Klooster katab 13 hektari suuruse ala Loire'i orus Chalonnes-sur-Loire'i ja Sully-sur-Loire'i vahel Loire-Anjou-Touraine'i kohalikus looduspargis (Parc naturel régional Loire-Anjou-Touraine).[1]
Ordul oli nii mees- kui ka naisklooster, kes elasid eri hoonekompleksides ja jumalateenistusel käisid kloostrikiriku eri osades. Kloostril oli neli kogukonda: Sainte-Marie 'süüvijatele', Sainte-Marie-Madeleine ilmikõdedele, Saint-Jean de l’Habit munkadele ja Saint-Lazare nunnadele, kes kandsid hoolt pidalitõbiste eest. Kõik neli kogukonda allusid Fontevraud' abtissile.[1]
Kloostrikorra aluseks oli benediktlaste kloostrireegel. Nunnad olid enamasti kõrge staatusega perekondadest ja 12. sajandil oli Inglismaal kolm ordusse kuuluvat tütarkogukonda[2], veel mitu Hispaanias ja sadakond Prantsusmaa eri osades.
Kloostri seitsme sajandi pikkuse tegutsemise jooksul valitses seda 36 abtissi, enamasti kõrgest soost ja üksikjuhtudel ka kuninglikust suguvõsast.[3]
Kloostri esimesed ehitised valmisid 1110. ja 1119. aastal. Sel perioodil Plantagenetide suurriigi territooriumil asunud kloostrist sai 1189. aastal kuninglik nekropol: 13. sajandi algul olid sinna maetud Inglismaa kuningas Henry II, tema abikaasa Akvitaania Eleanor ja nende poeg kuningas Richard Lõvisüda[3].
Klooster rüüstati ja säilmed viidi ära Prantsuse revolutsiooni ajal. 1792. aastal keelati kloostri tegevus. 1804. aastast 1963. aastani kasutati kloostrihooneid vanglana. Vangla sulgemise järel hakati kloostrihooneid restaureerima. Alates 1975. aastast tegutseb kloostris kultuurikeskus (Centre Culturel de l'Ouest).[1]
Kiriku lõunaküljel paikneb neljast pikast arkaadist moodustuv nelinurkne ristikäik. Selle idaküljes, kiriku kõrval on kapiitlisaal, kuhu viib ristikäigust raiddekoorigaportaal ja mille seintel on Kristuse kannatuslugu kujutavad maalid 16. sajandist. Seintel ripuvad ka eri aegadest pärit nunnade ja abtisside portreed.[4]
Köögid
Kloostri kõige eripärasem ehitis on refektooriumi kõrval asuv ühe suurema ja mitme väiksema koonuse kujuline kaheksanurkne nn köögihoone. Koonustesse avanevad kolletelõõrid ja katused on kaetud soomusja kivikattega. Tegelikult kasutati neid ruume kala suitsutamiseks ja see läks kloostri nunnade toiduks.[4]
