aasta veebruaris autasustati Hans Ingermanni Vabadusristi II klassi 3. järgu ordeniga nr 2915 "hinnates vahvust, mis nooremleitnant Hans INGERMANN Scouts polgu ohvitseri asetäitjana Eesti Vabadussõjas üles näidanud 29. märtsil 1919 Orava mõisa all Rescha talu juures ja 3. augustil 1919 Ostrovo linna all Knjäs-Ivanovo küla tagasi vallutamisel.
1925. aasta oktoobris viidi üle H. Ingermann Kaitseliidu Tallinna maleva instruktoriks, 1926. aasta novembris ülendati ta leitnandiks, 1928. aasta veebruaris määrati maleva vaneminstruktoriks ning täitis korduvalt ka ajutise maleva pealiku abi ja pealiku kohuseid.
1930. aasta veebruaris ülendati ta kapteniks ja veebruarist juulini 1930. aastal läbis kompaniiülemate kursused.
1934. aasta augustis nimetati H. Ingermann Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku alaliseks II asetäitjaks.
1935. aasta 27. märtsist eestistas ta oma nime Ingermann Hirvelaaneks.
1936. aasta juunist kuni detsembrini oli Hans Hirvelaan ajutine Kaitseliidu Tallinna maleva pealik, 1938. aasta veebruaris ülendati ta majoriks.
Pärast 1940. aasta juunipööret, kui Nõukogude okupatsioonivõimud Kaitseliidu likvideerisid, vabastati H. Hirvelaan 28. juunil 1940 teenistusest ning määrati sõjaministri käsutusse. 1940. aasta augustis arvati 6. Üksiku jalaväepataljoni 1. kompanii ülemaks. Eesti sõjaväe likvideerimise järel suunati ta 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 182. Eesti Laskurdiviisi 171. Laskurpolku Petserisse, kuid vabastati teenistusest novembris 1940.
Teine maailmasõda
1941. aastal pärast Teise maailmasõja lahingute algust Idarindel ja suvesõjas oli ta 1941. aasta juulist metsavend, tuli läbi Punaarmee rindejoone Järvamaal ning formeeris augusti alguses Türil omanimelise vabatahtlike Hirvelaane pataljoni.
Hans Hirvelaan langes 20. augustil 1941 Rapla raudteejaama juures lahingus punaarmeelastega ning on maetud Rapla kalmistule.
Välislingid
