Vabadusrist

Eesti Vabadusrist (algne ametlik nimi Vabaduse Rist; lühend VR) on Eesti Vabariigi autasu, mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919 iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks^[1].

Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest.

Autasu nimega Vabadusrist on ka Soomel.

Kirjeldus

Liigid ja järgud

Vabadusristil on kolm liiki:

I liik - sõjateenete eest,
II liik - isikliku vapruse eest,
III liik - tsiviilteenete eest.

Iga liik jaguneb omakorda 1., 2. ja 3. järguks.

Kujundus

Peet Arenile olid väidetavalt Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks Saksa Ordu kõrgmeistri lipult võetud karkristi-motiiv ja Soome Vabadusristilt (Karjala vapilt) võetud kujund, soomustatud käsi mõõgaga. Kuni 2016. aastani arvati, et Vabadusristi kujunduse autor oli Nikolai Triik^[2]. Vabadusristi iga liigi III järgu rist on 36 mm kõrgune ja 30 mm laiune, II järgu rist 39 mm kõrgune ja 34 mm laiune ning I järgu rist 45 mm kõrgune ja 39 mm laiune.

Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").

Ajalugu

Väljaandmisest, tähistamisest ja kandmisest

16. aprillil 1919 võeti vastu seadus Eesti Wabaduse Risti asutamise asjus^[3]. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest. 1919. aasta Eesti vabariigi valitsemise ajutise korra jõustudes muutus Vabadusristi III liigi andmine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 19. juunil 1925.

Kuigi annetamise kord veel puudus, anti esimesed seitse Vabadusristi 2. augustil 1919 Vabariigi Valitsuse otsusega Ameerika Ühendriikide Punase Risti ohvitseridele^[4] J. C. Groomile, G. Dawleyle, Ray R. Powersile, J. C. Millerile, John Thorsile, Franklinile ja A. A. Granstedtile Eesti riigi ülesehitamisel avaldatud aineliste ja moraalsete toetuste eest^[5].

Kuna puudus vastav eeskiri, mille alusel Vabaduse Risti (ka Vabadusrist) annetada, siis töötati välja ja võeti Vabariigi Valitsuse poolt 1920. aasta algul vastu Vabaduse Risti põhikiri ning üksikasjalik sõjaliste ja tsiviilteenete nimestik.^[4] Teenetemärkidega seonduv asjaajamine jäi Vabariigi Valitsuse kantseleile, mille juurde loodi veebruarist 1920 Vabaduse Risti osakond. See tegutses kuni likvideerimiseni 1921. aasta juulis. Järgmistel aastatel oli ristidega ühenduses olev juba Riigikantselei korraldada. Vabaduse Rist jäi seitsmeteistkümneks aastaks ainukeseks Eesti riiklikuks teenetemärgiks.^[6]

Vabadusristi kavaleride austamiseks tähistati Vabadusristi päeva. Algselt langes see kokku autasu asutamise kuupäevaga, kuid kuna 24. veebruar oli ka Vabariigi aastapäev otsustati Vabadusristi aastapäeva alates 1931. aastast tähistada 3. jaanuaril (Vabadussõja lõpu päeval). Alates 1934. aastast võeti Vabadusristi aastapäevaks Taevaminemispüha, mis on liikuv püha maikuus.

Vabadusristi liigi ja järgu mainimine kavaleri nime järel on kohustuslik alates 28. märtsist 1935^[7].

Tekkinud olukord, kus Eesti kodanikud võtsid vastu teiste riikide teenetemärke, kuid puudus võimalus anda Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud Kotkaristi teenetemärk ja Eesti Punase Risti teenetemärk. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. 1938. aasta Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse järgi võis Sõjavägede Ülemjuhataja sõja ajal anda Vabadusristi kõigi liikide kolmandat järku (§ 21, p. 8).

26. juulil 1940 käskisid sõjaminister ja sõjavägede juhataja muutunud olukorra tõttu loobuda nimede juures Vabadusristi märkimisest ja Vabadusristi kandmisest hoiduda.

Saksa okupatsiooni ajal 24. veebruaril 1942 kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni antud määrusega lubati Vabadusristi kavaleridel neile antud aumärgi kandmine^[8].

Dokumente

„Seadus Eesti Wabaduse Risti asutamise asjus.
Ajutise Valitsuse otsus 24. veebruarist 1919
3. Asutada Eesti “Vabaduse Rist” iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks^[9]. “Vabaduse Rist” põhjusmääruste väljatöötamine anda komisjoni, millest osa võtavad sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministril.“

„Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seadus.
Riigikogu poolt 19. juunil 1925 a. vastu võetud^[10].
§ 1. 24. veebruaril 1919 a. asutatud Vabaduse Risti^[11] annetamine lõpetatakse.
§ 2. Käesolev seadus hakkab maksma tema vastuvõtmisega.
Algkirjale alla kirjutanud
Riigikogu esimees A. Rei.
Sekretär J. Holberg.“

Vabadusristi kavalerid

Üldist

Kokku anti välja 3224 Vabadusristi, postuumselt said autasu 170 sõjasangarit.^[6] Kuna mõnedele isikutele anti ka mitu Vabadusristi, on autasu tegelikke kavalere vähem - 3130. Lisaks anti autasu ka Verduni linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Verdunile Vabadusristi andmine oli üldse teine Vabariigi Valitsuse otsus Vabadusristi väljaandmine kohta (5. augustil 1919). Tegelik Vabadusristide jagamine algas aga 1920. aastal. Mõningal määral anti riste ka 1921. aastal. Järgnevatel aastatel annetati teenetemärki eelkõige välismaalastele. Viimane suurem Vabadusristide jagamine Eesti ja välisriikide kodanikele toimus 1925. aastal. Eriseadusega 19. juunist 1925 lõpetas Riigikogu Vabadusristide väljaandmise.^[4]

Välja antud Vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest 1. järgu Vabadusristi välja ei antud.

I liigi 1. järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas Albert I, Taani kuningas Christian X ja Suurbritannia kuningas George V. Itaalia peaminister Benito Mussolini sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.

Kolm Vabadusristi on antud üheksale Vabadusristi kavalerile (Karl Parts, Anton Irv, Julius Kuperjanov, Oskar Luiga, Nikolai Reek, Johan Schmidt, Aleksander Seiman, Jaan Klaar, Eduard Neps). Kaks Vabadusristi on antud 76 isikule (sealhulgas 14 Soome, 4 Poola ja 1 Taani kodanik). Kurioosumina on ühele isikule (Voldemar Konga) antud kaks VR I/3 ja 12 isikule kaks VR II/3.

Hannes Walteri artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikule antud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ja üliõpilased 150 autasu.^[12]

Paljud Vabadusristi kavalerid (sealhulgas Harri Moora, Mihkel Martna, Eduard Alver, Winston Churchill) ei võtnud neile määratud Vabadusristi vastu.

2016. aasta seisuga on teadmata 91 Vabadusristi kavalerist Eesti kodaniku elulugu. Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli Karl Jaanus, kes suri 6. oktoobril 2000.

Jagunemine liigiti ja riigiti

Riik	I/1	II/1	III/1	I/2	II/2	III/2	I/3	II/3	III/3	Kokku
Eesti	11	–	18	51	29	8	339	1672	22	2150
Soome	5	–	13	30	–	7	128	495	–	678
Suurbritannia	14	–	18	19	–	10	45	21	2	129
Läti	1	–	6	12	–	2	5	21	3	50
Taani	1	–	1	1	–	1	17	27	–	48
Poola	1	–	11	13	–	4	15	–	1	45
USA	1	–	2	8	–	2	27	–	3	43
Prantsusmaa	6	–	20	1	–	3	5	–	–	35
Rootsi	–	–	3	–	–	1	1	11	2	18
Itaalia	2	–	10	–	–	1	–	–	–	13
Bulgaaria	1	–	1	–	–	–	–	–	1	3
Jaapan	–	–	2	1	–	–	–	–	–	3
Ungari	–	–	1	–	–	1	–	–	–	2
Leedu	–	–	1	–	–	1	–	–	–	2
Argentina	–	–	1	–	–	–	–	–	1	2
Portugal	–	–	1	–	–	–	–	–	–	1
Colombia	–	–	1	–	–	–	–	–	–	1
India	–	–	1	–	–	–	–	–	–	1
Kokku	43	–	111	136	29	41	582	2247	35	3224^[13]

Vabaduseristi Vennad

23. veebruaril 1923 asutati Tartu Vabaduseristi Vendade Ühendus. See oli esimene Vabadusristi kavaleride piirkondlik ühendus, mis järgnevatel aastatel kujunes üleriigiliseks organisatsiooniks: 1925. aasta suvel asutati üleriigiline Vabaduse Risti Vendade Ühendus (VRVÜ), millega järgnenud aastatel liitusid teised tekkinud piirkondlikud organisatsioonid. Vabadusristi kavaleride esindaja Rahvuskogu Teises Kojas oli Jaan Soots.

Privileegid

Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle kavalerile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. 1920. aastail kujunes Vabadusristi kavaleridest välja Eesti rahvuslik aadel, millel olid kõik seisusele omased tunnused (eksklusiivsus, ainuõigus seisuslikele välistunnustele, eesõigused ja privileegid, korporatsioon (Vabadusristi Vendade Ühendus).